Reisikiri: Eesti Folkloorinõukogu Lätis

Reisikiri: Eesti Folkloorinõukogu Lätis

Eestimaa vaiksed ja pimedad sügisõhtud on oma salapärasusega rikastanud meie folklooripärandit lugematu arvu põnevate uskumustega. Üks väga vana ning kõikidele läänemeresoomlastele omane kujutelm on enese maskeerimine ja sanditamas käimine sügistalvisel ajal.

Eesti  Folkloorinõukogu ja CIOFF® Eesti Noortekoja viieliikmelisel rühmal oli võimalus tutvustada Eesti mardipäeva kombestikku ja traditsioone Lõuna-Lätimaal Viesites toimunud maskeerimistraditsioonide festivalil 12.-13. veebruaril 2011.  Kui eestlaste ja teiste läänemeresoome rahvaste sanditamise komme jääb enamasti pimedasse sügisaega oktoobrist kuni jõuludeni, siis lätlastel ning ka nende naabritel leedulastel oli sanditamise kõrgaeg kevadtalvisel ajal (jõuludest lihavõteteni).

hani
Töötuba mardihane maski valmistamisest

Festivali raames toimus esimese päeva hommikul põnev, erinevaid maskeerimistraditsioone tutvustav rahvusvaheline seminar, kus oma piirkonna traditsioonidest rääkisid Eesti, Läti, Leedu ja Itaalia esindajad. Pärast seminari toimusid kahe tunni jooksul avatud töötoad, kus delegatsioonid tutvustasid ja näitasid maskide tegemist ja kandmist lähemalt.  Eesti rikkalikust sanditamise traditsioonist valisime tutvustamiseks mardihane – ilusa valge linnu, kellel punane terav nokk ja kasevihast salakaval saba.

Maskide festivali kulminatsiooniks oli samal õhtul toimuv viietunnine maskeraaditamise esitlus erinevatelt folkloorirühmadelt Lätist ja Eestist.

kamp
Eesti mardipere perenaisega

Eesti rikkalikust sanditamise kombestikust olime valinud tutvus- tamiseks mardipäeva traditsiooni. Meie väärikas ja uhke sandipere koosnes mardiisast (Kristjan), rumalast perepojast (Laura) ja tema taltsast karust (Kati)  ning salakavalast ja krutskeid täis mardihanest (Merli). Kogu seltskonna võttis vastu pereema Ene, kelle juurest otsis lärmakas mardipere lisaks viljaõnne toomisele mardiisale hoolitsevat naist, kuna hani, rumal perepoeg ja tema karu tahtsid mööda laia ilma rändama minna.

Kõige meeldejäävamaks osaks sellest reisist oli eestlaste jaoks teise päeva hommik, kui kõik festivalil osalevad maskeerunud seltskonnad läksid laiali ümberkaudsetesse küladesse, et põlise kombe kohaselt talust tallu „santi joosta“. Siinkohal tuleks ettevõtmise tähtsuse mõistmiseks rääkida maskeraaditamistraditsiooni hetkeolukorrast Läti- ja Leedumaal. Erinevalt Eestimaast, kus sanditamine on senimaani elujõuline ja aktiivselt harrastatav tegevus, kuigi ajas mõnevõrra muutunud tähenduste ja väljendusviisidega, ei ole Lätis ega Leedus see traditsioon enam aktiivne ja teadaolevalt seda ei harrastata.  Esimese päeva seminaril kuuldu ja ka festivali kavade esitamise õhtu põhjal võis tõdeda, et kahjuks on Lätis sanditamine jäänud valdavalt folkloorirühmade pärusmaaks  ja seda kombestikku saabki näha seatud, eraldi publikule esitamise jaoks kokku pandud folkloorikavade kaudu. Tänu rikkalikule folklooriliikumisele ja festivali pikale traditsioonile on need kavad siiski väga põnevad ja põhinevad autentsel pärimuslikul materjalil, kuid neis puudub elavas käibes olevale tavale omane interpretatsioon ja aktuaalsus.

img_4805-vi

img_4801-vi
Ühistantsimine lätlaste ja leedulastega

Seda olulisem ja põnevam oli eelpool mainitud festivali teise päeva ennelõuna, kui mindi grupiti küladesse maskeraaditama. Eelmisel õhtul saalis nähtud folkloorikavad said nüüdses, elavas ja loomulikus keskkonnas, hoopis teise hingamise ja värvingu. Pererahvaga suhtlemine, talust tallu käimine, ilmastikuolud ja kõik muu andsid kogu kombestikule sügava tähenduse. Meie seltskond külastas kahte talu ja liikus koos ühe Läti ja ühe Leedu rühmaga. Kuna seltskond oli üpris arvukas, esitati kombestik improviseerimise korras taluõuedel, kus pererahvas kostitas sanditajaid vana kombe kohaselt hundijalavee, õunte, pirukate, küpsiste, kuuma tee ja muu meelepärasega. Vabas õhus, külakeskkonnas ja loomulikus situatsioonis esitatuna oli kogu tegevuses tunda mingit seletamatut väge, loomulikkust ja võimsust, mis hakkas meie endi suunamisest hoolimata elama just kui oma elu. Seal Lõuna-Lätimaa taluõuel krõbedas talvehommikus ürgset karu, perepoega, mardiema või mardihane mängides kogesime seda, kuidas traditsiooni vägi meisse voolas. Selles valguses ja hetkes asetus ka kogu mardikombestik omale kohale: kõik, mis tegime, tundus just praegu õige, ülimalt loomulik ja  selge. Olime maskeerunud nii hingelt kui ka vormilt. Kõigel oli oma selge mõte ja liigutused, laulud ja käitumine tuli sama loomulikult kui hingamine või südame rütmipärane tuksumine. Jääb üle veel soovida, et meiega koos improviseerinud ja traditsiooni uuesti loonud ning ilmselt sama võimast tunnet jaganud lätlased ka järgnevatel aastatel maskid ja kasukad kapist välja otsivad, ümber kehastuvad ja kaunitesse Lätimaa taludesse koos oma laste ja lastelastega sanditama lähevad.

Eesti mardipere tänab südamest festivali korraldajaid ja neid rühmi, kellega oli meil õnn koos sanditamas käia!

Mõningaid tähelepanekuid lätlaste ja leedulaste maskeerimise traditsioonidest festivalil esitatud folkloorikavade põhjal

Lätlaste ja eestlaste maskeerimise viisides on palju ühiseid jooni. Nagu Eestis, nii haarab ka Lätis maskeerimise kombestik kogu tervikut ehk lisaks näole oli oluline muuta kogu välimust. Maskeerimisel kasutatakse mõlemas traditsioonis käepäraseid vahendeid. Levinud elemendiks on tagurpidi pööratud kasukas, vanad riided, kepid, lambanahad, hein ja muud talupidamises leiduvad esemed. Lätlased esitasid festivalil väga palju erinevaid ja kirevaid karaktereid, mida Eesti kombestikus tänapäeval harva kohtab. Ühiste joontena on nii lätlastel kui ka eestlastel karakteritest levinud kombinatsioon karu ja karutaltsutaja, samuti perekondlik hierarhia maskeerunute seas (pereema või –eit, perepea, loomad-linnud ja muud tegelased). Üks eripärane ja lätlaste esitatud kavades läbiv karakter oli Surm, kes oli riietatud kas üleni valgesse, üksikutel juhtudel ka musta, kandis atribuutikana vikatit ja nägu oli värvitud mustade varjunditega. Eesti sanditamiskombestikus ja üldse Eesti traditsioonis ei ole tavaks kujutada surma või kurjust eraldi karakterina. Seos luuakse alati kaudsemalt, varjatumalt, teiste elementide või imiteerivate elementide taha peidetuna. Nõnda tähistavad eestlaste sandid ju esivanemate hingi ja sanditamise komme on seotud surnute mälestamisega, samuti on seos surmaga sõnal „mardisant“, mis tuleb sõnast Mardus (surmahaldjas Eesti folklooris).

surm

Eestlaste mardisandid esindasid esivanemate hingi, nad olid, nagu räägivad ka laulud, saadikud teisest ilmast. Seetõttu oli ka martide, kadride ja teiste santide kombestik seotud teispoolsusega ja tähenduslikult millegi sügava ja ürgsega. Meie sanditamise laulud on aeglased, ürgsed, „hauatagused“, ka liikumine on tõsine, sügav ja mitte naljatlev. Eelpoolkirjeldatust teistsugune, kohati isegi vastandlikud olid lätlaste „santide“ käitumine ja riietuse elemendid. Kombestikus valitses väga tugev viide viljakusmaagiale: kõik tegelased, kes vähegi kehastasid meessoost isendit, kandsid kostüümi lisana ümber vöö seotud ja nööri otsas rippuvaid kahte mugulsibulat ja porgandit nende vahel, mis imiteerisid mehe viljakaid kehaosi. Eesti santidel, peamiselt mardisantidel, viitab viljakusmaagilisele tegevusele rohmakas kõrgele õhku hüppamine ja jalalt jalale tatsumine, kuid erinevalt lätlastest ei ole see element levinud meie maskeerumiskostüümidesse.

img_4765-vi
Leedu mask

Eestlastest ja lätlastest hoopis erinev maskeerimise traditsioon oli aga leedulastel. Nende traditsioonis olid kõige tähtsamal kohal erinevad näomaskid, mida valmistasid külades meistrid. Maskid olid eranditult valmistatud käsitööna, kujutasid erinevaid traditsioonilisi tegelasi loomadest erinevate karakteriteni (pruut, talupoeg jne), nad olid täpsed, kunstipärased ning nende maskide valmistamise õigus oli selleks kogukonna poolt heaks kiidetud meistritel. Nagu ka Lätis, on sanditamise traditsioon ka leedulastel kahjuks elavast käibest kadunud. Kuid sarnaselt lätlastele langes ka nende sanditamise aeg ülestõusmispühade-eelsesse aega alates jõuludest).

img_4770-vi

img_4745-vi

Järgnevalt lingilt saab näha festivalil esitatud Läti meeste kava, millel on tugev viide viljakusmaagilisele tegevusele. Nagu kujundlikud sibul ja porgand, viitavad ka kõrged kõrtest tehtud näomaskid-torukübarad viljakusmaagilisele tegevusele: http://www.youtube.com/watch?v=Qcyz8CT24CE

Lisalugemist:

Tedre, Ülo. 1998. Sanditamine läänemeresoomlaste juures. Raamatus: Anepaio, Terje, Jürgenson, Aivar (toim), Kultuuri mõista püüdes. Tallinn: Ajaloo Instituut.

Kirjutas Kati Taal
Pildistas Merli Antsmaa

Kommenteerimine pole lubatud

Post navigation