Kati Taal

Kati Taal

Olen Virumaa juurtega Võrumaa kultuuriruumis üles kasvanud noor naine. Oma päritolu ja kultuurilist paikkonda määratledes olengi pikka aega pendeldanud kahe valiku vahel, püüdes neid kuidagi omavahel kokku sobitada või valida siis nendest ühte.

Tänaseks päevaks olen jõudnud arusaamisele, et mitmes maailmas ja liikumises korraga elamine ongi minu pärisosa, nagu see on ka minu päikesemärgi Kaksiku sümboliks. Kõik lapsepõlves ja ka nooruses maal vanaema juures veedetud kooli- ja suvevaheajad, jõulud ja jaanid on sidunud mind ja seovad siiani väga tugevalt karge ja kauni Jõhvi kihelkonna kultuuriruumiga, millele on nii omane magamistoa aknast paistvad tuhamäed ja tühjadest kaevanduskäikudest lookevaks muutunud õunapuuaia maastik, meri, pankrannik ja siinsete inimeste tugev ja kange iseloom. Iga kord bussiga Põlvast Kohtla-Järvele sõites oli bussiaknast Peipsit ja hiljem Mustveed nähes äärmiselt kodune ja soe tunne. Mööda libisevad Jõhvi, Täkumetsa ja Kukruse tähendasid seda, et vanaema firmaroog munasoust ja ainult temale omased paksud kohevad pannkoogid koos Peeri külaga on kohe siinsamas. Meie peres armastati teha maal olles õhtusöögiks ikka kartulipilku ja ilmselt on sealtkaudu tulnud ka minu esimene teadlik märkamine sellest, et meie ümber ja sees on midagi, mis on ainult sellele kandile, sellele perele omast ja väärtuslikku. Tartu Ülikoolis folkloristika tudengina elades sain teada, et nii iseenesest mõistetav asi nagu kartulipilgud (mis nendes praekartulites ikka nii erilist olla saab) on teiste jaoks arusaamatu gurmeeroog. Elu kahe ääremaa vahel – Viru ja Võrumaa – on mind õpetanud märkama kultuurilist mitmekesisust, kasvatanud tolerantsust ja tähelepanelikkust selle osas, mis tundub teistsugune või erinev. Olen aru saanud, et nii minul kui ka paljudel teistel on kõige raskem märgata, ära tunda ja väärtustada seda, mis on nende endi pärisosa. Just neid samu nii argisena tunduvaid tuhamägesid magamistoa aknast, puupliidil tehtud kartulipilke, pehmet ja voolavat kirderanniku murret vanaema kõnes, isa kasutatavat võrokesele omast „aiteh“-i, ühesuunaliste teede rägastikuga puust Võru linna või Tilleoru ja Karilatsi vahelist käänulist postiteed, mille metsades seeni korjates kõik mured justkui needsamad kõrged männid piiritusse taevasse lahustusid.

Tartu Ülikoolist saadud tugev teoreetiline pagas on olnud toeks ja väga heaks võrdluseks minu koolijärgses praktikukarjääris. Olen saanud kaasa rääkida ja osaleda väga eriilmelistel pärimuskultuuri ja rahvakultuuri tutvustavatel, suunavatel, arendavatel ja toetavatel ettevõtmistel nii oma maakonnas, Eesti siseselt kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Iga uus ettevõtmine või projekt on köitnud mind järjest sügavamalt ja kindlamalt pärimuskultuuri külge ning tänasel päeval tunnen väga veendunult, et mul on, mida öelda ja mida teistega jagada ning tänu väga mitmekesisele tööle erinevates võrgustikes ja erinevatel tasanditel suudan anda vahest nii vajalikku kõrvaltvaataja pilku Eestis toimuvatele (pärimus)kultuuri alastele ettevõtmistele ja tegemistele, mis omavad suuremat väärtust ja potentsiaali. Mulle meeldib alati koos teistega ja teistelt juurde õppida, avastada ja uusi vaatenurki leida. Pärimuskultuur on minu jaoks enda tasakaalu ja rahu leidmise koht, lõputute võimaluste ja avastamiste paik ning midagi, mis on olemas siin ja praegu kõige ehedamal ja elusamal kujul ja seisab igaühes meist sama kindlalt nagu ilmasammas, juured ulatumas põlvkondade taha ja latv kerkimas ülesse lõpmatusse läbi uute generatsioonide.