2025. aastal pälvis Folkloorinõukogu aastaauhindade jagamisel aasta juhendaja tiitli Ülle Kool, kes on pikalt eest vedanud Väägvere Külakapelli tegemisi. Ülle jagab oma teekonda muusika juurde ning seda, mis teda tema tegemiste juures hoiab ja elamusi pakub.
Oled ise lõõtspilli mänginud juba väga kaua. Kuidas tekkis huvi ja tahtmine ka teisi juhendada ja innustada?
Olen ikka naljatanud, et sündisin lõõtspill süles. Mu isa August Laanesaar oli oma eluajal Põlvamaal kõva pillimees. Ta oli pidude eestvedaja ja hing. Tema pillimängu on salvestatud ka Eesti Raadiosse. Tol ajal oli nädalas kord rahvamuusika pooltund, kus esinesid erinevad rahvamuusikud üle Eesti. Oodati põnevusega, kes jälle mängib ning võimalusel tehti lausa töökohustustesse paus, et kuulata ja nautida raadiost pillimängu.
Olin umbes kümnene, kui hakkasin proovima ka lõõtsamängu. Õppisin Tartu 7. Keskkoolis muusikaklassis klaverit ning olin ise enne pusinud akordionit mängida. Küllap andsid tõuke ka mu vanemad vennad, kes juba mängisid teiste pillide kõrval ladusalt ka lõõtspilli. Nii vaikselt sai mu rahvamuusiku tee alguse. Olles keskkooli viimases klassis, olin koos vanema vennaga esimest pulmamängu tegemas ning peagi käisin juba üksi pidudel mängimas. Juba siis sai vahel käidud esinemas koos teiste pillimeestega ühise ansamblina. Üldtuntud rahvalikud lood olid mõnusad teiste pillimängijatega kokku mängida – kõik teadsid ja oskasid laule peast.
Kui kolisime perega Väägverre elama ja lapsed olid väikesed, siis oli avalikes esinemistes pisike paus. Lapsed kasvasid ning siis osalesime juba koos Priiuse Seltsimaja kapelli töös, kust ma saingi esimesed suuremad kogemused koosmängust.
Südames oli aga tekkinud pisike soov moodustada ikka enda valda ja kodu lähedale rahvamuusikakollektiiv. Leidsime ümbruskonnast ja tuttavate seast veel rahvamuusikahuvilisi ning 2. juulil 2005 oli Väägvere Külakapelli esimene avalik esinemine.
Väägvere Külakapell tähistas tänavu väärikat 20. sünnipäeva. Mis on see, mis teid jätkuvalt koos hoiab ja ikka tegutsema sütitab?
Küllap peamine on soov koos pilli mängida, nautida üksühe seltskonda, käia esinemas, osaleda erinevates projektides ning esindada oma riiki ja rahvast erinevatel festivalidel lähemal ja kaugemal. Meilgi on selle aja jooksul koosseisus toimunud muudatusi. Nagu igas kollektiivis: on tulemised ja on minemised. Noored liiguvad oma eluteele või keegi kolib kaugele elama. See on normaalne nähtus. Aga mul on siiralt hea meel, et oleme koos olnud ning arvan, et kõik on saanud kapellis osalemisest enda eluteele midagi olulist ja tarka kaasa. Kõik on jäänud seotuks ka muusikaga – kes rohkem, kes vähem.
Oleme saanud tuttavaks ja sõpradeks väga paljude erinevate muusikutega, kogukondade eestvedajatega, korraldajatega. Esinemised on viinud meid väga paljudesse erinevatesse kohtadesse Eestis ja välismaal. On olnud võimalus avardada iseenda silmaringi ning jagada mujal nähtut ja kogetut ka siin, tagasi kodus olles.
Kas jagaksid mõnda eriti sooja või vahvat seika, mida juhendajatöö sulle pakkunud on?
Ma pole ennast kunagi pidanud n-ö klassikalises mõttes juhendajaks. Pigem olen rohkem ühe hea ja mõnusa kamba eestvedaja ja tagantlükkaja. Kapellis me väga ei sea lugusid. Olemegi sellised külapillimehed, kes saavad kokku ja mängivad. Iga pillimängija tunneb oma instrumenti ning oskab ise mängitavat lugu ilmekamaks muuta. Ja repertuaar koosneb ju nendest lugudest, mida on võimalik mu lõõtsalistega mängida.
Teeme proove minu juures kodus. Püüan ikka kodukootud toiduga alati rahva vastu võtta, sest seljataga on olnud pikk tööpäev.
Vahvad ongi olnud esinemised igasugustel erinevatel sündmustel. Kõik välismaa festivalid on meelde jäänud, muidugi kõige kaugemad – Udmurtia, Austraalia, Tšiili… Äsja saabusime oma üheksandalt Leedu reisilt. Lahkusime koduteele pisaratega silmanurgas – lihtsalt nii toredad, siirad vastuvõtjad olid ja nautisime omavahelist koosmängu ning seltskonda, lihtsalt sobisime. Meelde on jäänud erinevad koostööd paljude tantsurühmade ja kooridega.
Vägev tunne on, kui rahvas plaksutab rõõmuga ja südamest su esinemise peale. Kapelli eesmärgiks on ikka see, et inimesed unustaks meie esinemise ajal oma igapäevamured ning elu oleks helgem. No ja mis saab veel toredam olla, kui näed laval olles saalist vastu vaatamas rõõmsaid ja säravaid silmi!
Comments are closed.