Folklooriliikumise ajalugu

Folklooriliikumine on sotsiaalne, hariduslik ja kunstiline protsess, mille eesmärgiks on esivanemate kultuuripärandi ja rahvatraditsioonide hoidmine ja arendamine ning nende edasikandmine põlvkonnalt põlvkonnale.

 Oma raamatus “Rahvalaul ja meie” on Veljo Tormis kirjutanud vanast rahvalaulust nõnda: “Sellega on seotud paljugi tänaseni püsivatest väärtustest – rahva kultuuriväärikus, sisemine tasakaal, ühtekuuluvustunne loodusega, põlvkondade järjepidevuse tunnetamine ja palju muud, mis kipub praegu lagunema mitmesuguste globaalsete nähtuste tagajärjel. /—/ Enda mõistmine ja tunnetamine on hädavajalik tasakaalu ja eluvõimelisuse säilitamiseks. Teadke, kes oleme ja kus on meie juured. Siis on kergem ka tulevikusihte seada”.
Oma usu kinnitamiseks lõi Veljo Tormis oktoobris 2005 Eesti Muusikaakadeemia juurde regilaulu keskuse, mis on uueks võimaluseks pärimuskultuuri väärtustamisel.

Folklooriliikumise tunnused:
1) pärimuse kandja isiklik suhestatus tegevusse – st, et suhe tehtavasse/loodavasse (mistahes see ka pole) on isiklik ja hingestav, mitte mehaaniline ja konveierlik. Pigem heas mõttes käeline/käsitöönduslik kui keskpäraselt “kunstiline” ja steriilne;
2) kõigi osalemine protsessis – st, et protsess pigem haarab kõrvaltvaataja kaasa kui lükkab kõrvale. Pärimuskultuur on inimesi liitev.