20.-29. oktoobrini 2017 toimus Indoneesias Tenggarongis 47. CIOFF®i maailmakongress, kus oli kohal ka Eesti Folkloorinõukogu. Iga maailmakongressi osaks on lisaks rohketele koosolekutele ka näiteks avatud foorumid ja kultuurikonverentsid, mille kaudu on võimalik osa saada nii korraldajariigi omanäolisest ja ehedast kultuurist kui jagada võimalike koostööpartneritega nägemusi.
Selleaastane kultuurikonverents tutvustas läbi kahe kaasahaarava ettekande Indoneesia kultuuripärandit, sh ka nähtusi, mis on kantud kohaliku vaimse pärandi nimistusse. Antropoloog dr Yophie Septiady kõneles esimeses ettekandes vaimse pärandi nähtuste uurimisest, kaardistamisest ning tunnustamisest, rõhutades, et kogukonnad ise on huvitatud sellest, et nende traditsioonid ja oskused oleksid tunnustatud UNESCO poolt. Kuigi tunnustamiseni jõutakse läbi pika selekteerimis- ja hindamisprotsessi, kaasneb sellega lisaks uhkusele ja aule ka mitmeid hüvesid: teema tõstatub riigijuhtide tähelepanukeskmesse, luuakse rahalisi toetusprogramme nähtuste alalhoidmiseks, tekib juurde keskkondi, mis toetavad vaimse pärandi presenteerimist ning spetsialistide tööd hinnatakse kõrgemalt. Nii võib näiteks kohalik tantsuõpetaja, kes muidu saab ühe tunni eest palka suurusjärgus 2000 ruupiat (mille eest ei saa isegi pudelit vettki osta), saada konkreetse tantsu nimistusse lisamisel märkimisväärse võimaluse teenida mõistlikke summasid oma kultuuri õpetamise eest. Üheks selliseks nähtuseks on näiteks Saman tants, mis jõudnud ka UNESCO esindusnimekirja ning peegeldab hästi kohalikus kultuuris sulandunud põliskultuuri ja islamit. Saman tants tuleneb islami uskumustest, olles ülistuseks kõige võimsamale ning seda tantsivad naised ja mehed mõlemad, kuid eraldi. Tantsu saateks olevas tekstis on põimunud araabia ning acehi keeled.
Vajuta siia, et vaadata Samani tantsu.
Teises ettekandes käsitles dr Septiady modernismi mõjusid traditsioonidele ning probleeme Indoneesia kultuuritraditsioonide säilitamisel ja alalhoidmisel. Nii tõi ta välja, et uue identiteedi otsingul kahanevad märgatavalt kogukondlikkus ja empaatiavõime ning modernne kultuur, mis defineerib end sageli inimõiguste eest seisvana, ei ole alati sobilik traditsiooniliste elustiilide ja nähtuste puhul. Kultuuri ja ühiskonna kollektiivselt individuaalsele liikumine on toonud Indoneesias kaasa korruptsiooni laialdase leviku, sest inimesed tunnevad, et neil on selleks võimalus ning puudub „külasilm“ ja kogukonnas aktsepteeritavad ja üheselt mõistetavad käitumismustrid, mis hoidsid varasemalt ära taolised väärkäitumised ja isiklike huvide eelistamise kogukondlikele huvidele ja tavadele. Ettekande kokkuvõttes jäi kõlama arvamus, et kõikide kultuuriliste uuenduste, muudatuste ja eriti kogukondi puudutavate seaduste ja reguleerimiste puhul tuleks ennekõike püüda mõista kultuuri selle kandjate vaatevinklist ning kõige selgem ja konkreetsem viis selleks on teha nendega otse koostööd ja arvestada kogukonna soovide, eripärade ja vajadustega.
Avatud foorumil oli sedapuhku teemaks lippude ja riiginimede korrektne kasutus folkloorifestivalidel. Enamikel juhtudel on lubatud kasutada paralleelselt kahte lippu, ühte tulenevalt territoriaalsest kuuluvusest ja teist rahvuse või kultuuri presenteerimiseks (nt kõrvuti Eesti ja setode lippu või Venemaa ja Baškiiria oma). Samas on tarvilik teada, et on olemas siiski juhtumeid, kus kohalikud lipud pole registreeritud ega aktsepteeritud, mistõttu peavad festivalidekorraldajad mõtlema hoolikalt läbi, mis tingimustel soovitakse muusugust kuuluvust näidata ning kes sellisel juhul vastutab lippude ja nimede väärkasutuse eest (nt Hiina Taipei või Põhja-Küprose lipu kasutamine).
Noortekodade kohtumisel otsustati jätkata teemadega, mis eelnevate aastate tegevustest lähtuvalt on toiminud (rahvamängud, traditsioonilised oskused ning müüdid ja legendid), kuid leida nende kasutamiseks ja presenteerimiseks erinevaid uusi vorme. Nii on noortel plaanis luua erinevaid kultuure kajastav värviraamat ning välja anda taaskord nende oma ajakirja, mis tutvustaks erinevaid müüte. Noortekodade esindajad valisid toimunud maailmakongressil endale ka uue juhatuse, mida hakkab juhtima türklane Kagan Tiftik. Põhja- ja Kesk-Euroopa sektori esindamise andis Kaia Kärner üle Luksemburgist pärit Antoinette Hoschetile. Kaia ise jääb uues juhatuses vastutama selle eest, et noorte hääl ja tegevused oleksid hästi esindatud 2020. aasta Folkloriadal. Olles olnud sama töörühma liige ka varasemalt ning osalenud möödunud Folkloriadal, on tal mitmeid ettepanekuid, kuidas kohapealset paremini toimima panna ning noorte osalus selgemini välja tuua.
CIOFFi strateegia kohaselt on noored üks peamisi ülemaailmse folklooriliikumise prioriteete, mis tuli välja ka kongressil vastu võetud otsustest. Nii saavad nad lisaks olemasolevatele kohustustele enda hallata ka suurema osa hariduse ja koolituse valdkonnast ning lastele mõeldud tegevustest. Sealhulgas laste Folkloriadade korraldamise, mis kõikide eelduste kohaselt peaks esimest korda toimuma 2022. aasta suvel.
Sektorite kohtumise üheks tulemuseks oli Põhja- ja Kesk-Euroopa ühinemine, mis on sisuliselt koos tegutsenud juba viimased kolm aastat. Sektori juhiks jääb Luksemburgist pärit Susanne Kramer, asejuhiks soomlanna Riitta Korhonen. Tagasi valiti ametisse üldkogul ka president Philippe Beaussant, laekur Esa Vilhonen ning asepresident Norbert Müller. Üldkoosolekul võeti vastu ka CIOFF®i uus strateegia, mis peaks muutma kogu organisatsiooni läbipaistvamaks, tõhusamaks ning vähendama bürokraatiat.
Eesti Folkloorinõukogu soovib järgmisel aastal ellu viia üle-eestilise projekti, mis tõstab esile sanditamise traditsiooni kui elujõulist ja kogukondi ühendavat vaimse kultuuripärandi nähtust. Meie idee on leidnud tunnustust ja kaasamõtlejaid ka rahvusvahelisel tasandil ning läbi CIOFF®i rahvusvahelise võrgustiku on kultuurikomisjonil plaanis tuua ka rahvussektioonidesse rohkem maskide kui elava pärimusega seotud ettevõtmisi. Seda, et maskeerimine on universaalne iidne tava, kogesime ka Indoneesias. Näiteks Dayaki hõimude hulgas levinud sakraalne Hudoq tants on meediumiks suhtlemisel esivanemate hingedega. Tantsijad läbivad šamanistliku seestumise protsessi, kus esivenamate hinged tulevad nende kehadesse ja kõnelevad läbi liigutuste ja häälitsuste, luues tasakaalu kogukonnas, tuues õitsengut ja rahu ning säilitades tasakaalu ja harmooniat loodusega, mille keskel Dayaki inimesed elavad ja millest sõltub nende igapäevane elu.
Antropoloog Yophie Septiadi sõnul, kes kommenteeris kongressi kultuuriõhtul esitletud Hudoq tantsu, ei ole etenduslikul eesmärgil esitatud rituaalil muidugi enam sügavat šamanistlikku tähendust ja keha ülevõtmist esivanemate hingede poolt. Samas tunnustas ta kiitvalt neid noori, kes kongressi külalistele Hudoq tantsu tantsisid, kuna noored on ise pärit samast hõimust ja samast piirkonnast, kus nende esiemad on kunagi seda rituaali järginud.
Vajuta siia, et vaadata Hudoq tantsu.
CIOFF®i maailmakongressidel osalemise üheks suurimaks kasuteguriks on liikmesriikide esindajatega kultuuriliste kontaktide ja sidemete loomine. Nii polnud ka seekordne kohtumine erandiks ning tagasi Eestisse on tuldud uute ideede ja pakkumistega nii Filipiinidelt, Indoneesiast, Peruust kuni veidi kodusema Ungari ning Saksamaani. Kõikidest pakkumistest saavad Eesti Folkloorinõukogu liikmesrühmad juba täpsemalt kuulda lähiajal.
Järgmine CIOFF®i Põhja- ja Kesk-Euroopa kevadkonverents toimub 2018. aasta mais Luksemburgis, CIOFF®i 48. maailmakongress 20.-30. september 2018 Baškiirias Ufas.
Eesti Folkloorinõukogu esindab Eesti Vabariiki rahvussektsiooni õigustes Rahvusvahelises Folkloorifestivalide ja Rahvakunsti Organisatsioonide Nõukogus (lüh CIOFF®). 47. maailmakongressi Eesti delegatsiooni kuulusid Kati Taal (kultuurikomisjoni asepresident, komisjoni kongressiaegne esindaja CIOFF®i juhatuses) ning Laura Liinat (avalike suhete ja kommunikatsiooni töörühma liige). Kongressil osalemist toetas Eesti Kultuurkapital.
Comments are closed.