Tänavuse aasta folkloorirühma tiitel läks mitmeid põlvkondi siduvale rahvatantsuperele, kes on kogu olemisega igapäevaselt ja üsna loomulikul teel pärimusega seotud – tantsimise, laulmise, mängimise, käsitöö ja laste kasvatamise kaudu. Rahvakunstiansambel Leigarid on aastakümneid väsimatult tutvustanud ja esile tõstnud pärimustantsu, -laulu ja -muusika rikkust ning rahvarõivaste mitmekesisust. Rühma ülesastumistes kumab läbi sügav teadlikkus, kus pole jäetud ruumi juhusele, kuid on ometi vaba, sundimatu ning loomulik. Leigarite eeskujud on ajaloos ning nad ei väsi oma etteasteid lihvimast, õppimast ning vanas ja tuttavas uut avastamast. Uurisime Leigarite kunstiliselt juhilt, Sille Kapper-Tiislerilt, milles peitub nende tegutsemise saladus ning kuidas on võimalik muutudes endaks jääda.
Kui oluline on teile endile määratleda end folkloorirühmana või kas te üldse seda teete? Kas mingil moel kammitseb ka see, et te osalete nii folklooriliikumises kui laulu- ja tantsupeo protsessis?
Leigarid on suur ansambel, mis koosneb paljudest rühmadest, aga selles mõttes on kindlasti õige öelda ka “folkloorirühm”, et avalikkuses näeb tavaliselt ikka umbes ühe rühma jagu leigareid korraga tantsimas, laulmas, pilli mängimas. Kogu ansambel korraga on koos korra-paar aastas. Pärimuskultuuriga tegelemine on meie jaoks väga oluline – see on tuum, mis suurt hulka leigareid omavahel seob. Tõenäoliselt eristab keskmisest suurem pärimuskultuuri huvi meid ka paljudest laulu- ja tantsupeo protsessis osalevatest kollektiividest. Erinevad suunad meid kindlasti ei kammitse, need toetavad teineteist, kasvab mitmekülgsus ja tekivad ka mitmesugused keerukad väljakutsed, mida on põnev lahendada.
Kuidas kujuneb ühe folkloorirühma jaoks välja see, millega tegeleda?
Leigarite näitel kujuneb see ajalooliselt ja vajaduspõhiselt: Leigarid asutati 1969. aastal selleks, et Eesti Vabaõhumuuseumis turistidele eesti rahvatantsu ja -muusikat tutvustada. Ansambli esimene kunstiline juht Kristjan Torop sai üsna kohe aru, et tol perioodil pea ainuvaldav rahvuslik lavatants taluõuele ei sobi ning asus õppima ja uurima pärimustantse. Koos pillimuusika ja laulu asjatundjatega kujundati nn muuseumikava, kus kujuteldava külapeo õhkkonnas käib ehe tants, laul ja mäng ning kaasatakse ka publikut. Kujuteldav pidu on Leigarite muuseumikava selles mõttes, et see on nagu kontsentraat: esinejad kannavad Eesti eri paikkondade rahvarõivaid, repertuaar pärineb mitmest piirkonnast ja ajastust, tegevused vahelduvad kiirelt, sündmus kestab lühikest aega – päris nii kirevat ja intensiivset külapidu ei saanud talurahvakultuuris ühel ajahetkel tegelikult näha. Pika aja jooksul on see formaat aga paljude leigarite jaoks saanud ka päris ehedaks peoks, kus üks kogukond oma pärimuslike tantsu- ja muusikaliste oskustega suhtleb ning suhteid loob.
Mitmekesise muuseumikava kõrval on Leigarite jaoks väga oodatud need perioodid, kus saab rahulikult keskenduda mingi kitsama teema uurimisele, näiteks süveneda mõne paikkonna pärandisse, kindla ajastu allikatesse vm. Häid võimalusi annavad selleks näiteks Baltica-aastad, aga ka igasugused tähtpäevad – juubelid jmt, mille puhul oleme võtnud mõne antud ajas olulise küsimuse, et vaadata, kuidas pärimuskultuur sellele vastata aitab. Niisugused uurimised rikastavad omakorda jälle ka muuseumikava, mõnikord otseselt repertuaari tasandil, aga alati osalejate teadlikkuse ja oskuste edenemisega.
Mida tähendab folkloorirühma kunstilisele juhile uus hooaeg?
Valus küsimus. Leigarid töötavad sisuliselt aasta ringi. Me peaksime rohkem puhkama. Vägisi tuleb pähe võrdlus suurlinnaga, mis kunagi ei maga. See on muidugi võimalik ainult tänu sellele, et leigareid on nii palju, puhkame kordamööda.
Alguses, kui ansambel oli väiksem, lõppes Leigarite suvine esinemishooaeg vabaõhumuuseumis septembri lõpus, oktoober oli puhkus ja harjutushooaeg kestis novembrist maini. Nüüdisajal nii ei saa. Huviharidus toimib kooskõlas õppeaasta rütmiga ehk septembri algusest stardivad ka trennid. Järelikult õpetajad teevad uue hooaja ettevalmistusi suvel, osaliselt juba kevadel, hiljemalt ja konkreetsemalt augustis. Kunstilise juhina on mul hirmus hea meel, et Leigarites on välja kujunenud mitmekülgne õpetajate meeskond, kellega peame nõu nii suuremates kui väiksemates küsimustes, toetame üksteist.
Hooaja eel on palju mõtlemist, et seada sisulised eesmärgid, mis oleksid arendavad kollektiivile tervikuna ja igale üksikule osalejale ning tähendaksid midagi ka välisele publikule. Alati on otsustamise koht, mis osas uuendame muuseumikava. Uue hooaja alguses liituvad ansambliga uued liikmed ja tuleb läbi mõelda, kuidas neid õpetada ja lõimida. Tehtud plaanid on vaja paigutada kalendrisse, mis ei ole ka lihtne ülesanne. Kogu kunstilise tegevuse majanduslikku poolt jälgib ja korraldab MTÜ Rahvakunstiseltsi Leigarid juhatus, kuhu kunstiline juht ega õpetajad ei kuulu. Juhatus peab iga hooaja alguseks valmis saama seltsi eelarve, mis tähendab, et sisulised ideed ja soovid tuleb esitada aegsasti. Muidugi näitab kogemus, et elu täpsustab või täiendab plaane alati ka käigu pealt, nii et teatud annuse paindlikkust kirjutame ka ikka alati plaanidesse sisse.
55 aasta jooksul saab ilmselt paljugi muutuda, kasvõi inimeste osas. Samas on Leigareid alati nende aastate jooksul folkloorirühmana eeskujuks toodud. Kas Leigarite põhimõtetes on midagi muutunud? Kuidas hoida kvaliteeti ja mis teie endi jaoks üldse on selle näitajaks?
Kõige sügavamad aluspõhimõtted ja väärtused vist ei ole muutunud – otsime jätkuvalt tasakaalu ehedate ajalooliste folkloorivormide ja nende nüüdisaegsete funktsioonide vahel. See tasakaalupunkt on dünaamiline, ajas muutuv. Kindlaks kvaliteedinäitajaks on ühelt poolt allikapõhisus ja teadlikkus, mille tagab professionaalne juhendamine. Rääkisin eelmise küsimuse juures õpetajate meeskonnast – usun, et võin meie kõigi eest öelda, et professionaalne töö on esmane ja elementaarne nõue, mida üksteiselt eeldame. Sinna hulka kuulub ka vastastikune nõustamine, ka isiklike lünkade ja nõrkustega tegelemine, vigade parandus, ikka ühiste eesmärkide nimel. Teisalt on minu unistuste kvaliteedinäitaja iseseisev ja pädev tantsija, laulja, pillimees, kes tunneb teatud hulka repertuaari ja pärimuspõhiseid improvisatsioonivõtteid, oskab neid asjakohaselt kasutada, erinevates situatsioonides sobivalt käituda, valida maneere jne. Selliseid tegelasi meil juba on ja veel rohkem on neid, kel potentsiaali aja jooksul sinnapoole liikuda. Rõõmustab, et Leigaritega on seotud palju inimesi, kellele pärimuskultuur, tants või muusika on kujunenud erialatööks.
Kuidas rühmana iseendale üllatusi pakkuda?
Oo, seda me teeme kogu aeg – alustades ikka näiteks sellest, et igal muuseumiesinemisel tuleb ju kokku veidi erinev seltskond leigareid, kes üksteist vastastikku iga kord erinevalt inspireerivad. Me esineme ka väga erinevates keskkondades ja kui repertuaarioskus on hea, esineja enesekindel, siis on väga mõnus lasta uutel tingimustel end üllatada, reageerida – võtame esinemiskutseid vastu üsna julgelt, sest usume, et tuleme igas olukorras väärikalt toime.
Leigaritega on aegade jooksul tehtud mitmeid intervjuusid. Kas on midagi sellist, mida oleksite tahtnud, et teilt küsitaks, aga seda pole juhtunud?
Ma ei tea, kas on küsitud – miks me üldse oleme, kellele ja milleks on vaja folklooriansamblit. Selle kohta ma tahaksin öelda, et ansambel loob struktuuri, mis võimaldab järjepidevust, mis omakorda on vajalik selleks, et pärimuslikke teadmisi ja oskusi omandada ning nüüdisaja inimesele ning ühiskonnale vajalikul moel kasutada. Sest ma olen suhteliselt veendunud, et pärimuskultuuri abil võib leida vastuseid enamikule tänapäeva pakilistele küsimustele või kui mitte otse vastuseid, siis vähemalt suunavaid vihjeid.
Teiseks on mu meelest kõige huvitavam ikkagi see põhiküsimus, kuidas muutudes endaks jääda – kuidas oma aluspõhimõtteid ja väärtusi säilitades väljenduda aina uuel moel, uusi põlvkondi kõnetavalt ja endale ka põnevalt. Sellele küsimusele me muidugi ei tahaks vastata mitte intervjuus, vaid tegudega. Hoidke Leigarite tegemistel silm peal ja tulge vaatama-kuulama või osalema.
Comments are closed.