Merle Tombak on innukas ja initsiatiivikas naine, kes leiab vabanduste asemel alati võimalusi. Talle meeldib näha väikeste detailide taga suuremat pilti ning olukordi analüüsida, mõtestada. Temast õhkub palju positiivset energiat, millega on lihtne teisi kaasa tõmmata ning kui vaja – ka läbi seinte minna. Oma vabatahtliku töö ja suure panuse eest folklooriliikumisse on ta pälvinud Eesti Folkloorinõukogult ka folkloorikuraatori preemia.
Sinu elus on olnud elu- ja töökoha mõttes mitmeid pöördeid: oled tegutsenud nii Valga-, Setu-, Võru-, Lääne-Viru- kui Järvamaal. Mil määral mängib folkloorikuraatori töös rolli sees, millises kogukonnas sa paikned?
Olen tegutsenud põhiliselt Kagu-Eestis ja nüüd siis paar kuud Kesk-Eestis Järva vallas. Igapäevaselt olen taas üle 30 aasta elama asunud oma sünnikoju Lääne-Virumaale Rakkesse. Nii, et pilt on kirju. Kõik need piirkonnad ja inimesed on mulle väga palju eluteele kaasa andnud, mind inimesena kujundanud ja rikastanud. Muidugi on lihtsam kuraatori rolli täita, kui inimene tunneb piirkonna ajalugu, taustalugusid, kohalikke olusid ja inimesi jne, kuid see ei tähenda, et seda tööd ei saaks teha keegi väljastpoolt. Oluline on kohanemisvõime, tahe ning huvi valdkonna vastu. Usun, et ka Järvamaa pakub uusi võimalusi ning toredat valdkondlikku koostööd.
Mäletan seda, kui hakkasime perega kodu ehitama Võrumaale Urvaste kihelkonda, tööl käisin Valgamaal Sangaste kihelkonnas, aga pärit olen Lääne-Virumaalt Simuna kihelkonnast. Mul oli tõsine probleem identiteediga, sest ma ei teadnud enam kuhu ma kuulun, millise kihelkonna seeliku pean selga tõmbama või millest juhinduma. Hea õpetaja ja folklooriasjatundja Ene Lukka-Jegikjan ütles toona mu mure peale kuldsed sõnad: “Tegutse selle järgi, mis on oluline ja südamelähedane, kuhu Sa tunned end kuuluvat”. See lahendas minu jaoks probleemi- tõmbasin selga Sangaste kihelkonna “undruku”, lõime Sangaste kihelkonna regilauluansambli Koidu Tähed, sest see piirkond, inimesed ning traditsioonid olid sel ajal kõige olulisemad minu jaoks. See mõte on mind kogu elu kandnud.
Milline on olnud sinu enda tee pärimuse juurde? Milliseid vajalikke teadmisi ja oskusi oled saanud eluteele kaasa oma kodust ja kuidas neid edasi annad?
Kodus peeti oluliseks tähtpäevade tähistamist. Ikka käisid meil mardid, kadrid ja näärisokk külas. Lapsepõlvest mäletan lugu vastlapäevast. Kodus oli äsja oli tehtud remonti ja tapeedid vahetatud. Isa oli süldimeister ja suguvõsa kogunes meie koju sülti hakkima ning lapsed asusid vurre meisterdama. Kui siis esimene vurr hoo sisse sai, oli värske tapeet luuüdiga koos. Mäletan, et suurt pahandust sellest ei tulnud. Hiljem mindi mäele pesukaussidega liugu laskma.
Teadlikumalt hakkasin süvenema ja valdkonnaga tegelema õpingute ajal Viljandi Kultuurikolledžis, kus õppejõud Ene Lukka-Jegikjan ja Vilma Ilves minu jaoks olulise põhja ladusid ning väärtushinnangud paika loksusid. Lisandusid paastumaarjapäeva, tõnisepäeva, pööripäevade tähistamised, mida ma ka tänaseni teen. Õpetajad ja teejuhid mängivad noore inimese elu kujunemisel ikka väga suurt rolli.
Täna on mul hea meel jätkata rahvatantsurühmas Rakkes oma armsa täditütre Riina Gulli juhendamisel, kellega olen koos neid kurikuulsaid vastlavurre valmistanud. Riina hoiab Rakkes juba üle 30. aasta rahvatantsutraditsiooni, tema vanemad tantsisid, kõik tema pereliikmed ja lähisugulased on tantsinud või tantsivad siiani. Ja mul on hea meel, et kuulun nüüd ka sellesse “tantsutsunfti”.
Folkloorikuraatori preemia on tunnustus tehtud töö eest. Mida sa ise oma senises kuraatori rollis kõige suuremaks õnnestumiseks või südant soojendavamaks juhtumiseks pead? Mis on olnud suurimad väljakutsed?
Folkloorikuraatori preemia oli suureks üllatuseks ja väga suur tunnustus. Aga arvan, et saime Võru maakonnas mardi-ja kadritraditsioonide propageerimisele ja tähtsustamisele kõvasti hoogu juurde anda.
Korraldasime maakonna kultuuritöötajatele koolitusi, toidukultuuripäevi ja käsime kombestiku tutvustamas Võrumaa väga erinevates kohtades ja asutustes. Mul oli väga hea olla eestvedajaks, sest kultuurikolledži ning regilauluansambli baasil oli tugev teadmiste ja kogemuste põhi laotud ning armsaid kolleege Võrumaalt seetõttu lihtne kaasata ja inspireerida.
Comments are closed.