Reisikiri: Käokirjas Indoneesias

Reisikiri: Käokirjas Indoneesias

Eesti pani publiku rõkkama – just sellist pealkirja kandis Indoneesia ajalehe Serambi 31. juuli 2011 esiküljel olev artikkel koos fotoga, millel Mooste vallavanem Ülo Needo ja kohalik noormees katsuvad osavust eesti vanas Varvatantsus.
in1

Kuid mitte ainult eesti vanad tantsud ei lummanud publikut, Põlva neiu Maris Irbo helisev helletus ja linnulaulude imitatsioonid kontsertkava alguses panid rõkkama ja plaksutama mitmetuhandelise kontsertpubliku, keda jätkus festivali viimaste kontsertideni. Festivali lõpupäevil oskas iga kohalik tänaval  tervitada meie gruppi sõnadega vurr- vurr või  tsirr-tsirr.

Kus maal ja mis rahvas see oli, kes Põlva folklooriansambli Käokirjase lood ja laulud omaseks ja äratuntavaks pidas?

CIOFF® Eesti rahvussektsiooni kaudu saadud kutse alusel ja soovitusel oli Põlva folklooriansamblil Käokirjas suurepärane võimalus  osaleda Indoneesias, Sumatra saare põhja tipus 23.-30. juulil 2011 toimunud esimesel folkloorifestivalil ACEH INTERNATIONAL FOLKLORE FESTIVAL.

Indoneesia on riik Kagu- Aasias, mis hõlmab suurema osa Indoneesia poolsaare ja Austraalia vahele jäävatest saartest. Indoneesia asub 17 508-l saarel ja koosneb 33-st provintsist. Üks suuremaid saari on Sumatra.

Kuumas ja päikeselises Banda Acehis ootas meid ESTONIA sildiga pruunisilmne noormees, folklooriansambel Käokirjase giid nimega Fikri Maxalmina. Festivali esimene päev algas proovidega, hommikul toimusid kõikide gruppide lavaproovid, pärastlõunal avatseremoonia proovid. Festivali esimese päeva õhtul oli pidulik avakontsert, kus tunnipikkuse avakõnede ritta mahtus tervitusi nii kuberneridelt kui festivali korraldajatelt. Kontserdid lõppesid nende kella järgi pärast südaööd, mil Eestis oli alles õhtu. Kes jaksas, tegi veel linna peal poodlemist, sest tänavakaubandus käis ka peale südaööd.

Iga seal veedetud päev andis meile uusi teadmisi kohalikust elust ja tavadest. Peagi harjusime tänavatel luusivate oranži valge-musta kirjute sabata kassidega ja moslemi naise peakatte hijabiga, mida kandsid naised nii teenindusasutuses, ametiasutustes, kauplustes ja tänavatel.

in3in4

Fotoaparaatidesse jäi kümneid fotosid mootorratastel  ja rolleritel sõitvatest peredest, mille peale mahtus lisaks pereemale ja isale ka 3-4 last. Tagaistmel ei istutud kaksiratsi, vaid ikka küljeti, lisaks pidev mobiiltelefoniga rääkimine või sõnumite toksimine sõidu ajal. Kiivriga kala püüdev mees või  kiivri ja hijabiga kontserdil jalutav naine muutusid märkamatult igapäevaseks.

Enne õhtusi kontserte saime tutvuda 2004. aastal tsunamikatastroofi üleelanud, tänaseks paljude riikide abiga taastatud festivali linna Banda Acehiga. Banda Aceh on suurim linn Indoneesias Acehi provintsis. Linna sümboliks on lumivalge, majesteetlik, kaunite kuplitega mošee, mis pidas vastu hävitavale veemassile. Mošee ees olevast kõrgest tornist  kostev kutse palvustele ei laskunud kordagi unustada, et viibime teises usus ja kultuuris.

Ka 760 tonnine generaatorlaev keset linna, suur kalalaev väikese maja katusel, tsunamikatastroofi kajastav kolossaalne muuseum, hiiglaslik tänupark abistanud riikidele tuletasid meelde, et viibime väga erilises piirkonnas ja veel erilisemas linnas, kus 26.detsembri 2004. aasta tsunamikatastroofis hukkus 167000 inimest ja sama palju sai vigastada.

Sealsed inimesed on aga uskumatult avatud, heatahtlikult uudishimulikud, suhtlemisaldis ja abivalmid. Pildistamiseks küsisid nad alati viisakalt meie nõusolekut, et jäädvustada foto nende mobiiltelefoni. Hindadega võisime kaubelda nii linnaliikluses kui kaubanduses. Bensiini sai osta tänava äärest, mida müüdi liitriste plastikpudelitega, lehter valamiseks kõrval.

Meie igapäevaseks toiduks kolm korda päevas oli muidugi riis, mille kõrvale saime nii kana, veiseliha kui kala, nuudleid, püreesuppi, puuvilju ja vett. Viimast vedasid meie giidid hommikust õhtuni kastidesse pakitud plastmassist, pealt kiletatud  joogitopsikutega, mida saime juua, kui kõrrega augu sisse surusime. Päeva jooksul joodud veeliitrid said sealses kliimas kohe välja higistatud, sest mitte ainult esinemistel vaid ka lihtsalt istudes jooksis vesi mööda nägu, keha ja jalasääri kodukootud sukkade ja pasteldeni välja. Alkohol ja õlu on islamimaades keelatud.

in5

Festivalil osalevate riikide kontsertkavad olid kõrgetasemelised ja professionaalsed. Itaalia, Leedu, Poola, Kanada, Malaisia, Sri Lanka ja Indoneesia  tantsuansamblid etendasid peadpööritavaid koreograafilisi tantse, kus lisaks kostüümide vahetamisele kasutati tõrvikuid, maske  ning palju erinevaid rekvisiite ja vahendeid.

Pakistani muusikud lummasid oma laulude ja muusikaga ning looga Chayya-chayya kaasati publik lavale kaasa elama. Türgi muusikud ja neli noormeestest tantsijat-munka  oskasid laval 20 minutit keerutada nii, et kordagi igav ei hakanud.

Meie esinemistel rõkkas rahvas juba esimese helletuse järel ja linnulaulude imitatsioone esitades tuli teha vahele pausid, sest kisa ja aplaus oleks järgmise laulu summutanud. Tunnustust saime väga hea meestelaulu eest, mida õpetas ja juhendas Urmas Kalla, samuti vanade arhailiste tantsude esitamise eest. Lemmiktantsuks publikule aga oli Varvatants, kuhu kaasasime igakord ka publikut võistlema.

in6

Hämmastas kohaliku rahva tohutu huvi kontsertide vastu, isegi troopiline torm enne kontserdi algust, mis ähvardas varikatused viia, ei heidutanud rahvast paigast  lahkuma. Koos perede ja väikeste lastega elati kaasa peale südaööd lõppevatele festivalikontsertidele.

Acehilased, nagu Sumatra saare põhjapoolse provintsi elanikud end kutsuvad, on pärast tsunamikatastroofi muutunud avatuks kogu maailmale. 2011. aasta Acehi kultuurikalender on täis pidustusi, messe, festivale, mis kõik ootavad külastajaid kogu maailmast.

Tänu ja lugupidamise tunne jääb meiegi südametesse.

in7

Folklooriansambel Käokirjas koosseisus Haimar Sokk, Urmas Kalla, Ülo Needo, Peeter Veske, Joonas Tuuling, Jaan Konks, Ülle Suur, Pille Kaarsalu, Küllike Tuuling, Merike Tigas, Maris Irbo, Piret Tepaskind, Ülle Podekrat  tänavad abi ja toetuse eest Eesti Folkloorinõukogust Anne Ojalot ja Laura Liinatit, Rahvakultuuri Keskuse Põlvamaa rahvakultuurispetsialisti Kati Taali, Eesti Kultuurkapitali ja Kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgruppi, Tuuliku Reiside bussijuhti Andrust.

Kirjutas Ülle Podekrat

Kommenteerimine pole lubatud