Mari Lepik

Mari Lepik

sõrulane ja sõrulaste pärimuskultuuri edendaja

“Ma olen sõrulane. Sõrulaste kultuuri nimetamine pärimuskultuuriks tundub minu jaoks õigupoolest kummaline – see on sõrulaste päris tavaline kultuur. Omade laulude, tantsude, ringmängude, juttude, toitude, riiete, tööriistade, „vareselevalude“ ja veel umbes miljoni asjaga. See sõrulaste kultuur on kadumas. Isegi kui ma kogu oma elu ja jõu hääbumise vastu töötamisele pühendan, jääb sellest väheseks. Õnneks ei ole ma üksi.

Olen pea kogu oma elu lähemates ning kaugemates koolides käinud ja aina kuulnud kui vale, võõras, totter, naljakas, naeruväärne, ürgaegne, vigane, mõttetu ja veelkord naeruväärne on minu, sõrulase, kultuur. Keel. Kombed. Mõtted. Sallimatus on üüratu. Isegi rõõmus hüüatus: „Oi kui vahva! Sa ütled – pörsas!“ võib teinekord päris sügavalt kriipida. Tundsin, et olen oma identiteedi ja isikliku kultuuriruumiga jäänud mingisse imelikku maailmade vahelisse tühjusse. Nagu kits heinakuhjade vahel. Alles mõned aastad tagasi jõudsin selgele arusaamisele, et mul ei olegi midagi viga. Ma ei ole harimatu või kõnedefektiga, naeruväärne või ürgajast, olen sõrulane. Teistsugune. Ja mis peamine – mul on õigus olla kuitahes eriline.

Ei tea, kuidas kitsel läheb, aga mina tegin oma valiku ära. Enamgi veel, leidsime perele võimaluse ja kolisime mu kodukanti tagasi. Mina olen sõrulane. Mitte puhastverd 100-aasta taguse „autentse“ kultuuri mälestusmärk vaid tänapäevane, teadlikult sõrulaste (pärimus)kultuuri edendav sõrulane. Pärimuskultuuri kandja – nende veidrate sõnadega saan enda teistsugusust lahti seletada. Olen sõrve pärimuskultuuri kandja, selle pärast räägin, tegutsen ja mõtlen teistmoodi. Sõrulaste pärimuskultuur on minu jaoks eluliselt oluline. See on meie, sõrulaste, kultuur. Loodan, et ka meie laste oma.

Kui meie töö aitab ka teistel sõrulastel (või ka mistahes muu väikese piirkonna erilistel inimestel) jõuda äratundmisele, et neil on õigus iseendana olemas olla, siis tean, et oleme tegutsenud õigesti.”

Mari lisab enda kohta: “Minu nimi on Mari Lepik, elan Tammeougu talus Ansekülas, Saaremaal. Olen põline sõrulane ja tegelen sõrulaste (pärimus)kultuuri edendamisega. Laulan regilaule, tantsin vanu tantse, mängin ringmänge, tegelen käsitööga, kirjutan sõrvekeelseid jutte. Uurin, kogun, õpin ja õpetan, võimalusel kannan edasi sõrulaste keelt, kombeid, riideid, muusikat, töövõtteid, arhitektuuri, loomapidamist, taimenimetusi, põlluharimisteadmisi jne.”