Andke mull´seda õlut juua,
Millel on vaksa vahtu peal… (Reigi)
Jaanilaupäev Hiiumaal kulges sel aastal laulu- ja tantsupeo tule seltsis. Üks peatustest oli Soera talu õuel, kus jaaniaegsete tegemiste seas ka õlletegu jutuks tuli. Mati ja Lili Käär tutvustasid koduõlle valmistamise riistvara ja selle kasutamist. Õllemaitse sai ka suhu.
Jaani järel tulevad jõulud, mil õlletegu taas ette võtta. Nii otsustasin Mati ja Lili Kääri kodust läbi astuda. Tahtsin teada, kas detsembri esimesel nädalal olen jõuluõlle käimalükkamisega hiljaks jäänud? Mati ja Lili kinnitasid, et jõuab veel. Aga tuleb kohe pihta hakata! Nii saab nädala pärast õlut „titena juua“ ja jõuab veel lasta selgida, et jõuluõhtuks juba pärisasi kannus vahutaks.
Mati ja Lili ise on õlleteoga kokku puutunud juba lapsepõlvest: Mati naabrimehe juures asjatades, Lili oma kodus, kus õlletegu elu juurde kuulus. Nii on nad seda teadmist ja oskust edasi kandnud tänasesse päeva, pannes vähemalt kaks korda aastas linnased likku ja õlle käima. Perepoeg Leemet on järgmine põlvkond, kes oskused omandanud ja esimese laari selle aasta jõuluõllest juba valmis teinud.
Õlletegu on pikk protsess
Oma õlletegu alustab Mati umbes nädalapäevad varem. Esmalt tuleb puunõud korda sättida ehk vettpidavaks paisutada. Seda teeb ta kadakaveega. Kui riistad ette valmistatud, lähevad kadakavee sisse likku ka jahvatatud linnased. Samal ajal valmistatakse ette kaljatõrs soovaga e sõelaga, mis koosneb kadakaokstest, -pulkadest ja humalatest. Tõrrepõhjas olev auk pannakse kinni nagaga. Soova peale pannakse raba ehk kaks kuni kolm tundi leotatud linnase pudru ja kuum vesi. Raba paksust mõõdetakse segamise pulgaga. Kui pulk aeglaselt pikali vajub on raba paras. Algab pikk kurnamise protsess. Selleks tõmmatakse naga parasjagu nii palju august välja, et vedelik läbi soova välja niriseks, tempoga umbes kolm ämbrit tunnis. Et tõrre sisu kuivaks ei jääks, valatakse keeva vett pidevalt juurde. Aga millal võib niristamise lõpetada? Siis kui välja nirisev meski enam väga magus ei ole. Matil on selle hetke tabamiseks kasutada perenaise Lili maitsemeel. Kui Lili suu ütleb, et meski enam magus pole, siis lüüakse naga augu ette tagasi. Õllemeister meski niristamise juurest ära minna ei tohi. Mõnikord kulub selleks kuus kuni seitse tundi. Seepärast võib juhtuda, et perenaisel tuleb mehele supp õlleteo juurde viia. Läbikurnatud raba peale kallati külma vett, et tekiks kali. Seda jooki oli hea heinakaarele kaasa võtta.
Meski pannakse käimatõrde ja lisatakse pärm. Mati ja Lili peres kasutatakse lahtist kääritamist. Tõrs kaetakse pealt näiteks linnasekottide või mõne riidega. Ja ega nüüd muud kui oodata, millal õlu käimise ehk käärimise lõpetab. Selle teadasaamiseks on ka oma nõks. Kui saad põleva tiku vastu õlut panna, on käärimine lõppenud. Vanasti võeti saunaviht ja korjati käärinud õlle pealt pärmisodi ära. Viht pisteti pärast katuseräästasse, et oleks hea järgmisel õlleteol käimatõrres puhtaks liigutada ehk pärmijäägid õlle sisse anda. Täna läheb tõrde ikka poe pärm.
Lõpuks on käes õlle riista ehk vaati või ankrusse ajamine. Selle juurde tuleb kindlasti nõumehed õlut maitsma kutsuda. No kui siis juhtub õlu lahja olema, öeldakse, et tuul olnud kaevu pealt. Ühe õlleteo juurde läks olenevalt õlle kogusest tarvis neli kuni viis õlleankrut.
Tähtsad töövahendid
Uhkuse asi Mati ja Lili peres on see, et tänase päevani on kasutusel käimatõrs, mis pärineb aastast 1929. Nagu Mati nimetas, tegi selle tõrre Harilaiu meister äiapapa isale. Et puunõud kestaksid, tuleb nad pärast pruukimist kindlasti hoolega puhtaks pesta. Selleks kulub viis-kuus pesukorda. Alustada tuleb külma veega, et pärmijäägid tõrrest eemaldada. Edasi juba kuuma vee ja harjaga ja siis kuivama. Suvel saab seda õues tuule ja päikese käes teha, talvel aga saunas. Tõrre lauad peavad kuivanuna natuke läbi paistma. Kuni järgmise õlleteoni.
Aitäh, Mati ja Lili Käär! Oli tore teiega olla ja taaskord õlletegu läbi teha, vähemalt suuliselt. Aga mine tea. Jätsin ma ju tänasest kirjatükist välja nii liitrid kui kilod kui kraadid. Las see jääb meie väikeseks saladuseks.
Teksti pani kirja Helle-Mare Kõmmus Hiiumaalt. Fotode autorid on Helle-Mare Kõmmus ja Mati Käär.
Comments are closed.