MAASELITS JA PAABAPRAASNIK

top feature image

MAASELITS JA PAABAPRAASNIK

Setomaal kutsuti vastlaid maaselitsa või maaslenitsa, mis tuleneb venekeelsest sõnast масло ehk või. Pühadeaeg võis kesta terve nädala. Liha enam süüa ei võinud, kuid piimatooted, sh või, olid lubatud. Sellest ka maaselitsa teine nimetus – võinädal.

Maaselitsanädal oli Setomaal lõbus aeg. Pidutseti täiel rinnal, sest ees ootas pikk ja range paast. Võinädala laupäeval tehti kõik vajalikud tööd ära varem, noormehed rakendasid ette hobused, rahvas istus saanidesse ning suure laulu ja hõiskamisega kihutati läbi küla. Sõideti ka naaberküladesse, usuti, et mida pikem sõit, seda pikemad kasvavad linad. Usuti ka, et kes kõige kiiremini sõidab, selle linasaak õnnestub eriti. Uhket sõitu tehti veel ka maaselitsanädala pühapäeval. Hobuseid toideti selleks puhuks kaertega – ilus ja tugev suksu oli peremehe uhkuseks. Lapsed, kel saanisõitu teha ei õnnestunud, lasid mäelt alla kelguga. Mõnes kohas tehti jõe- või järvejääle karussell, püürhäll.

Ülemöödunud aastasajal käidi Setomaal maaselitsa pidamas ka kõrtsides. Sinna läksid kokku kõik: vallalised ja abielupaarid, lapsed ja vanurid. Kui kõrtsituppa kõik ära ei mahtunud, tantsiti ja lauldi õues platsil. Lapsed said osta kompvekke, karameelkit, millega muidu õnnestus maiustada üliharva. Teinekord koguneti külas ka mõnda suuremasse tallu, kus oli abiellumisealisi peretütreid-perepoegi. Noored tantsisid ja lõbutsesid pilli saatel kuni öötundideni. Juhtus sedagi, et noorte lustimise lõpetasid maaslitsa pühapäeval vanemad inimesed, kuna uus nädal algas suure paastuga ja selleks tuli vaim valmis seada.

Maaselitsa ajal oli tavaks naistel kokku tulla ja laulda. Kokku tuldi kuhugi kõrgemale künkale, mäele, kust siis helü kostus kaugele. Obinitsa külas olevat üks selline külanaiste kogunemiskoht saanud ka vastava nime – Paabamägi. Laul algas tavaliselt kutsungiga: Tulõ, sõsar, sa mäe pääle, keerä, sõsar, sa kingo pääle. Mõnikord oli laulus ka hoiatused selle kohta, et sellel, kes ei tule ühtekokku laulma, jäävad linad õigel ajal külvamata, pika linakiu asemel saavad üksnes takku. Hästi soetud linast ehk lihit linast kooti laulus peened pealinikud, takud ehk paklad aga kulusid argiseelikuks-üleviskeks ehk pallapooleks.

Postilt alla potsatavad mehepojad tegid rahvale palju nalja

Mina ise olen sündinud Setomaal linnalähedases külas 1957. aastal. Maal tehti töid ja sõideti veel hobustega, st kolhoosihobustega. Petseri linnas korraldati maaselitsa ajal uhke talvepidu, kust ei puudunud ka saanisõit. Selleks puhuks olid linna saadetud hobustel kaelas kuljused. Lumi krudises ja lendas hobuste kapjade alt, maaselitsasõidul olid reed täis kilkavaid lapsi. Mingit sõidupiletit tollal nagu nüüd ostma ei pidanud. Mäletan, et priimuspliitidel küpsetati imemaitsvaid suuri pliine. Kuuma teega juues maitsesid need imehead, andsid sooja.

Mäletan veel üht kummalist ja naljakat meelahutust. Keset linnaplatsi oli püstitatud post, mille otsa kõrgele säetud paar uusi säärsaapaid. Posti jämeduse ja libeduse tõttu osutus saapapaari kättesaamine võimatuks, vähemasti ei jõudnud ma seda vaatemängu lõpuni jälgida. Aga postilt alla potsatavad ja katse ebaõnnestumist tunnistama pidanud mehepojad tegid rahvale palju nalja.

Kodukülas peetavat maaselitsasõitu ei mäleta, polnud enam siis taludes hobuseidki, aga mäletan, et külanaised ikkagi kogunesid leelotamiseks kokku pidu ehk praasnikku pidama.

Mäletan, et maaselitsa ajal küpsetati pliine, mida söödi hapukoore või sulavõiga. Naaberküla venelastel oli kombeks teha maaselitsapäeval (paastueelsel pühapäeval) maha õlgedest tuli, meie külas seda ei tehtud. „Nimä palotasõ ummi pattõ,“ nii seletas mulle ema.

Kord aastas võim naiste käes

Kindlasti pidasid meie küla naised nagu alati paabapraasnikku, sinna lapsi ei lubatud ja nii ei ole mul sellest ka mälestusi. Paabapraasnik oli naistepidu, mida peeti võinädala neljapäeval, vahel ka reedel, üsna harva aga laupäeval, kuna pühapäeval tuli valmistuda paastu vastuvõtmiseks – paastuma asuti sündsalt, kainena. Paabapraasnik oli nimelt aeg, kui naisedki võisid purjutada, veidralt riietuda, isekeskis süüa-juua, tantsida-trallida ja meestele koha kätte näidata, sest kord aastas oli võim ometigi nende käes.

Praasnikust said osa üksnes abielunaised ja noorikud, neiud pidid koju jääma. Peoks valmistuti juba nädal varem, küpsetati õlleleivad ja pandi kesvamärjuke käima. Julgemad ja sõnaosavamad naised otsisid välja räbalamad riided või suisa meestepüksid, joonistasid söega ette habeme ja vuntsid ning läksid, tohumärss kaelas, külla raha koguma. Kaasa võeti ahjupelt, millele talu välisukse taha jõudes koputati. Kui jahu ja raha kogutud, küpsetati jahust õlleleivad ja pandi kesvamärjuke käima. Osteti ka viinad ja lepiti kokku pidutsemisaeg ning -koht. Tavaliselt peeti pidu kellegi juures talus, kuhu kogunes hulk meesterõivastesse või muidu veidralt riietatud naisi – seljas pahupidi kasukad, pähe seotud käterätid jmt. Suuremas külas võis olla ka mitu praasnikupidamise kohta. Mehed jäeti kodu- ja lapsehoidjateks, mis sellest, et mõnigi perepea suurt vastumeelsust või suisa armukadedust ilmutas.

Peopaika tõi iga perenaine kaasa omavalmistatud sööki ehk kosti: sülti, praekala, munaputru, võid, saia, pirukaid. Joogiks oli koduõlu, aga võeti ka poeviina. Ilusama värvuse saamiseks segati viinasse palsamit, palsanat. 1937. aastal sündinud pealinna seto ja leelolaulja Olga Tubli mäletab oma noorusajast, et 1958. aasta Podmotsa külas mehekodus elades ja noorikuna esimest korda paabapraasnikule minnes tuli külanaistele viia tervituspudel ja midagi magusat. Pudeli pidi viima ka tema meheema. 1936. aastal sündinud sõnolinõ Linda Ülend mäletab samuti naistega ühist pidutsemist Kremessovas. Temagi pidi noorikuna vanematele naistele „välja tegema“, alles pärast ühist paabapraasnikku võeti ta küla naiskonna täieõiguslikuks liikmeks.

Sigivusrituaaliga seotud mängud

Vanades ülestähendustes on meenutatud paabapraasnikel korraldatud kõikvõimalikke sigivusrituaaliga seotud mänge. Üks nendest oli „täku tegemine“. Mõni vanem külanaistest, paaba, kehastas sugutäkku – hakkas mõnel noorikul taga käima ja hirnuvalt häälitsema, aeg-ajalt hüüatades poig! poig! Kui siis ligi aasta pärast poisike, soovitud talupärija sündiski, pidi noorik paabale tänutäheks hame või raha viima. Unkavitsa külas 1946. aastal sündinud ja praegu Tartus elav leelopargi juht Maria Noormets mäletab, et ema võttis ta umbes 12-aastasena paabapraasnikule kaasa, et ta külas võõrustajatalus oleks pere väikelaste järelevaatajaks. Reeglina lapsi naiste peopaika ei lubatud, ainult hädavajadusel. Marial on meeles üks hobusemäng: naised istusid kaksiratsi ridastikku pingil, „ratsutasid“ ja tõstsid jalgu ning tegid hirnuvaid häälitsusi. Jõudnud toa ühte otsa, pöörasid pingi teistpidi ja kõik kordus uuesti.

Eesti Rahvaluule Arhiivis on kirjeldusi ja pildistusi mängudest, mida seto naistepeol mängiti. Üks mängudest oli soolakaalumine. Naised panid seljad vastakuti ja kaenla alt haarates püüti teineteist üles kaaluda ning maha visata. Üks mängudest oli huntide paaritusmängu jäljendamine, soenussu tegeminõ. Mängus ajas üks naine pea teise säärte vahele, teine kallutas end esimese peale ja imiteeris sugutamisliigutusi. Praasnikul lauldi ka ebasündsaid laulukesi, tsortsilaula.

Laulmisest ja ohtrast lauluõli tarbimisest ülemeelikuks muutunud naised lasid põrandal kukerpalli, vahel kukkusid lõbusalt külakuhja kokku. Mõistagi hoiti kõike toimuvat omavahel saladuses. Aga salapära köitis lapsi, kes hiilisid akende taha piiluma. Olga Tubli mäletab, et käis teiste külalastega kord salaja siiski vaatamas. Itsitamist oli palju, olnud ikka väga naljakas näha mõnd vanemat memme oma pikas kitasnikas uperpalli laskmas. Siinkohal tasub meenutada, et vanasti ei kandnud vanemad seto naised aluspesu (mäletan isegi oma lapsepõlvest üht vana taluperenaist põlluveerel oma kergemat hädavajadust püstijalu toimetamas).

Kui tunde kestev pidutsemine toa liiga palavaks ja umbseks muutis, valgusid naised külauulitsale. Kui talu juures oli kõrgem koht, liueldi mäest alla. Istumiseks võeti alla ahjuluud, -kook või mõni hark, aga sobis ka väike pingike, kerk, mille jalge vahele end istuma sätiti. Kogu küla tuli lustivaid naisi vaatama. Kui oli olemas hobune ja regi, roniti summas rekke ja sõideti läbi küla. Kaasa kutsuti ka pillimees. Kaasa võeti teekannuga ehk tsäinikuga õlut, mida pakuti ka pillimehele. Mõnikord oli naisi nii palju, et hobune ei jõudnudki kiiret sõitu teha. Lauldi ja huigati nii kõvasti, et see kostnud mitme kilomeetri taha. Praasnikulaulude viis oli lõbus, kutsus kaasa tantsima ehk kargama.

Nagu nimetatud, oli paabapraasnik läbinisti naistepidu. Selle talu peremees, kus naistepidu peeti, läks kuhugi mujale. Juhtus aga mõni mees pidutsevate naiste hulka tulema ehk kirjutamata reeglit rikkuma, sai ta karistuse osaliseks. Lapsedki pidid isaga koju jääma. Juhtus mõni tüdrukuke tulema, sai ta pahanda ja saadeti koju, poisiga käituti karmimalt – mõni naistest pissis talle peale. Olga Tubli mälestuste järgi tulnud kord üks julgem külamees siiski oma kaasale järele. Öine aeg, mehel olnud jalas aluspüksid ja peal kasukas. Naised võtnud ta kinni ja tümitanud pisut ahjukooguga. Maria Noormets on meenutanud, et nende külas tulnud ka üks mees naiste hulka. Temalt nõutud viina. Kuna mehel seda kaasas polnud, võetud ta kinni, pandud rangid kaela, viidud reele ja lükatud mäest alla.

Naised eelistasid vanamehest pillimeest

Siiski tehti meessoo esindajale mõnikord ka erandeid. Talvise naistepeo aukülaliseks oli tavaliselt pillimees. 1953. aastal Unkavitsas sündinud ja Harjumaal elav leelonaine Jekaterina (Kati) Tikerpuu mäletab, et tema vanaisa Piitre Tepo, ametliku nimega Stepan Vesso (suri 1965. aastal), käis ikka naistele mängimas. Tõepoolest olnudki ainus mees naiste seltskonnas. Vanaisa juba lonkas ja käis kepiga, kuid minemata ei jätnud. Küllap eelistasid naised ülemeelikul peol vanamehest pillimeest. 1949. aastal Usinitsa külas sündinud Helga Krepka mäletab, et tema kodukülas kutsusid naised oma praasnikele mängima tuntud pillimehe Kalju Tero.

Paabapraasnik oli seto naiste rõõmupidu, omamoodi vabastav toiming enne pika paastuaja algust. Kui peremees sai endale aeg-ajalt lubada elumurede unustamiseks ka lõbusat seltskonda ja joobumust, siis perenaise puhul oli purjus olla väga häbistav. Vaid kord aastas võtsid naised võimu endi kätte, unustasid üheskoos elumured. Abielunaiste elu oli tollal raske, peres tuli hoolt kanda nii pisikeste laste kui väetite vanurite eest; perenaiselt ootasid süüa nii pereliikmed kui laudaloomad. Kui talvepäevad hakkasid pikenema, ootas ees kangakudumine. Harva jagus aega, mil sai jätta kellegi koduhoidjaks, et sõita omakseid vaatama. Paabapraasnikku ootasid naised kui aega, mil sai tembutada, naerda ning tunda end rakmetest vabastatud tööhobusena.

Traditsioonilisi paabapraasnikke Setomaal tänapäeval enam ei korraldata, kuigi vanu teemakohaseid laule veel mäletatakse. Mõned aastad tagasi astus leelokoor Siidisõsarõ Tallinna Muusikamajas üles vanade paabapraasniku lauludega. Ilme Haavalo juhtimisel kokkupandud laulukava oli rabavalt julge – nii mõnedki mehed saalis hoidsid pilgud piinlikkusest põrandal!

Kel Setomaale sõiduks tee liiga pikk, saab ka pealinnas maaselitsa kombestiku ja lauludega lähemalt tutvuda. Selleks tasub pilk peal hoida Eesti Vabaõhumuuseumi seto talus toimuvatel sündmustel.

Tekst: Elvi Nassar
Fotod: erakogu, Priit Palomets, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Vabaõhumuuseum
Toetajad: Kultuuriministeerium, Tallinna Kodurahuprogramm

Comments are closed.