CIOFF sündis organisatsioonina 45 aastat tagasi ning käesoleval 2015. aastal on kõikidel võrgustikuga seotud festivalidel, rühmadel, inimestel ja organisatsioonidel võimalus kasutada oma ettevõtmistes juubeliaasta kaunist logo ja anda oma panus võrgustiku nähtavamaks tegemisele.
Töiste koosolekute vahepeal oli võimalus tutvuda ka Taiwani imelise kultuuri ja traditsioonidega, piiluda mastaapse Yilani laste folkloorifestivali telgitagustesse ning kogeda kohalike võõrustajate suurepärast töökust, täpsust ja külalislahkust.
Hoolimata sellest, et Eestit ja Taiwani eraldab pea terve maailmajagu, on mõlemad kultuurid kohati sarnasemad kui oleks osanud arvata. Väikese saareriigina on ka nemad pidanud (ja kohati peavad senimaani, sest peab ju Hiina Rahvavabariik tänapäevani Taiwani ametlikult enda osaks, eitades Hiina Vabariigi eksistentsi) võitlema oma iseseisvuse eest ja õiguse eest rahvusena püsima jääda. Taiwani saare territoriaalne piiratus ja järjest kasvav rahvaarv (23 miljonit elanikku) on sundinud neid üha kiiremale arengule ja globaliseerumisele. Mälestus võimsates mägedes elavatest põlisrahvastest on säilinud peamiselt vaid muuseumites ja matkaradade siltides. Saart pidevalt pühkivad tornaadod ja maavärinad ei ole jätnud ruumi kolossaalsetele vanadele arhitektuurimälestistele. Nagu eestlastel, on ka taivanlaste rahvakultuur ja väärtused peidetud rohkem vaimsesse pärandisse (elustiili, kombestikku, uskumustesse) ning vähem on seda esmapilgul näha arhitektuuripärandis.
Üks, mis nii eestlasi kui ka taivanlasi seob, on kindlasti austus ja lugupidamine looduse vastu. Loodus, eriti mäed, metsad, võimsad jõed ja kosed ning metsloomad on lahutamatu osa kombestikust, mida teab ja tunnevad kõik ja mida õpetatakse oma lastele. Nagu meil hiied, on taivanlastele pühad mäed ja vihm ning kõik nendega seotu. Rohkem kui eestlasele on teadmine, kuidas looduses hakkama saada, kuidas käituda taifuuni, maavärina, mäerajale lõksu jäämise või üleujutuse korral ellujäämise seisukohalt hädavajalik. See tõestab ilmekalt, et pärimus on elujõuline omas funktsioonis, omas tähenduses.
Kui eestlastest on tänapäeval saamas metsarahva asemel võsarahvas, nagu erinevates avalikes aruteludes on välja hõigatud, siis kui kaua suudame edasi anda metsa ja loodusega seotud pärimust oma lastele? Kui ühel päeval ei ole meil enam ühtegi tõeliselt põlist metsa, kuhu mustikale minna, on vaid lagedad raiemetsad ja noored võsastikud, siis kas kaob sellega ka eestlase metsameel ja metsaga seotud looduspärand?
Kati Taal
Eesti Folkloorinõukogu juhatuse esimees
Comments are closed.