Virve-Elfride Köster (neiupõlvenimi Haavik) sündis 30. jaanuaril 1928. aastal Pärnus. Elas Manija saarel, hiljem Kihnus. Noorena oli tema unistuseks saada lastekirjanikuks, mida ei võimaldanud rasked ajad ja puudulik kooliharidus.
Virve on sünnitanud kaks poega ja kaks tütart, üks poeg suri noorelt. Ta kasvatas üles ka oma lapselapsed, kes on saanud talle väga lähedaseks ja hiljem lõid kaasa tema pereansamblis. Virvel on tulnud elus ette palju raskusi, mida ta on üle elanud väga sügavalt, kuid kõigest üsna ruttu üle saanud. Ta järgib Kihnu naiste üldisemat eluhoiakut – kõik, mis tuleb, tuleb vastu võtta ja edasi minna. Virve juures on põhiline tema elurõõm.
Laule hakkas samuti tegema oma rõõmuks. Juba noorena oli kirjutanud mõne luuletuse, aga laule looma ja neid laulma hakkas alles vanemas eas. Tänaseks olevat neid neljasaja ümber. Laulud sündisid hetkeinspiratsiooni mõjul, sõnad ja viis korraga. Sõnad kirjutas üles, viisid jättis meelde. Nooti ta ei tundnud. Tal oli fenomenaalne muusikaline mälu. Kõik laulusõnad on ta kirjutanud käsikirjalistesse laulikutesse. Iga laulu juures on märkus, milline oli ilm, millised tööd parajasti käsil. See toetub teatavale traditsioonile: samasugused olid ka vanad Kihnu meremeeste laulikud.
Varasemad laulud jutustavad oma perekonnast ja oma elu juhtumustest. Igale pereliikmele on pühendatud laul. Laulust „Väike tüdruk“, mille ta lõi nooremale tütrele Urvele, kui see kodust välja kooli läks, sai hiljem Kihnu pulmades pruudile kodust ärasaatmise laul. Virve armastas väga loomi ja väga kurb laul on näiteks sellest, kuidas ta pidi viima oma vana hobuse tapale. Lauludes kajastuvad ka laiema kõlapinnaga sündmused, nagu Estonia hukk, Kurkse tragöödia, presidendi vastuvõtul käimised jm.
Hiljem, kui ta hakkas esinema avalikel üritustel, on tema lauludes rohkem nooruse nostalgiat ja armastust. Sõnades on palju on lüürilisi looduskujundeid. Meloodiad on enamasti valsitaktis, on ka fokse, ka vähemalt üks reinlendrirütmiline laul. Need on valdavalt rõõmsad, minoori on vähe. Virve laulud on meloodilised, lihtsas keeles ja lähevad inimestele korda. Need moodustavad kontrasti tänapäeva asisele eduühiskonna ideaalidele.
Tema kuulsaima laulu „Mere pidu“ laulsid 1984. aastal raadio ja ETV vahendusel kuulsaks Kukerpillid. Hiljem on tema laule laulnud ka teised ansamblid. Tähelepanuväärne on see, et Virve laulud muutusid populaarseks varem mujal Eestis kui Kihnus. Teda hakati kutsuma oma pereansambliga esinema Eesti erinevatesse paikadesse. Laule aitas rahvale omaks teha just Virve elurõõmus loomus. Kuulajaid köitis ta oma vahetu suhtlemisega. Tal oli ka varasemaid lavakogemusi. Nimelt osales ta Kihnu rahvamajas lavastatud näidendites ja kirjutas ka ise paar teksti laval esitamiseks. On tähelepanuväärne, et kõige suurem kuulsus tuli talle alles 80ndates aastates, mil ta muutus koguni omamoodi meediastaariks. Virve laule on esitatud raadios ja televisioonis, avaldatud trükistes ja helikassettidel.
Tema laulud erinevad stiililt Kihnu pärimuskultuurist, tuginevad rohkem Virve noorusaja levimuusikale ja kihnlased neid algul eriti omaks ei võtnud. Õigemine nad ei tundnudki neid. Läbimurde tekitas Katrin Kumpani korraldatud Virve 70. juubeli tähistamine Kihnu rahvamajas 1988. aastal, kus tema laule esitasid erinevad ansamblikoosseisud. Laulud jäid alles inimeste laulukladedesse, neid kirjutati ümber ja hakati laulma nii seltskonnas kui pidudel. Esimesed Virve laulude helisalvestused jõudsid Eesti Rahvaluule Arhiivi 1985. aastal Ingrid Rüütli ja Anu Visseli vahendusel. Hiljem külastati Virvet koduvalt. Ka tema 70. juubelipeo videosalvestus on tallel Eesti Rahvaluule Arhiivis. Katrin Kumpan kirjutab: „Tunnustavalt mõjus Virvele ka Eesti Televisiooni võttegrupiga tehtud töö Virve laulude salvestamisel 1992. aastal Ingrid Rüütli juhtimisel. Ja juhtuski nii, et Kihnu rahvas kuulis Virve laule ta oma esituses televisiooni ekraanilt esimest korda, uskumata, et see on tõsi” (Kumpan 2010: ERA II 56, 68).
Virve jutustas alati oma laulude juurde ka nende saamisloo ja sellega seonduva. Oma kuulsaima laulu „Mere pidu“ tegi ta pärast tõsist paadiavariid, mil ta pidi peaaegu ära uppuma. Laulus ongi sõnad: „Meri on sünge kui hauas“, samas aga järgneb elurõõmus refrään „Meri on, meri jääb, meri olema peab…“
Neid Virve laulusõnu parafraseerides on lauldud „Virve on, Virve jääb, Virve olema peab…“ Virve ise lahkus meie hulgast 10. detsembril 2022, natuke enne oma 95. sünnipäeva, kuid elab igavesti edasi oma lauludes ja inimeste mälestustes, sütitades kõigis optimismi ja rõõmsat meelt.
Virvet jäävad mälestama Ingrid Rüütel ja Eesti Folkloorinõukogu
Comments are closed.