Teist nii keerulist ja emotsionaalselt väsitavat kongressi pole ma oma nelja aasta jooksul veel kogenud. Kuna aasta alguses olid CIOFF®is probleemid seoses paari juhtiva isiku mõningate rahaliste otsustega, siis toimusid sel korral uued presidendivalimised, mis tõid kaasa palju emotsioone, solvumisi, etteheiteid ja kõike muud, mis inimloomusega kaasnevad. Nädala jooksul toimus lõputus koguses koosolekuid ning arutelud jätkusid hilistesse õhtutundidesse.
Kõige selle taustal jõuti ka oluliste lahenduste ja kokkulepeteni.
- Uued juhatuse liikmed. CIOFF®il on nüüd uus president – Alejandro Camacho Gonzalez Mehhikost. Lisaks valiti uueks laekuriks Bart Dewitte Belgiast ja noorteliikumise juhiks Laura López Kolumbiast. Kõigi valitute ametiaeg on üks aasta, 2023. aasta sügisel toimuvad uued valimised.
- Foto-kinkeraamat. Kultuurikomisjoni ja Eesti eestvedamisel ilmub järgmisel aastal foto-kinkeraamat, mis on kokku pandud erinevatest CIOFF®i näitustest: noortekodade instrumentide näitus, maskitraditsioonide näitus ja CIOFF®i 50. aastapäeva näitus. Raamatus on ka pilt Teppo-tüüpi lõõtsast ja mardisantidest.
- Pulmapärimus fookusesse. Kultuurikomisjoni uus projekt on “Elavad pulmapärimuse traditsioonid”, millega ootame liituma ka kõiki Eesti folkloorifestivale, -rühmi ja -uurijaid. Pikemalt saab sellest lugeda veebruari kuukirjas.
- Parimad praktikad. Kongressil tehti ettekandeid parimatest praktikatest: Kolumbia noorteliikumise projektid, Eesti “Hakkame santima!”, Itaalia vaimse kultuuripärandi konverents, Toronto Kogukonna Folkloorimaja ja Austria pärimustantsude platvorm. Neist ettekannetest on võimalik peagi osas saada CIOFF®i Facebooki ja Youtube’i vahendusel.
- Folkloriada toimumiskoht teada. Folkloriada 2025 ehk maailma suurim folkloorifestival toimub Tšiilis!
- Järgmised kohtumised. Järgmine nõukogu kohtumine toimub Kolumbias Calis. Samal ajal toimuvad seal ka festival “I Popular Cultures World Meeting 2023”, kus Eestit esindab rahvakunstiselts Leigarid, ning “III Forum of Festival Directors”, kus osaleb ka lisaks minule kui Baltica peakorraldajale Anu Koop Võru Pärimustantsufestivali meeskonnast. Samuti tähistatakse ka CIOFF® Kolumbia 20. sünnipäeva ja UNESCO 2003. aasta konventsiooni 20. aastapäeva.
Monika Tomingas
NOORTEKODADE KOHTUMISE MEELEOLUSID
Nägin Mehhikot, Puerto Vallartat. Nägin kirevat tantsukultuuri, kostüüme, surnutepüha, elavaid traditsioone, pidusid ja meeletult värve! Sain osa 51. CIOFF®i maailmakongressist, kus jagasime oma riikide tegemisi, muresid, rõõme ja ettepanekuid. Reis avardas teadmisi, tutvustas ja pani mind armastama erinevaid kultuure, mis enne nii kauged tundusid.
3. novembril kogunesid CIOFF® Youthi ehk noorekodade esindajad Puerto Vallartasse, mõne päeva pärast liitusid ka ülejäänud CIOFF®i liikmed. Eriline tunne oli olla ühes ruumis umbes viiekümnest erinevast rahvusest inimesega – kuulda keeli, näha inimesi, kombeid, küsida riikide kohta otse elanikelt. Kuidagi kujunes lausa nii, et ühel õhtul jämmisin ameeriklasest Nathaniga koosseisus 6-keelne väikekannel ja bandžo.
Kui Eestis on hingedepäev pigem vaikne püha, siis Mehhikos tähistatakse seda suurejooneliste pidustustega lahkunute auks. Nii ehitasime meiegi kohalike kommete kohaselt altari oma armsatele lahkunutele ja tantsisime, pidutsesime palju-palju. Mehhiklased avasid meile oma kombed, kodu, südamed. Uskumatult äge oli näha elavat kultuuri!
Ühel õhtul istusid linnaväljakul kaks meest maha ja vajutasid makist muusika mängima, mille peale linnarahvas kogunes ja paarides ladina-ameerika tantse tantsima hakkas. Sain minagi mõned eksootilised tantsusammud selgeks.
Teisel päeval kohalikus algkoolis käies mängisime lastega traditsioonilisi mänge ja meisterdasime maske, minu õpetamise järgi mardimaske. Lapsed nautisid väga parmupilli- ja kandlemängu ning üleüldse minu kui heledanahalise juuresolekut. Poisid tahtsid minuga jalgpalli mängida, tüdrukud vedasid mind käe otsas nende igapäevasele mängumaale, õpperuumidesse, tõid mulle lilli. Ja kui neile õiekesi juustesse panin, edvistasid, silitasid mu juukseid ja imetlesid hallikasrohelisi silmi. Kui nende ette kükitasin, et nendega võrdsemal positsioonil olla, kogunesid tüdrukud minu ümber ringi ja tegid mu kohale käsi ühendades päikesevarju, et ma ära ei põleks. Minu toakaaslasest serblane aga sellist tähelepanu ei saanud. Tuli välja, et teisteski koolides olevat nii olnud, et kohalikud või tumedate juuste ja silmadega noored erilisest kohtlemisest osa ei saanud, aga siniste ja rohekate silmadega heledapäised olid kui filmistaarid. Kuigi õppetingimused ei ole Mehhikos eesti õpilastega võrreldavadki, tundusid lapsed siiski üpriski õnnelikud olevat ja kindlasti tänulikud.
Reis oli meeletult tore, kuigi esialgse ehmatusena selgus kohapeal, et teised noortekodade liikmed on minust 6-13 aastat vanemad, ülejäänud CIOFF®ist rääkimata. Aga inimesed olid kõik nii lahked, viisakad, avatud. Eestlasena oli harjumatu, et koguaeg küsiti, kuidas läheb, kuidas magasid või tuldi kohe kallistama – mõnedes kultuurides kallistatakse ju põsemusigagi! Tundsin end kohati isegi ebaviisaka ja kindlasti kinnisema inimesena, kuid reisi lõpuks kohanesin. Ja mõlemad neerud jäid ka alles, kuigi enne reisi hirmutas ema mind päris ära…
Aga nüüd tagasi reaalsusesse – kool ootab!
Kertu-Liis Õnnis
CIOFF®i kongressil osalemist toetasid SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Eesti Kultuurkapital.
Comments are closed.