25. novembril peetud võistumängimisel Vabariigi Pillimees 2022 läks Eesti Folkloorinõukogu eripreemia noorele, kuid traditsioonitundlikule Mihkel Sildojale. Seda, et Mihkel on pillimees, kes lausa tõmbab tantsima, saab kogeda juba juunis toimuval pärimuspeol Baltica, mille teemaks on “Pärimus tõmbab kaasa”. Kuidas pillimäng Mihkli südamesse on jõudnud, saab lugeda tema vastustest.
Kui vanalt ja miks sa hakkasid pillimängu õppima?
Muusika on mind ümbritsenud sünnist saati. Terve mu pere mängib pilli ja minagi olen juba 6-aastasest peale pilli mänginud. Alustasin vanemate jälgedes – kui nemad mängivad viiulit, eks siis laps peab ka viiulit mängima. Sellest muidugi väga asja ei saanud! Kuna ema sõna ei kuulata, siis ka tema juures viiuli õppimine eriti vilja ei kandnud. Siis otsustatigi mind hoopis võõra õpetaja juurde lõõtsa õppima panna ja sealt mu lõõtspilliarmastus ongi tulnud.
Kas ja kui palju on Su vanemad pidanud sundima Sind pilli harjutama?
Eks vahepeal ikka on sunnitud harjutama, aga kui leiad lõpuks sõbrad, kellega pilli mängida, või iidoli, kelle tasemele pürgida, siis tuleb ka tahtmine ennast arendada ja harjutada. Aga kindlasti ei tohi selle kõrvalt lõbu ja rõõm kaduda.
Oled neljandat põlve pillimees. Kuidas sa ise tunned – kas see annab Sulle teiste omavanuste seas eeliseid?
Väga uhke tunne on olla neljanda põlvkonna muusik! Väiksest peale rahvamuusika sees olemine ja selle kuulmine on kandunud üle ka pillimängu – lood ning see, kuidas neid mängida, justkui istuvad alateadvuses ja tulevad kuuldavale pilli mängides.
Said Folkloorinõukogu preemia kõige tantsulisema esituse eest. Kui suur tantsulõvi Sa ise oled?
Ma pole kuigi suur tantsija kunagi olnud, kuid viimaste aastate jooksul olen leidnud ennast lisaks pilli mängimisele ka rohkem tantsimas. Kui oskad tantsida, siis oskad ka paremini arvestada pillimängijana, kuidas valida tempot ja millise tunnetusega mängida, et sinu pilli järgi oleks hea ja mugav jalga keerutada.
Kas eelistad mängida pigem teistele tantsuks, kuulamiseks või iseendale? On sel Sinu jaoks mingi vahe?
Kõige rohkem meeldib ikka mängida tantsuks ja näha, kuidas rahvas sinu pillimängust tõeliselt rõõmu tunneb.
Kes on muusikas olnud Sinu suurimad eeskujud? Kellega igatseksid koos pilli mängida, kui see oleks võimalik?
Minu suureks eeskujuks lõõtsamängus on Juhan Uppin. Aga Toomas Valgult olen palju võtnud üle karmoškamängus. Kõige-kõige suuremateks eeskujudeks on ikkagi mu vanemad, kelleta ma ei oleks siia jõudnud, kus ma praegu olen. Kui oleks võimalik ükskõik, kellega mängida, siis need oleks vanad lõõtsalegendid: nt Karl Kikas, Richard Reino, Aivar Teppo. Õnneks on võimalik tänapäeval nende salvestuste järgi mängida ja jäljendada nende mängustiili.
Comments are closed.