Indiast, folkloorist ja naiste õigustest ehk 6 küsimust Pawan Kapoorile

Indiast, folkloorist ja naiste õigustest ehk 6 küsimust Pawan Kapoorile

Juuli esimeses pooles oli hea meel võõrustada Eestis külalisi Indiast, mil Eesti Folkloorinõukogu kutsel osales Võru Pärimustantsufestivalil Charu* Castle Foundationi esindus ja folkloorirühm. 2003. aastal loodud organisatsioon on tegev Indias ning ka laiemalt Aasias haridus- ja kultuurivaldkonnas. Rühmade ja folkloorifestivalide vahendamise ning pärimuse alalhoidmise kõrval on neil kanda suurem ja üllam eesmärk – erinevate projektide ja oma üldhariduskooli tegevuse kaudu pühenduvad nad noorte naiste õiguste ja võimaluste eest seismisesse. Uurisime veidi Charu Castle Foundationi tegevjuhilt Pawan Kapoorilt India folklooriliikumise ning sealse kultuuri eripärade kohta.

 

Eestis on inimesed aegade jooksul liikunud eemale oma sünnikohtadest ning tihti aitab folkloorirühma kuulumine asendada päritolupõhist kogukonnakuuluvust. Kuidas on lood Indias, mis iseloomustab folklooriliikumist ja rühmade olemust?

Enamasti võib öelda, et folkloor on Indias miski, mis on ühiselu osa, mis saadab igapäevaseid tegemisi, nii kommete kui tantsude ja muusikaga. Samas on ka siin tunda urbaniseerumise mõju, kus maalt linna liikudes väheneb nii pärimuse hulk inimeste elus kui nõrgeneb side kodukoha identiteediga. Reeglina on see tingitud nii inimeste heitlikust eluviisist, kus pere äraelatamiseks rabeletakse mitmel rindel ning peale töö paljuks muuks aega ei jää. Kuid ka India ei ole puutumata läänestumisest ning seetõttu teevad inimesed sageli valikuid selle kasuks, mis kiiremini ja kergemini interneti ja sotsiaalmeedia vahendusel kohale jõuab – see mäng on sageli folkloori kahjuks.

India on väga suur ja kultuurikirev riik ning seetõttu ei ole õnneks linnainimeste kõrvalt kuhugi kadunud ka maapiirkondade elanikud, kes oma pärimust igapäevaselt elus hoiavad. Nende identiteeti aitab elus hoida ka tõsiasi, et nad on teinud oma traditsioonidest peamise sissetulekuallika – müües ja esitledes nii oma kätetööd kui muid kunstilisi oskusi mitmetel laatadel ning pidustustel. Need külaelanikud on sageli koondunudki perede ja sõprade kaupa rühmadesse, kellega koos harjutatakse. Selles suhtes on tegemist traditsiooniliste folkloorirühmadega –  neisse on kaasatud erinevad põlvkonnad, sood ning need on tekkinud inimeste endi initsiatiivil küllaltki vajaduspõhiselt.

Mislaadi ohud ja võimalused piiritlevad India folkloorirühmade tegevust?

Probleeme on mitmeid, alates transpordist, ajapuudusest ja rahastuse puudumisest. Folkloorirühmadel on raskendatud osavõtt suurematest ja kaugemal asuvatest festivalidest ning pidustustest, sest lisaks finantside puudumisele ei saa nad endale ka lubada ajaliselt pikka reisimist ühest India otsast teise. Nii ongi nende peamisteks esinemisväljunditeks erinevad kohalikud üritused ja ettevõtmised. Probleemi teise otsa moodustavad (peamiselt) noorte valikud esitatava osas. Tänu juurtest eemaldumisele teevad nad esitatava atraktiivsuse tõstmiseks ja publiku tähelepanu võitmiseks olemasolevas materjalis palju muudatusi ja kahjuks ka järeleandmisi eheduse osas. Seega väheneb tänu festivalide nõudmistele ka eheda pärimuse nägemise ja osasaamise hulk ning kui me ses osas midagi ette ei võta, siis tantsude ja muusika algne olemus kaotab oma näo ja eksistentsi.

Seda kõike on võimalik muuta ainult väärtuskasvatuse ning hariduse näol. India valitsus teeb paljugi, et üle riigi toimuks erinevaid festivale ja pidustusi ning kuigi rahastus, mis sellega kaasneb, pole reeglina suur, siis tegelikult loeb teinekord ka väike summa ning sellega antav sõnum, et pärimus ja selle kandjad on tunnustatud ning väärtustatud. Samas tunneme, et pikk tee on veel minna, eriti suurtest otsustest kõrvalistes piirkondades, et tõsta teadlikkust ning tuua rohkem inimesi „tagasi juurte juurde“ ning eelkõige teha seda läbi haridussüsteemi.

CIOFF®i võrgustikus me ei näe kuigivõrd palju India folkloorifestivale, milline on tegelik pilt? Mis iseloomustab ühte tüüpilist India folkloorifestivali?

India koosneb 29 osariigist ja 7 liiduterritooriumist, milles kokku elab 1,2 miljardit inimest. Selle koguse peale toimub mitmeid folkloorifestivale, kuid nende väljapaistvus ja kestlikkus on vähene – sageli puudub isegi teadmine, millal need alguse saavad või lõppevad. Festivale iseenesest toimub Indias mitmeid, kuid folkloorile pühendatud on neist vaid vähesed. Inimesed tahavad meelsamini saada osa muudest kunstivormidest kui pärimusmuusika ja –tants. Tänu selle põhjal tehtud rahastusotsustele ning teadmatusele kaobki järk-järgult pärimuse nägu ja võlu.

Üks tüüpiline India folkloorifestival kestab 3-7 päeva ning on peamiselt pühendatud pärimustantsule. Kuna Indias kõneletakse üle 100 erineva keele, siis on korraldajate arvamus, et tants on selgemini mõistetav inimestele kui laul. Enamasti toimub festival auditooriumis, staadionil või mõne oulise monemendi juures ning osalejateks on suuremalt jaolt India enda folkloorirühmad.

Folkloor on oluline osa ka erinevatest tähtpäevadest ning tegevustest, kuid toetussüsteemid selle alalhoidmiseks ja teadlikkuse tõstmiseks pole piisavad. Kuigi folkloorifestivalid ise on heaks vahendiks teadlikkuse tõstmisel ning neist võtavad osa noorte kõrval ka vanemate osalejatega rühmad ja kogenenumad pärimusekandjad, siis puudub toimiv vorm, mille raames saaks ka festivali jooksul luua võimalusi põlvkondade vahel teadmiste edasi andmiseks. Samas ei saa öelda, et hariduslikud õpitoad või tagamaade selgitused festivalidel täiesti puuduksid. Lähitulevikus on meil plaanis oma festivalil seda erineval viisil ka edasi arendada ning lisaks traditsioonilistele viisidele tuua sisse ka õppimine näituste jm vormide kaudu, et avarduks vaatepilt lisaks Indiale omasest ka maailma eri rahvaste pärandist.

Sa mainisid hariduslikku aspekti  Charu Castle Foundation korraldatava folkloorifestivali juures. Mille poolest see veel teistest eristub ning kui keeruline on Indias oma sõnumit ühe ürituse kaudu kuuldavaks teha?

Meie idee sai alguse 1984. aastal, mil Kapur V Bhan (Charu Castle Foundationi esimees) tajus, et India naistel puudub koht, kus turvaliselt end kultuuris väljendada ning samas õppida midagi uut maailmalt. Nii saigi loodud festival nimega Global Female Folk Dance Competition and Carnival, mis toob ühelt poolt kokku noored naised ning teisalt aitab kaasa pärimuse säilimisele. Kuigi algus oli raske ja konarlik, eriti korraldada piiratud ja peaaegu olematute vahenditega ning luua midagi säärast nullist, siis me oleme kõik need aastad viinud ellu oma missiooni naiste positsiooni tugevdamiseks suure pühendumisega.

Kõige suuremaks õnnestumiseks saabki lugeda teadmist, et oleme saanud panustada ühiskonda. 18 aasta jooksul oleme võimaldanud osalust ja eneseväljendust pärimuse kaudu 52 000 India naisele. Meie festivali selgroog kinnitubki nii osalejatelt kui ka näiteks UNESCOlt saadud tagasisidele ja tänutundele. Kuigi suhtumine naistesse ja nende rolli on nende aastate jooksul hakanud muutuma, siis on mõttemallide lõhkumine siiski vaevaline ning suures pildis on muutused Indias raskemini märgatavad. Nii pole ka kadunud vajadus pakkuda jätkuvalt naistele võimalust olla kaasatud ja kaasarääkivad.

Eestis olles te tutvustasite nii India folkloorseid kui klassikalisi tantse. Milles seisneb nende erinevus?

Klassikaline India tants ei ole sama, mis klassikaline tants Euroopa tähenduses. Klassikaline tants on India vanemaid tantsuliike ning kokku on neid 8 erinevat tüüpi. Seda peab õppima pikalt guru käe all või kasvama selles traditsioonis. Hindud ise ütlevad, et õige klassikalise tantsu esitaja jõuabki süvitsi minna ainult ühte tüüpi oma terve elu jooksul. Klassikaline tants pärineb religioossest sanskriti keelsest teatrivormist ning ei tantsudes ega muusikas pole lubatud muudatusi teha ega selle pikkust kohendada.

Seevastu folkloorseid tantse on üle India palju ning need on mõningate sarnasustega omased kindlatele piirkondadele. (Eesti mõiste ja arusaam pärimustantsust on paralleelne India mõistega folkloorsest tantsust. –toim)

Folkloorirühmad esitavad ainult sellisel juhul mõlemat žanri, kui nende tantsijate hulgas on klassikalise tantsu koolitusega liikmeid. Välisfestivalidel tuleb esitusele mõlemat, kuid kuna klassikaline tants on loo jutustamine, mille puhul on olulised väikesed detailid, näiteks silmade liikumine, ei pruugi esitatu suure publiku ees täiel jõul alati mõjule pääseda.

Kui palju on võimalik festivalidel kogeda folkloorirühmade esituses India ehedat pärimust?

Igas India piirkonnas on oma kindlad tantsud, mida esitatakse kindlate rõivaste ja abivahenditega kõikvõimalikes elulistes olukordades: lapse sündides, pulmas, aastaaegade vahetumisel, lõikusajal, tähtpäevadel jne. Neil on kindel tähendus ning need peegeldavad hindude uskumusi, tavasid ning rituaale. Nende väljavõtmine igapäevaelu olukorrast võib püstitada juba küsimuse, kas see on enam ehe?

Festivalidel eelistavad rühmad tavaliselt esitada ehedat folkloori. Samas sõltub see paljuski nii piirkonnast, kust rühm tuleb kui ka sellest, millistesse tingimustesse nad välismaal satuvad. Näiteks võivad muudatusi tantsudes tingida üsna argised olud nagu lava või muu esinemispaiga eripära kui ka teadlikult tehtud otsus valida publikule esitamiseks nö arusaadavam ja rahvusvahelises mõttes üheselt mõistetav kaasakiskuvam esitusviis. Nii lisatakse kasutatavasse muusikasse ka läänelikke rütme ja elektroonilisi instrumente. Tahes või tahtmata seda tunnistada, siis sellised muudatused loovad tänapäeva suundumuste juures kuulajatega kiirema sideme. Rühmade sellised otsused ei ole tingitud teadmatusest, vaid nad soovivad presenteerida endid parimast küljest olukordades, kus sageli ei kaasne publiku harimist esitatava sisu osas. Sellised pooleldi pealesunnitud valikud tekitavad aga tegelikult veel suurema lõhe kultuuridevahelises mõistmises ning vähendavad eri piirkondade pärimuse iseloomu ning mitmekesisust.

Ehedusega India pärimuses on nagu mujalgi – kui sellele on lisatud edasiarendusi, siis ei saa seda enam autentseks pidada.  Samas on põhjalike teadmiste ja hea ettevalmistuse korral paljugi võimalik improviseerida ka traditsiooni piires. Neid lisandusi, erinevust esitatavas, ei suuda võõras pilk üldjuhul kahjuks eristada ka hoolimata festivalikontsertide harivatest kommentaaridest.

Välisfestivalidel käies saab selgeks, et erinevusi on oluline alles hoida. Lugupidamine teiste kultuuride vastu, tahe õppida ja teada saada on see, mis muudab meid ühtseks – ainult nii saab öelda, et kunst ja kultuur ei tunne piire.

 

* Charu tähendab tõlkes lille ning märgib samanimelist noort naist ja kunstnikku, kelle varajase hukkumise tõttu tema mälestuseks pereliikmed mainitud organisatsiooni lõid. Charu tegevus oli seotud kunsti ja kultuuriga ning tema nimel selle elushoidmine annab organisatsioonile veel rohkem põhjusi panustada naiste olukorra muutmisesse maailmas.

 

Laura Liinat

Kommenteerimine pole lubatud