Natali Ponetajev töötab Eesti Rahvaluule Arhiivis ning on ka ise pillimängija. Möödunud kevadel kaitses ta Tartu Ülikoolis oma magistritöö, mis tugines Eesti Rahvaluule Arhiivi materjalidele ning kandis pealkirja “Labajalg Läänemaa lõõtspillimängijate repertuaaris: stiil ja selle kihistused”. Vestlesime Nataliga tema lõputööst ning sellest, mida arhiivimaterjalid ja nendega töötamine ühele muusikule annavad.
Kirjutasid eelmisel aastal magistritöö, kus uurisid Läänemaa lõõtspillilugusid. Millest sinu töö täpsemalt on ja mis on suurim avastus, milleni kirjutamise käigus jõudsid?
Esmalt koostasin ülevaate, millist materjali Läänemaa lõõtspillimängijate ja pillilugude kohta Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis leidub. Mind huvitas, kuidas on arhiivi just selline materjal jõudnud – kes ja millal on need pillilood kogunud ja kes olid toonased pillimängijad. Vaatasin, millist repertuaari Läänemaa lõõtsamängijad on mänginud, ja kuna materjali oli palju, tuli teha valikuid. Keskendusin lõõtspillil mängitud labajalgadele, mis kuulusid selle piirkonna traditsioonilisse repertuaari veel ligikaudu 1930. aastateni.
Uurisin, mis iseloomustab Läänemaa lõõtsamängijate mängustiili labajalgade esitamisel ning sealt koorus välja ka üks põnevamaid tähelepanekuid: nimelt mängiti mitmeid lugusid ainult ühel nupureal. Ühest küljest tuleneb see esimestest lõõtspillidest, mis olidki konstruktsioonilt üherealised, kuid samas kujunes sellest mängutehnikast piirkondlikule stiilile iseloomulik joon, nõnda, et ka rohkemate võimalustega pillidel mängiti vanemat repertuaari vaid üht rida kasutades. Põnev oli ka ise pillimängijana üherealiste lugude võlu tundma õppida.
Kellel on rohkem huvi, saab täispikkuses tööga tutvuda siin.
Töötad palju arhiivimaterjalidega, samal ajal oled ka muusik. Miks võiksid pillimehed tagasi arhiivimaterjalide juurde suunduda? Kas ja mida see praktilisele mänguoskusele juurde annab?
Arhiivimaterjali kasutamine lugude õppimisel on üks võimalus, seda ei pea tingimata tegema. Pillimängijate jaoks on kõige informatiivsemad ehk arhiivis leiduvad helisalvestised. Minu jaoks on arhiivisalvestistelt lugude õppimine süvendanud pärimusmuusikast arusaamist ja rikastanud minu teadmisi ja üldpilti.
Vanad helisalvestised annavad võimaluse kuulata, kuidas on omal ajal pilli mängitud ja salvestistelt kostuv võib vahel võrreldes tänapäevase mänguga väga erinevalt kõlada. Salvestistelt võib leida mingil hetkel moest läinud lugusid, mida tänaseks enam ei mäletata, või hoopis iselaadi mängustiili, mida tänapäeva mängijatelt ei kuule.
Mul tekib arhiivisalvestistel kõlavaid lugusid pusides vahel trots, et noh, ma tahaks ka niimoodi mängida, ja kuidas see ikka võimalik on. Pillitundides on õpetajad suunanud mind kuulama ja märkama mängutehnilisi nüansse ja stiili omapärasid. Seda on vahel päris keeruline kohe jäljendada, kuid kui taipad, mis omamoodi loogika neis lugudes on, on avastamisrõõm suur.
Pärimusmuusikas on oluline roll kontekstil ning erinevad arhiivimaterjalid on aidanud mul taasluua maailma helisalvestistel kõlavate pillilugude ümber. Näiteks kui leian arhiivist foto pillimängijast või saan lugeda tema elukäigu kohta rahvaluulekogujate päevikust, tekib ka tema mängitud lugudele rohkem elu sisse.
Rahvaluulekoguja Olga-Ottilie Kõiva ja pillimees Jaan Kadakas, kes on “labakindalugude” filmimiseks valmis. Foto: Richard Hansen.
Kui seda loeb mõni (pärimus)muusik või huviline, kes tahaks ka rohkem arhiivimaterjale uurida, siis kust võiks alustada? Millised oleksid sinu soovitused/nõuanded?
Võimalusi on muidugi mitmeid. Hea on alustada näiteks veebi vahendusel kättesaadavatest materjalidest ning huvi süvenedes ja konkreetsete küsimuste tekkides saab minna juba arhiivimaterjaliga kohapeale tutvuma. Ma olen oma töökoha tõttu rohkem tuttav Eesti Rahvaluule Arhiiviga, kuid rahvamuusikapärandit võib leida ka mujalt, näiteks ERRi audioarhiivist või Teatri- ja Muusikamuuseumist.
Eesti Rahvaluule Arhiivi materjali põhjal on koostatud lugematu hulk väljaanded, millest mitmed on ka veebis kättesaadavad – näiteks “Eesti rahvamuusika antoloogia”. Laule ja pillilugusid kindlast piirkonnast on avaldatud CD plaatidel sarjas “Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist”. Valiku pillilugusid koos noodistustega leiab Eesti Pärimusmuusika Keskuse “Pärimusmuusika noodikogust”, mis on avaldatud nii vihikutena kui ka veebis. Kõige suurem varakamber on muidugi KIVIKE ehk Kirjandusmuuseumi Virtuaalne Kelder, mille tundma õppimine nõuab veidi nokitsemist, kuid sealt on digiteeritud kujul leitav lugematu hulk Eesti Rahvaluule Arhiivis hoiul olevaid helisalvestisi ja muud materjali.
Küsis ja toimetas Getter Lauk.
Comments are closed.