HARJUMAA PULMAKOMBESTIK XX SAJANDI ALGUSENI

HARJUMAA PULMAKOMBESTIK XX SAJANDI ALGUSENI

Käesolev artikkel on valminud Eesti Folkloorinõukogu pulmauurijate töörühma üle-eestilise pulmakombestiku kaardistamise raames. Nii see kui iga järgmine samas seerias ilmuv ülevaade keskendub erinevale piirkonnale ja põhineb Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi materjalides leiduvale. Sisult on iga artikkel kokkuvõte materjalidest, ent samas tulenevalt iga autori subjektiivsusest ja kogemusest erinev.

Kokkuvõttev artikkel Harjumaa pulmakombestikust koondab ülestähendusi ja kirjeid ajavahemikust 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus, mil meie rahvapärimust juba üles tähendati ja nn taluelukesksed pulmakombed veel aktiivses kasutuses olid. Artikkel on jagatud alapealkirjadeks vastavalt pulma ajalisele kulgemisele ja erinevatel etappidel seotud teemadele.

Selle artikli koostaja on Liis Burk: TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia MA, pärandtehnoloog (uurimisteema Kuusalu kihelkonna vanemad pulmakombed ja nende tänapäevane rakendamine), Eesti Folkloorinõukogu pulmauurijate rühma juht 2016-2022, Eesti pulmapärimuse seminaride korraldaja, pulmapärimuse fanaatik ja -korraldaja. Fotode autor on Meeli Laidvee.

Mõnusat lugemist!

1 Teineteise leidmine

Abiellumise ikka jõudnud neiule oli mehele saamine oluline. Tüdrukud, kes pruudiks soovisid, pidid kõvasti valvama, et nad ukse lävel ega söögilaua otsas ei istuks, sest siis hoidsid peigmehed eemale. Ei tohtinud ainult poolt tuba pühkida, ka sel juhul võisid kosjad katki jääda (ERM, KV 222:56). Neiule ennustas peatset kosilaste ilmumist, kui ta viimasena sõi ja kogemata liigutas söögilauda. Kosja lootus aga langes, kui kolm leeritatud tütart majas elas; öeldi, et sinna ei lähe kuratki kosja. Väga tihti käisid vanasti neljapäeva õhtul tütarlapsed õues kuulamas kuljuste ja aisakellade helinat (ERM, KV 222:55).

2 Kokkupuutumine

Noormehed ja neiud silmasid teineteist tööväljadel, kas siis põllul või rannarahva puhul merele minekule valmistudes. Nii õpiti teineteise omadusi, hinnati töökust, tugevust, kes suudab peret üleval pidada. Vabal ajal puutusid nooremad inimesed kokku ka kiige juures, kirikuteel ja talvel „jõulumängudes“ (E 79046). Kose kihelkonnast tulnud teate järgi on tulnud ette ka olukordi, kus peigmees oma pruudiga enne kihlamist ise pole sõnagi vahetanud (H. Gr. Qu:217).

Vahel võeti pruut naaberkülast – kaugemalt toodud kaasa oli kuulsam (Wilberg 1913:10).

Eestis on olnud tuntud vanemal ajal ka tõmbamise komme (Harjumaal selle kohta 19.-20. sajandist teateid ei leidnud – L.B.). Seda juhtus siis kui peiu ja mõrsja vanemate vahel kosjakaubaga kokku ei lepitud. Tõmbajad sõitsid pruudile järele ratsa, vahel ka vankriga ning jäädi varitsema. Õigel hetkel võeti tõmmatav pruut kinni ja viidi peigmehe majja. Kui tõmbajaid märgati, siis mindi neile järele ja toimus võitlus. Sellisel juhul pidi tavaliselt peigmees maksma pruudi vanematele lunaraha. Oli ka olukordi, et noored ise leppisid tõmbamise kokku ja nõnda ei olnud hädaohtu karta (ERM, KV 222:56-57).

3 Ehalkäimine

Ehal käisid ainult poisid. Kõige sagedamini käidi ehal laupäeva õhtuti, harvemini pühapäeva õhtul (ERM, EA 144:307-308). Vahel ka kolmapäeval (ibid:322). Ehal käidi üksi ja kindla tüdruku juures, mindi salaja. Kui mindi mitmekesi, siis taheti pigem nalja teha. Siis ka lauldi ja mängiti pilli (ibid:312).

Ehalkäimise juures tehti ka tempusid – tüdrukutele, kes aita sisse ei lasknud, valati vett katuselt sisse, pandi uks väljast poolt kinni, topiti mättaid korstnasse. Peremeestele, kes ehalisi ei sallinud, võidi kättemaksuks vedada vanker katusele või teha muud kiusu (ibid:331, 352-353). Käidi kimbutamas ka võõra küla poisse, kes olid võõraste tüdrukute juurde ehale tulnud ning nõuti neilt viinaraha (ibid:322).

4 Kuulamine, tohilakad ja puhenaised

Enamasti said noored oma kosjaplaanid omavahel korda aetud ja ei vajanud sobitamist. Vanematel neidudel ja leskedel aga oli vaja kasutada tohilaka või puhenaise abi, kui vägisi mehele minna taheti. Tohilakad olid meesterahvad ja käisid soovitamat noormeest meelitamas, temale pruudi häid külgi seletamas. Puhenaised käisid rohkem neidude pool nende tähelepanu kellegi noormehe  peale pööramas. Niihästi tohilak kui ka puhenaine (selline nimetus oli märgitud vaid Kuusalus – L.B.) oli osav kõneleja, kellele tarvitajate poolt kingitusi ja parem pala anti (Wilberg, 1913:10). Mujal Eestis tuntakse sobitajaid kuulueide nime all. Kuulamas käidi samas külas jala, kaugemale minekuks aga pidi kuulueidele ka hobune ja saan või vanker antama (ERM, KV 118:21).

Kuulamisel katsuti välja selgitada, kuidas pruut ja omaksed kosilasesse suhtuvad ning saada teada, kas on mõtet kosja tulla. Kuulamas käimise juurde kuulus ka kuulupudel ehk pudel viinaga. Kuulupudelil oli täita oluline osa: võeti kuulupudel vastu ja joodi sellest, võis loota kosjade õnnestumisele. Samuti kosjade vastuvõtu märgiks sidus kositav tüdruk kuulupudeli külge vöö või kindad. Avamata kõrvale pandud pudel tähendas järelemõtlemist, kuulupudeli tagasilükkamine tähendas kosilase tagasilükkamist (ERM, KV 222:63). Kuulamas käidi neljapäeviti (ERA II 283, 185/200, E 81261/2).

5 Kosjad

Üldiselt puudus Eestis ühine kosjaaeg. Pärnus oli selleks talv, teises kohas hilissügis, Harjumaal enim aga enne jõule või ka kevade poole talve, küünlakuul ehk veebruaris, mida on siin samuti nimetatud „hundi jooksu kuu“  (ERM, KV 222:65; Wilberg, 1913:13; ERA II 283, 185/200). Nädalapäevadest käidi kosjas erinevalt – neljapäeval, reedel või laupäeval. Nissis öeldi, et kosjas käisid isamees ja peigmees neljapäeva õhtul, sest juba vanarahvas uskus selle päeva püha olema ja neljapäeva õhtul tööd talurahvas ei teinud (E 80805). Kuusalus aga öeldi –  Laupäeva õhtu, kus rannas juba rohkem pühapäev peale algab, oli selleks kõige kohasem, sest et siis peaaegu kõik suurem liikumine seisis (Wilberg, 1913:11). Võis vajadusel ka teistel päevadel minna. Peaasi, et see ei oleks esmaspäev, see oli paha päev. Oluline oli kosja minek seada ka noore kuu peale, siis ei vanane pruut kiirelt (ERA II 114:267). Noore kuu ajal kosimine andis ka lasteõnne (ERM, KV 221:635).

Kosjateel ei olnud hea kohtuda vana naise või musta kassiga (ERM, KV 221:635-636). Kosja tuldi salaja, et sellest kohe kiirelt teada ei saadaks. Pimeduse varjus läks peigmees koos isamehega pruudi koju, oma külasse jala, kaugemale külasse isamehe hobusega. Isameheks oli kas keegi peigmehe lähemalt sugulane või hea tuttav. Oluline oli aga tema hea jutuoskus (Wilberg, 1913:10-11). Jüris nimetati isameest ka istupapa, Ristil saajavanem (H IV 9:81; XXIX. vhk. 111. L. 57). Kosjaminejatel oli kaasas kosjamärss, mis oli isamehe (vahel ka raudkäpp – L.B.) käes. Selle sees oli kosjapudel punase viinaga, pudeli kaela ümber oli peigmehe õde sidunud villase lõngaga sõrmuse. Villane lõng tagas lambaõnne ja nende hea sigivuse uue perenaise ajal. Samuti saab siis noorik olema pehme südamega. Kui peigmehel õde ei olnud, siis oli ehte sidujaks vennanaine või keegi teine tütarlaps perest. Lisaks oli kosjamärsis veel teine tavalise viina pudel, millest hiljem kogu perele juua anti (H IV 6:30; Wilberg, 1913:11). Kosjamärsiks oli lakaga kott või kasetohust märss. Lisaks viinale ja kingitustele on kosjamärsis ka kompveke, saia või muud paremat (H IV 9:81; ERM, KV 138:127).

6 Kosjakingitused

Peamiselt viidi neiule rätik, sõlg, sõrmus ja üldse väikeseid esemeid. Kindlasti ei unustanud mõrsja ka isameest. Mõnikord kingiti talle isegi särk. Mõrsja andis ka peiule kingitusi vastu. Tavaliselt kuulusid nende hulka kindad, mis sümboolselt pidid peiule näitama, et mõrsja talle oma käe on andnud (ERM, KV 222:76-77). Kingituste hulka mõjutas ka see, kui kindel kosjade vastuvõtmises oldi. Kui kosjade saatus oli ebakindel, siis mindigi ainult kosjaviinaga (Ibid:76).

7 Kosjade tagasilükkamine

Vahest, aga väga harva, tuli ette, et kosje vastu ei võetud. Selle eest püüti hoida, sest kosjade vastu võtmata jätmist loeti suureks teotuseks, mis väga vihavaenu sünnitas (Wilberg, 1910:13). Kes aga kosilastest oli tulnud endale pruuti leidma, liikus edasi järgmise neiu juurde. Üks peigmees võis saada ka korduvaid tagasilükkamisi. Siis võidi ütelda: „Tema käis ühel hommikul seitse suitsu läbi!“ (ERM, KV 222:16-17). Esimene kosjade tagasilükkamise võimalus on kingituse või kosjaviina tagasiandmine. Samuti aga ka siis, kui kositavat neiut ei leitud üles (Ibid:72).

8 Kihlused

Kihlamiseks nimetatakse kirikuõpetaja juurde minekut ja seal enda abiellumise soovi teatavaks tegemist. Tihti tehti seda laupäeval peale kosjasid. On teateid, et mõnes kohas sõitis kirikusse  peigmees ratsa, tüdruk läks jala. Õpetaja juures tuli piibli peatükke ette lugeda. Kui lugeda ei osanud, siis oli oht, et kirikuõpetaja ei kihlanudki noorpaari ja neil tuli mõne aja möödudes uuesti minna. Järgmisel kolmel pühapäeval kuulutati peale jutlust abiellujate nimed kirikus maha, et need, kes võiksid selle liidu vastu olla, saaksid oma vastuväited esitada. Kihlamisel olid pruut ja peigmees koos isamehe ja käemehega. Viimane oli pruudi poole esindaja, tihti viimase vend (Wilberg, 1913:12; E 70603; ERA II 283, 185; ERM, KV 415:379; ERA II 77, 450). Harvadel juhtudel ja seda ühe kindla kirikuõpetaja perioodil Kuusalus, lubati osadele väljavalitutele, et pruutpaar ei pidanud ise kiriku juurde kihlama minema, vaid saadeti lihtsalt teade (Wilberg, 1913:12).

Kihlusele minnes kandis pruut valgeid kindaid, ka peigmehel olid kindad käes. Õpetaja juures katsuti parema jalaga üle läve astuda, sest see tagab õnne (ERM, KV 222:77). Lugemise järel vahetas pruutpaar omavahel sõrmuseid ning koos sõrmustega vahetati omavahel ka kindaid (Ibid:77,79). Kihlamise eest anti õpetajale ka tasu. Paikkonniti oli see rahaline, pigem aga viidi esemeid ning toitu. Näiteks viidi üks vakk kaeru, üks kana, sokid, vöö ja paelad (ERA II 132:12).

Kihlade järel minnakse pruudikoju jootudele. Kosjad nimetatakse „väiksed viinad“ ja kihluspidu on „suured viinad“. Söödi õllesuppi – see oli soe magus õlu, kuhu oli lisatud muna või saia. Esimese lusikatäie võttis peigmees, siis mõrsja, sama lusikaga. Seejärel viskas mõrsja lusika maha ja peigmees astus sellele jalaga peale. Vars pidi esimese korraga murduma, muidu ei kestnud abielu kaua (ERM, KV 222:79).

9 Pulmade ettevalmistused, pruudipõlv

Pruudipõlv kestis mõned nädalad, enamiste niikaua, kui andevakk valmis sai. Kuid mitte vähem kui kolm nädalat, kui kirikus abiellujate nimed maha kuulutati (ERA II 200, 409; Wilberg, 1913:13). Mõne teate järgi on kosjadest abiellumiseni kulunud ka mõned kuud (ERA II 114:267). Kogu see aeg kulus pulmade ettevalmistamisele. Kosjade järgsel nädalal sõitis Jüris peigmees pruudiga linna pulmaehteid ostma (H III 3, 111).

10 Viinutamine, hunthänna ajamine

Järgmisel hommikul või kuni kolm päeva peale kosjasid viis peigmees pruudile mitu pudelit viina, millest pruut sugulastele ja tuttavatele kosjaviina käis viimas. Käidi isegi mitmes vallas, ka võõraste perede juures. Pruut veeb oma naabrielle hoomigul kosi viina ja sen moodiga saavadki külä rahvas teedä, et seel sel öösel kosilased kävid. Seda nimetatakse viinutamiseks, kohati ka hunthänna ajamiseks. Vastutasuks anti kosjaviina eest kõike, millest veimevakka valmistada või lausa valmis esemeid: villu, linu, sukki, kindaid, sõrmikuid (sõrmkindaid), kapukaid, säärepaelu, riiet, ka raha. Mõrsjat ei tohtinud majast söömata minema lasta (H IV 6:32-33; ERA I 5:157; ERA II 114:268; ERM, KV 222:80; Wilberg, 1913:12-13, ERA II 283, 185; E 70602, E 70605). Viinutamisel oli vahel kaasas ka üks vanem naisterahvas, kes pruudi asemel viina pakkus ja andeid vastu võttis. Teda kutsuti luukirveks (ERA I 5:157; Wilberg, 1913:12). Kokku kogutud materjal tuli ümber töödelda ja andevakk valmistada.

Harjumaal Jõelähtmes hurjutati neid pruute, kes viinutamas ei käinud, et peavad endid uhkeks. Käidi samuti kodukülast kaugemalegi. Käisid mitmes külas, mõnes kohas käind päris võerad pruudid, keda ei ole tuntudki. Keegi käind veel naasepõlves Arukülas, võtt mütsi maha, et tema on pruut (ERA II 192:264).

11 Pruudivaip

Harjumaal vaid Kuusalus on teade, et mõrsja pidi kosjade ja pulmade vahel kindlasti valmis saama ka uhke pruutvaiba. Seda eset veimevakale sarnaselt pikemalt ette valmis teha ei julgetud. Vaip ise pidi olema kirju, hambuline, jooniline ja selle kudumisele kulus palju aega (E 79049).

Eesti Rahva Muuseumi esemekogus on säilinud pruutvaip, mis on kogutud Kuusalust.

12 Talguõhtud

Viinutamise käigus koguti valmisesemete kõrval ka palju villu, mida alles tuli ketrama ja kraasima hakata. Osad talud lubasid viinutamisel esemete andmise asemel aidata annivaka valmistamisel tööga. Lisaks aga tehti pere ja tuttavate tüdrukutega ühiseid talguõhtuid. Talgu teel jõuti villad enamiste üks ainus kord läbi kraasida, teise korra pidi pruut üksi kraasima, enamiste ikka öösetel. Talguõhtuid tehti neljapäeviti (Wilberg, 1913:13; XXIX.vhk.111 L.85; E 80805; ERA II 283, 185). Koos põimiti ka paelu ning tehti muud tarvilikku. Paelu kulus pulmas palju. Olid pilli-, sääre- ja piitsapaelad. Säärepaelad sidusid pulmapoisid endale ümber säärte, pillipaelad olid pillide küljes ja piitsapaelad ümber käerandme. Paelad olid 3-4 cm laiused, kootud kalasaba-mustris sinisest ja punasest lõngast. Lõngaotsad keerutati kokku ning külge pandi tutid, mis olid kirjud ning tehtud umbes 5 cm pikkustest mitmevärvilistest lõngajuppidest ja riideribadest. Pulmapaelu jagas pruut (ERA II 192:268; ERM, KV 222:21). Korraldati ka teki tegemise talgud, seda juba 19. sajandi lõpu poole (ERM, KV 814:143).

13 Annivakk, veimekirst, pruudi kaasvara

Veimekirstu koguti erinevaid kingitusteks ja tulevaseks eluks vajalikke esemeid. See toodi pruudi kaasavarana peiukoju kaasa. Annivakk oli väiksem ja sinna pandi kimpudena valmis esemed pulmalistele kingitusteks. Veimeid hakkas neiu koostama juba varases eas. Suurem osa annivaka esemeid valmistati aga pruudipõlves ehk peale kosjaskäimist. Viinutamise käigus kogutud villad tuli kedrata ja neist valmistada kindad, paelad ja muud. Endine andevakk ei olnud väike – suure korviga toodi pulma ajal anded laua peale, kust kõik lähemad sugulased oma osa said (Wilberg, 1913:13). Annivaka koostamiseks tuli esimesena villu ja lina kedrata, siis see kangaks kududa ning varakevadel kangast lumel pleegitada. Hiljem kangast rõivad õmmelda. Villane lõng tuli värvida, sest tavaliselt kooti kindad kahest erinevat värvi lõngast. Veimekirstus pidi olema sukki, kindaid, vöösid, säärepaelu, särke, kangaid. Kaasavara hulka kuulusid ka erinevad rõivad, voodiriideid. Pesuesemeid oli ühe teate järgi igast sordist 12 tükki (tosin) – 12 lina, 12 padjapüüri, 12 käterätikut. Veimede juurde kuulusid ka triibulised põrandavaibad ning voodi kohale seinale panemiseks värviliste lõngadega oma tikitud vaip. Kindlasti pidi seal olema patju ja erinevaid tekke – voodikatteks, magamistekk, saanitekid. Neile suuremaid nõudmisi ei olnud (ERM, KV 138:62; ERM, KV 662:34-42; ERM, KV 815:47).

Pruut pidi enne pulmi ka mõrsjariided kuduma, need olid enamasti poolvillased, linastel lõimedel villane kude. Sellest kangast sai peigmees ka vesti ja püksid. Kangas ise oli ristiline ja kirju (ERM, KV 222:80; Wilberg, 1913:13). 19. sajandi lõpust on teade Harjumaalt Jõelähtmest, et pruut lasi külas omale annivaka teha, kuna ise ei jõudnud (ERA II 192:257).

Pruudi veimekirst tehti ikka uus (ERM, KV 662:34-42). Annivakk aga oli ümmargune või ovaalne, hiljem tihti hoopis laadalt ostetud. Küljeks oli koolutatud haavalauad, millede ühenduskohad olid vastupidava vitsaga kinnitatud. Põhi ja kaas kinnitati vaka külge puupulkade abil. Vakk kaunistati põletuskirjaga (ERM, KV 222:31).

Pruudile antud isa poolt kaasavaraks lehm ja lammas, vahel ka seapõrsas. Kui oli isa rikas, siis pani ka nisu kaasa. Kirst pidi raske olema ja kui nisu polnud piisavalt või üldse, siis pandi kive sisse, et meestel ikka annaks tõsta. (ERA II 200, 416; ERA II 83, 265).

14 Peigmees

Suurema osa pulmade ettevalmistamisest tegi pruut, sest tema pidi valmis saama annivaka. Peigmehel oli vähem pulmadega muret. Aegajalt käis ta pruudi talus täpsustamas, kuidas ettevalmistused sujuvad. Kuusalus ostis peigmees pruudile ka sõrmuse, noorikurätiku (suur, umbes 3 ruutarsinat suur neljanurgeline vabrikus valmistatud kardlõngadega ilustatud rätik; pea värvid: mustakas-pruun põhi, roosakad, kollased, ordejani triibud, rohekad triipude ääred, vikerkaari taolised loogad triipudes; oli ka teise värvilisi; selleaegne hind 1 rubla hõbedat), ühe mütsi ja ühe põlle. Teise mütsi ostis ta oma emale ja pruudi emale põlle.  Ka pruutkirstu ehk veimekirstu pidi peigmees tooma hiljemalt nädal enne pulmi, et pruut kaasavara ja kingitusi juba sinna sisse saaks panna (Wilberg, 1913:57).

15 Pulma kutsumine

Pruut ja peigmees kutsusid külalisi eraldi, kutsuti suuliselt. Kosilane käis vendadega koos, tavaliselt ratsa, sugulasi pulma kutsumas. Kutsudes kummardas ta isa perekonna liikme ees. Kummardamise eest anti kosilasele raha. Samuti käis mõrsja pulmalisi kutsumas, saatjaks kas õed või sugulastest neiud, podruskid, tavaliselt neli, kõik rahvarõivais, kuna mõrsjal oli seljas valge särk ilma kaunistusteta ja peas punaste triipudega müts, mille sabas üle selja tumedavärviline siidrätt (ERM, KV 222:82). Kosjaviina jagamas käies kutsuti sugulasi ka juba pulma ühtlasi (ERA II 283, 185/200). Mõnes paigas kutsuti pulma kolm korda. Öeldi, et pulma kutsutakse kolm korda, varrudele kaks ja matusele ühe korra (ERA II 132:12; ERA II 200, 409).

16 Pulmad

Pulmad algasid tihti pühapäeval ja kestsid kolm kuni neli päeva, tihti rohkemgi. 19. sajandi lõpu poole  vaid kaks päeva. Esimesel päeval oli pidu pruudi kodus, juba õhtul sõideti peigmehe koju. Teisel päeval oli pidu peigmehe kodus. Sama päeva õhtul sõitsid pruudi poolsed pulmalised pruudi majja tagasi. Kolmandal päeval jätkus pulm: pruudi pulmalised pruudi pool, peigmehe pulmalised peigmehe pool. Kolmanda päeva õhtu sõideti aga harilikult laiali (Kuusalu- L.B.) (ERA II 114:270; E.R.V. 1922, No 14). Mõningates paikades olla peetud pulmapidu 5 kuni 7 päeva, Hageris ja Keilas 6 päeva, Kosel vaid 1-2 päeva (ERM, KV 415:367; ERA II 149:30; ERA II 167:503; ERA II 283:201). Pulmade pidamist seati tihti suuremate pühade peale – jõulud ning ülestõusmispühad, samuti vastlapäev ja jaanipäev. Öeldi, et parem jaanipäev ilma õlleta kui et jõulud naiseta (ERM, KV 222:15; ERA II 149:30). Kui pulma oli võõraid oodata, siis pidi esimene tulija olema meesterahvas. Kui esimesena tuli aga naisterahvas, siis ei pidanud pidu hästi minema (E 80094).

17 Rõivad, ehted

Wilberg on enda 1913. aasta artiklis rannaalade pulmakombestikust rääkides kirjeldanud: „Vanemal ajal oli pruut laulatusel enamiste palja peaga, vahest ka pärjaga, aga seda õige harva. Talvel kandis ta seljas seesidega kampsuni ja ümbrikku. Seesidega kampsun oli kodukoetud  riidest, enamiste sinakat karva. Kampsun oli taljes, selja taga kolm õmblust, allpool taljet iseäralik kroogitud ümberringi talje külge õmmeldud riide serv, mida seesideks kutsuti. Kurgu alt oli kampsun sügavalt lahti. Kampsuni alla pandi nooriku rätik ümber kaela. Rätiku peale pandi kee paatriga, mille kummagil pool rublatükid rippusid. Ümber kaela olid helmed, kuna rindade kohal kampsuni küljes sõlg oli. Suvel täitsid kampsuni aset käiksed, mis litritega ja toredaste välja õmmeldud mitmekarvaliste plankidega ilustatud olid. Ümbrik (seelik) oli ühe õmblusega, s.o kangas oli teatud pikkuses lahti lõigatud ja välimised otsad kokku aetud; enamiste olid ümbrikud laia piki-triibulised, suuremalt jaolt sinised triibud kollase põhjaga. Ülemine ümbriku serv oli värvli alla kokku kroogitud, kuna all servas toot külge õmmeldud oli. Jalas olid pruudil pastlad kapukate ja varrukatega.

Peigmees kandis sellel ajal semiskeri nahast peiupüksa. Need olid lühikesed põlvist saati ja lakaga, s.o esimene jagu käis tarbekorral maha, mis siis jälle ülemise servaga nööpidega pükste külge kinnitati. Püksid olid alt vähe lõhki, mille kõrval kolm-neli vasknööpi hiilgasid. Seljas oli tal sinakas kampsun. Kampsun oli taljesse kistud, taga oli piha peal kolm õmblust, all talje all vollid, kesk pihta vollide alguses kaks nööpi. Vollitud jagu oli üksi tagapool, ees püksi laka koha pealt oli vollitud jagu, õlmad, täieste ära. Kampsuni all oli kirju vest. Jalas olid pastlad sukkadega, mis põlve alt pükste säärikate otsa kohalt säärepaeltega kinni seotud olid. Peas kanti sel ajal laiapõhjaga kaabut“ (Wilberg, 1913:14-15). Pärga on kirjeldatud ka Simiititsas elanud Kuusalu inimeste poolt 19. sajandi lõpust. Pärg olnud ca 6-7 cm laiusest, paberist või papivõrust alusel, mis kaetud siidilindiga. Siidilint oli nii pikk, et selle otsad kolmnukrselt tagasimurtuna langesid pärjalintidena kandja seljale. Pärja pind oli kaetud vasevärviliste väikeste, teatud vahemaadega kinnitatud litritega (ERM, EA 64:91). Harjumaal Ristil kirjeldatakse sellist pruudipärga, mille küljes ripuvad rahad (EVR 29:95). Pruudil ja pruuttüdrukutel Jüris aga olid kenad pärjad, mis just iseäranis pulmapidudel kasutusel olid (H III 3, 113).

Harjumaal Ristil kirjeldatud 19. sajandi lõpu pulmaliste riided on Kuusaluga võrreldes naisel tagasihoidlikumad. Olulisus on ehetel. Meesterahval on alati pintsak, vest, kamsol ja pöksid aga naisterahavas on teistmodu ehtes. Naisterahvad pruugivad pulma aeg teise särgi peale peene valge särgi, rätik kaelas ja kaela ja rinda ilustavad elmed ja kaela rahad – vanad kannaga rublatükid – mis elmede vahele trossi on aetud ja mitmelt poolt rinna peal ripuvad. Ka vanemad naisetki panevad peale joodu aeg endit nõnda moodu ehtesse, kuna neiud enamist kõik pulma aeg neid kannavad, mis ka väga passilik on (EKS 4o 5:720-721). Raplamaal Hageris kandsid noored mehed 19. sajandi lõpul pulmariiete juures pika säärega saapaid, mis ulatusid kubemeni. Sääre pikkus näitas kandja uhkust ja jõukust. Saapa sääred olid vollitud kaheksa kandiliseks, nii et kortsud oid ühesugused, nagu harmooniku lõõts. Saapa ninal oli painutatud paks nahk ümber, vask kruuvid olid sisse keeratud, apsatil või kontsal olid paksud vask raud all. Kanna taga oli nahk kannus kolme vask kruuviga. Tüdrukutel olid jalas vasksete silmadega kõrge kontsaga saapad, milledel olid vask rauad kontsa all (ERA II 167:501-502). Pulmarõivaste juurde kuulus külmal ajal ka valge kasukas, millele sinine kuub peale tõmmati. Jalas olid pulmalistel pastlad või saapad ja käes valged sõrmkindad (ERM, KV 222:87).

20. sajandi algusest hakkasid pruudid end riietama juba ka valgesse laulatuskleiti, peas oli mõrsjaloor mirdipärjaga. Loor sümboliseeris pruudi süütust ning puhtust, seega ei olnud loori kandmise õigust vallasemadel ja leskedel (ERM, KV 138:63).

18 Pulmalaud

Pulmalaual oli toiduks liha, sült, erinevaid suppe, leiba, sepikut, rannaaladel kala. Suppideks olid tangu-piimasupp, kartuli-lihasupp, klimbisupp, kapsasupp. Vahest oli ka laual võid ja vorsti, mis neist jämedatest tangudest oli tehtud, mis käsikiviga jahvatades kivi servadesse kogub. Herne- või hapukapsasupi pakkumine tähendas pulmade lõppu. Teed ja kohvi 19. sajandi lõpul ja uue sajandi alguses veel pulmades ei tarvitatud (EVR 43, 294; Wilberg, 1913:24,57; ERA II 114:268; ERA II 283:100).  Kindlasti oli pulmalaual ka viina ja õlut, mida hakati valmistama juba mõned nädalad enne pulmi. Õlu suleti tugevatesse ankrutesse, et see saaks ikka kange. Õlut valmistas harilikult peremees ise. Viina ja õlut pidi pulmas jaguma, meeste õllel pidi humalat sees olema. Pulmas pidi „pea täis“ saama. Õlut pakuti ilustatud õllekannudest. Eraldi kann kaunistati paelte ja laastututtidega, see oli pruudi kann (ERA II 149:29: ERM, KV 138:62; ERM, KV 222:84; ERM, KV 415:474). Õlle laskmine pulmas oli äia kohustus. Arvati, et siis, kui äiapapa käes kaljalaskmine on, on järgmisel aastal noorpaaril hea viljasaak (E 80096).

19. sajandil ja veel ka järgmise sajandi alguses oli kombeks pulma mitte kingitusi viia, vaid enda toidukott kaasa võtta. Toodi leiba, liha, võid, piima. Pulmadeks tapeti mõni loom. Kui muidu söödi aganaleiba, siis pulmadeks küpsetati peenleiba (ERA II 114:268; ERM, KV 138:129; ERM, KV 222:96). Harjumaal Jõelähtmes toodi vahel või asemel lamba sinki (ERA II 58:706). Tühjad pulmakotid anti hiljem tagasi. Mõnikord seoti koti suu ümber ka vöö (ERM, KV 222:97).

19 Pulmarollid

Pulma peategelased olid muidugi pruut ja peigmees. Nende roll oli aga pigem vaoshoitud. Peigmehe eest rääkimise eest vastutas isamees. Selleks oli peigmehe mõni lähem meessugulane või tuttav. Isamees pidi olema sõnaosav ning hea laulja. Seda isameheks ei kutsutudki, kes laulda ei osanud. Pruudi eest seisis kaasanaine. Enamiste pruudi vanem õde ehk mõni muu hea tuttav (Wilberg, 1913:17,59). Kohati kutsuti isameest ka raudkäsi, saajataat (ERM, KV 222:59).

Pulmarahvas oli jagatud kaheks: peigmehepoolset nimetati saajarahvaks. Nimetus tulenes sellest, et peigmehepoolne suguvõsa saab pruudi ja tema kaasavara. Saajas on Isamees, pillimees torupilligä, peijupoissid, üks, ehk kaks. Siis on veel kaasas keiki toisi naisi ja lapsi (H IV 6:35).

Pruudipoolset pulmarahvast nimetati vakarahvas ehk need, kes pruutkirstu (vaka) ära annavad. Kummalgi pulmaliste poolel katsuti teise üle oma tugevust näidata nii laulmise kui ka vägitükkidega (E 41898). Harjumaal Ristil kutsuti peigmehepoolse pulmarahva abieluinimesi nuumhärgadeks ning pruudipoolseid abieluinimesi lähetusteks. Nuumhärgadest meeste ülesanne oli pulmarongi ajal tee igal pool lahti hoida (XXIX. vhk. 111. L. 57; ERA II 132:13).

Mõni poiss sõitiski üksi ilma tüdrukuta (ERA II 167:499). Peiupoiss pidi oma pruuttüdrukut kirikusse ja tagasi sõidutama ja kogu pulma vältel hoidma teda nagu oma pruuti. Pruuttüdrukud ja peiupoisid pidid ka ööd koos veetma ja kui selgus, et nad seda ei teinud, siis kaasnes hiljem karistus ehk hüpitamine ahjuhargi või linalõuguti peal (E 80095). Peiupoisi ja pruuttüdruku kohustus pulmalauas oli viina kallata ja leiba lõigata. Seda tehes püüdsid nad esimese söögi juures „kiistada“ ehk „kilbada“ s.o võidu viina kallata, et pruuttüdruk enne peigmehele ja peiupoiss jälle pruudile oleks saanud anda, sest õigus oleks olnud ikka peiupoisil peigmehele, pruuttüdrukul pruudile niihästi viina kallata, kui leiba lõigata. Kui aga üks pool ennast laskis kiistada, loeti seda tössiks ja ei peetud temast lugu (Wilberg, 1913:24). Kõikidel noormeestel oli ka oma viinapudel kaasas, et enne kirikust kojusõitu „julgust“ võtta. Pulmasõit kulges alati väga kärarikkalt ja suurel kiirusel (ERA II 167: 500). Pruuttüdrukud ja peiupoisid olid vallalised abieluealised noored, aga ühe teate järgi Ristil pidid peiupoisid ehk pruudipoisid olema abielus. Pruuttüdrukuteks olid pruudi õed (EVR 29:95; ERA II 132:13).

Pruutkirstu ehk veimekirstu pruudikodust peigmehe koju toimetamise eest vastutasid kirstupoisid. Kirstupoissa on enamiste kolm: pruudi vend ja paar peigmehepoolist noormeest (Wilberg, 1913:58). Ristil on kirstupoisteks poissmeestest pruudi vennad (ERA II 132:13).

Tuntakse ka pruudi sõitjat, kelleks oli viimase vend. Kindlasti pidi pruudi sõitja olema vallaline. Venna asemel võis seda rolli täita ka mõni pruudi sugulane. Pruudi sõitja viis pruuti kirikusse ja tagasi. Samuti oli tema ülesanne andide jagamisel annivakk aidast tuppa tuua (ERA II 167:498).

Pulmatoidu eest vastutavaid naisi kutsuti lihaeit või kärsamoor (ERA II 167:652). Õllekandjaid oli tavaliselt kaks, nemad hoolitsesid, et õlut kannudes jätkuks. Olulisel kohal oli ka pillimees. 19. sajandil mängiti pulmapilliks ikka torupilli, hiljem lisandusid lõõtspill, kannel ja teised. Pillimees ja õllekandjad hoolitsesid selle eest, et pulma tuju püsiks kõrgel (ERM, KV 138:66).

Pulma tulid ka kutsumata külalised, lõbuarmastavad ümberkaudsed inimesed või lihtsalt möödakäijad. Nende hulgas oli nii nooremaid kui vanemaid inimesi. Neid kutsuti kontvõõrasteks, lapulisteks, varesejalad, kontkäpulised, koerkapamehed. Lapulised tantsisid pulmas ja vaatasid tegevusi palju kõrvalt, eriti noored. Tihti neid ka toideti ning joodeti. Lapulised olid toas, kuid vaadati ka väljast akende tagant. Pruutpaarile lauldi, kuid kui pruut või peigmees lapulistele ei meeldinud, siis olid laulude sõnad õelad. Lapulised pruukisid aga ka segada pulmakombeid ning teha muud pahandust, näiteks lõigati saani aisad puruks ja kisuti vankril rattapulgad välja. Tihti riietusid noored naised poisteks, et nendega kutsumata külalisteks pulma kaasa hiilida (ERA II 77, 452; ERA II 283, 185; ERA II 200, 414; Wilberg, 1913:24-25; ERM, KV 138:66; ERM, KV 222:94).

20 Kirik

Valdavalt ei peetud laulatust ja pulmi ühel ajal. Laulatus toimus pigem varem ja nende vahe pruukis jääda lausa kolm nädalat. Kõige vähem aga üks nädal. Kiriklikku laulatust viidi läbi pigem kiriku sunni tõttu ning kristlikku teenistust ei peetud oluliseks. Laulatuse ja pulmade vahepeal ei peetud noorpaari abiellunuks. Peale laulatust ja enne pulmi tegeles pruut endiselt annivaka koostamisega. Mõnel harval juhul on laulatus ka peale pulmi peetud. Põhjuseks on olnud toiduainete riknemise oht,  mille tõttu on pidanud pulmade pidamisega kiirustama (Wilberg, 1913:14,16; ERM, KV 222:86).

Hommikul, kui pruut ja peigmees kiriku olid sõitnud, pani peigmehe ema pruudi voodi koti alla suitseva tule tuki selleks ajaks, kui need kirikust tagasi sõidavad. Siis saab noorpaar abielus hästi läbi (ERM, KV 118:45). Wilbergi teatel käisid pruut ja peigmees laulatusel kahekesi. Teiste teadete järgi olid kaasas ka pruuttüdrukud, peiupoisid, isamees, kaasanaine. Peigmees tuli harilikult pühapäeva hommikul, ehk kui ta kusagil kaugemal külas elas, juba laupäeva õhtul pruudi koju. Siit võttis ta pruudi hobuse peale ja noorpaar sõitis laulatusele. Esiteks läks altari ette peigmees. Pruut ei läinud tema kõrvale enne, kui papp mõrsja nime nimetas (Wilberg, 1913:14). Laulatati pühapäeviti peale jutlust. Kirikurahvas kuulas kõige enam, kuidas „ja“ öeldakse. Kui see oli vaikne, siis tõotas noorpaaril tulla vilets elu, kui aga selge ja kõva, siis tuleb tugev üksmeel ja armastus (ERM, KV 138:127; ERM, KV 415:367).

Peale laulatust hoidis aga pruutpaar väga teineteise lähedale, et keegi nende vahel läbi ei saaks. Sellisel juhul ei läheks nende abielu hästi, oleks ebakõla ja palju õnnetust. Inimesed proovisid vägisi seda siiski teha. Kui see neil siiski ei õnnestunud, tõotas tulla õnnelik abielu. Samuti prooviti teineteisele jalale astuda. Kummal see õnnestus, jäi ka tulevases kooselus perekonnas otsustajaks. Sama oli ka siis, kui pruut altari eest tulles pöördumisel peigmehe eest läbi läks (Wilberg, 1913:14; ERM, KV 222:87). Vaimulik liitis pruutpaari käed kokku ning hea õnne tagamiseks kõnniti ühendatud kätega kirikust välja vankri või reeni (ERM, KV 221:636). Pruut pidi laulatuse eest papile paari kõige ilusamaid sukki ja naisterahva vöö, köstrile sõrmkindad ehk ilusad labakindad ja sukapaelad andma (Wilberg, 1913:13). Kui pruut või peigmees kirikust välja tulles üle õla tagasi vaatas, sai ta uuesti altarile minna (XXIX.vhk.111 L.94). Kui noorpaar kirikust tagasi sõitsid, siis pidid nad hobusega koduvärava vahel kolm korda ringi keerama, et nende abielu püsiks (E 80095).

21 Pulmade algus, kogunemine

Pulmad algasid valdavalt pühapäeval. Pulmapäeva hommikul kogunesid pruudipoolsed pulmalised pruudi koju ja peigmehepoolsed pulmalised peiu koju. Kõiki toideti. Pruudikodus tuli veel toitu valmistada, pruut ehtida ning valmistuda saajarahva saabumiseks. Kindlasti tuli ka enne pulmi endid saunas puhtaks pesta, eriti pruut (Wilberg, 1913:16; ERM, KV 138:62; EknS 37:5).

22 Pulmarong pruudikoju, sõidukite ehtimine

Pulmade suuruse ja tähtsuse möödupuuks oli hobuste arv pulmarongis ja peiupoiste ning pruuttüdrukute arv kirikus (ERM, KV 138:63). Saajarahvas kogunes peigmehe kodus pulmarongi, et sõita pruudikoju. Kõige ees oli peiupoiss. Ta sõitis ratsahobusega ja viibutas mõõka käes. Tema järel oli isamees, siis alles peigmees ja ülejäänud peigmehe pulmalised. Peiupoiss hüüdis aina „Hoissa, hoissa, hopp, hopp, hopp-poissa“. Peiupoisil oli viin kaasas, et seda tee peale või pruudi kodu väravasse takistusi seadnud lapulistele „passiks“ anda. Kindlasti oli pulmarongis ka pillimees (Wilberg, 1913:16-17). Torupill, see örgäb üks lugu peigmihe kodust hakkaes nii kauva kui pruudi kuo lauva taha saadik (H IV 6:39-40). Kuni tsaariaja lõpuni sõideti eranditult hobustega – sõideti nii, kuidas hobused jõudsid, mille tõttu öeldi: Inimesed pulmas, hobused sõjas (ERM, KV 118:51). Peigmehe hobuse look oli kaunistatud värviliste lintidega, peiupoistel olid hobuste lookade küljes säärepaelad. Hobustele pandi kaela kellad või saani aiste külge aisakellad (ERM, KV 138:64).

Pruudi kodu lähedale jõudes sõitis peiupoiss pruudi koju, et anda saaja tulekust teada. Samuti andis ta pruudi kodu väravahoidjatele teepassi ehk viina. Peiupoisile pakutakse pruudi kodus õlut ja viina. Siis sõitis peiupoiss saaja juurde tagasi, et kõik koos pruudi koju tulla. On ka teateid, et pruudimaja värav oli kinni ja tuli värava ette üles tehtud. Tehti kohe suur lai agudest tuli. Peiupoisil pidi julge hobune olema, ajas kohe läbi tule värava otsa, värav puruks maha (ERA II 200, 333; Wilberg, 1913:17). Kui nad  väravasse jõudsid, siis algas vastulaulmine pruudipoolsete pulmalistega (H IV 6:35; ERA II 114, 580-581). „Siis koguvad kõik pruudipoolsed väravasse kokku saajat vastu võtma. Värav oli kinni, mida hoidsid pruudipoolsed vanemad mehed. Nad aitasid tihti peiupoisile kaasa karjuda ning siis läks kisa päris suureks. Saaja jõudis väravasse, aga sisse ei tohtinud kedagi lasta, vaid väravahoidjad nõudsid saajalt teepassi, s.o viina. Isamees andis teepassi ära, mille peale ka teevärav lahti tehti. Kõige ees sõitis õue isamees, siis teised pulmalised. Sissesõidu ajal lasti üle hobuste palja rohuga laetult püssi. Kui juba kõik saaja õues oli, algas vastastikku laulmine“ (Wilberg, 1913:17). Siis läksid peigmihe poolised lauda istuma. Neile tuodi sooja olut juuva, kahe korvaste kadajaste kappujega (H IV 6:39-40).

Ka Harjumaal Ristil sõitis peiupoiss üksi saajarongi tulekust ette teatama. Peiupoiss liikus pruudi maja juurde ja lõi seal piitsaga maja ukse kohale katuse peale risti. Ta pidi suutma seda aga salaja teha. Teist korda sõitsid peiupoisid juba kahekesi pruudi maja juurde ja nüüd toodi neile õlut juua, mida nad ka oma pulmalistele viisid, kes tee peal ootasid. Nüüd alles liikus rongkäik pruudi koju (ERA II 132:13). Harju-Jaani kihelkonnas pandi peigmehele maha kangas, millele ta saabudes astus (ERM, KV 222:88).

23 Ruumi kaunistamine, lauas istumine, söömine

Pulmapidu peeti rehetoas, sest seal oli selleks ruumi. Ruumi seintele ja parsile veeti puhtad linased palakad, et seintelt ning parsilt tahma ei tuleks. Kanga peale oli pandud värvilisi laastusid (ERA II 200, 416; E 70608; ERA II 161, 266; ERM, KV 222:84; ERM, KV 118:40). Ruumi ehiti talvel kuuseukstega ja suvel kaskedega. Ka aitasid kaunistati suvel kaskedega (ERM, EA 144:308). Üle toa oli seatud pikk laud. Söögilauad olid pikad ja kitsad, umbes 50 cm laiused. Laualinasid hakati tarvitama alles 20. sajandil. Istuti puupinkidel. Pulmadeks laudasid ehitama ei hakatud, neid laenati teistelt (ERM, KV 118:78). Pulmas pandi nuga laua alla laua sisse püsti, siis ei sööda liiga palju (H IV 1, 543). Pruutpaari koht oli laua keskel ja nende kohale oli seatud pulmakroon. Pulmakroon on pilliroost tehtud (neli ühepikkust pilliroo järku on niidiga ruuduks kokku tõmmatud; iga ruudu nurgast lähevad alla ja üles ühepikkused pilliroo järgud, mille välimised otsad ühte tõmmatakse, nii et kaheksakandiline keha (oktaeder) jääb, värviliste paberitega, tühja munakoortega, värvi klaasikestega ja topsidega ehitatud (Wilberg, 1913:19). Laua peal põlesid ka küünlad. Küünla alusteks tehti puust klotsid, vahel ka poolikud kartulid või kaalikad (H IV 6:40). Pulmakroon võis olla valmistatud ka paberist, lilled küljes (ERA II 161, 266). Pulma ajaks tehti 8-kandiline kroon üles, pajuvõsadest tehti, roosid rippusid küljes, pandi lakke (ERA II 192, 498).

Pulmakrooni kohta laua ääre istub peigmees paremalt poolt laua otsast ümber minnes. Temast pahemale poole istub esiteks peiupoiss, siis isamees, pillimees ja muud saajamehed. Naised istuvad teisele poole lauda, isamehe naine otsekohe peigmehe vastu, selle järele teised saaja naised. Isamees valab viina ja kõik võtavad liiku. Pruudi koht jääb peigmehe kõrvale (Wilberg, 1913:19).

Peale pruudi otsimist tuuakse ka tema lauda ning asutakse sööma. Teisel pulmapäeval aga pruut enam ühisesse lauda ei istu. Samuti ei istu peigmees ühisesse lauda sööma esimesel hommikusöögil peiukodus. Hiljem sööb mõrsja pulmalistega pruudikodus koos veel vaid peale pruutkirstu ärasaatmist, mis jääb seal majas kõigile viimaseks söögikorraks enne peigmehe koju teele asumist (Wilberg, 1913:57, 58, 65). On teateid ka, et ruut sõi hoopis teises lauas, tema kõrval peigmehe poolt naised ja tüdrukud. Pruudi poolt sugulastele – saajale, oli nn kiimaliste laud. Pruut ei tohtinud laua juures rohkem süüa kui kolm korda lusikaga suppi võtta, see lusikas murti pärast pooleks. (XXIX.vhk.111 L.57; EVR 29, 99)

24 Pruudi otsimine

Kui saajarong on õue jõudnud, siis peidavad pruudipoolsed naised, pruut, kaasanaine ja pruuttüdruk endid ära. Suvel enamasti aita, talvel sauna. Saaja sissesõidu ajal püüab pruut teiste naiste vahelt salaja peigmeest silmata, aga nii, et peigmees teda ei tohi näha. Kui pruut salaja peigmeest saab enne silmata, tähendab see pruudi õnne, aga kui peigmees esiteks pruuti näeb, ei ole hea. Pruut luges veel enne peitu mienmist aia tagant hobuste jalad ära. Aidas või saunas pannakse uks seest poolt tugevasti kinni ja jäädakse rahulikult ootama. Kui saaja juba liiku on võtnud, tõuseb isamehe naine esimesena ja tema järel teised peigmehepoolsed naised ning hakkavad pruuti otsima. Vaadatakse maha, otsitakse jälgi.  Kui leitakse õige hoone üles, kus pruut teiste naistega peidus on, siis koputatakse tugevalt uksele, kuid kohe midagi ei öelda. Selle peale hakkavad kaasanaine ja teised naised seestpoolt laulma. Pruut ja pruuttüdruk ei laula. Mõningase laulmise järel avatakse uks, kuid pruut jääb teiste naiste selja taha peitu. Kui saajanaised lauldes pruudi õiget nime nimetavad, siis taganevad pruuti varjavad naised tema eest. Kaasanaine pakub saajanaistele viina, mille nad maitsmiseks vastu võtavad. Pruut varjatakse taas naiste taha. Isamehe naine leiab ta laudes üles, läheb tema ette ja paneb enda kaelast „kee rubla tükiga“ pruudile kaela, öeldes: „Oma lehmike, vieras kelluke!“. Kaasanaine paneb kõikidele saajanaistele naisterahva vööd ehk „laulupaelad“ kaela. Saajanaised lähevad nüüd tuppa tagasi. Pruut endapoolsete naistega jääb sauna või aita. Kaasanaine kutsub toast pillimehe ja pruudi venna kaasa. Viimane võtab peiupoisi mõõga kaasa. Pruudi vennale ja pillimehele antakse kummalegi kohe paar paelu ja viina maitsta. Pruudi vend võtab pruudil käest kinni, pruuttüdruk kaasanaisel ja nõnda teineteise järgi ka kõik teised naised paari kaupa. Minnakse kolonnis tuppa, kõige ees on pillimees, kes mängib pruudi laudaviimise lugu. Pruudi vend jätab mõrsja laua pahemale otsa seisma, kuhu peigmees talle vastu tuleb ning enda kõrvale istuma viib. Vahel ei tulnud peigmees kohe pruudile vastu, siis tagus pruudi vend mõõgaga vastu lauda. Peigmehepoolsed mehed istuvad nüüd juba lauas. Pruudi järele istuvad pruuttüdruk, kaasanaine ja siis peigmehepoolsed naised. Kuna ruumi jäi puudu, siis pruudipoolsed naised ootavad teist söömise ringi. (XXIX.vhk.111; Wilberg, 1913:19-24; EKA 378:4) Ristilt on teade, et mitte pulmaseltskond ei läinud pruuti otsima, vaid pruudiga peidus olnud pulmalistest ise hiilis keegi pulmamaja akna alla ja hakkas laulma. Seepeale jooksis pulmarahvas aida ukse taha pruuti välja otsima (E 22954).

Pakuti ka valepruute, eriti vanemaid inetuid naisi. Ristil aga ei mindud peale pruudi leidmist kohe tuppa, vaid pruut pakkus saajanaistele aidas pruutkirstult süüa. Ka pruut ise pidi aidas kõhu täis sööma, sest hiljem söögilauas võis ta vaid kolm korda puulusikaga süüa, siis murti see lusikas katki. Peale söömist hakkasid Ristil pruuttüdrukud aidas pruuti ehtima. Peale muude ehete pandi talle ka seppel pähe. Seppel on alumine kord paberist. Senna peale riie aetud ja pealt kõik sugu iludustega ära ehitatud nagu siidi tutide vank plaatide ja läikiva kividega, mida „Eltse kivideks“ kutsutakse. Pruudipoolsete pulmapoiste ülesanne oli aga pruut tuppa toimetada. Lähetuse naised ehk pruudipoolsed naised läksid neid kutsuma. Seda tuli teha kolmel korral, enne kui nad tulid. Pruutpoisid tulid, tantsisid pruudiga kolm ringi igaüks ning viisid ta alles siis tuppa peigmehe juurde. Pruuti juhatavad pulmapoisid lõid mõõgaga uksele risti ette ning söögilaua juures hoidsid koos isamehega mõõgad risti, mille alt pruut läbi läks, et lauda saada. Pruudil ja peigmehel olid Ristil eraldi lauad, kus nad istusid. Saajataat, saajamemm ning teised mehed istusid peiu lauas. Pruudi lauas istusid peigmehe poolsed naisterahvad. Pruudipoolsetele pulmalistele oli kolmas laud, mida kutsuti kiimaliste laud (EVR 26. 57/8; ERA II 132:17; ERK 4o 5, 714; EVR 29:95; XXIX. vhk. 111. L. 57).

Paidest on 19. sajandi keskpaigast teade pruudi peeratamisest, mis viidi läbi siis, kui pruut peale ülesleidmist lauda toodi. Pruut kui pulmalauda istunud, pidanud – peeratama! Kui kõvasti seda tegi, siis oli ämm hõiskanud: „vaat, mul on terve minia, laseb nii, et kostab“. Kes aga häbenenud, nende peale öeldi siis: „oi eldeke, minija on vist vigane“. Ja naised hakkasid sellist kaasitama. Olla aga sääkseid naisi palgatud, või pakutud, kes pruudi selja taga siis sel hetkel tulnud ja kõva kärtsu lasknud, pruudi arvele (ERM, KV 221:28). Rohkem selliseid teateid ei ole.

25 Pruutkirstu lunastamine, viimine

Pruutkirstu hakati pruudi kodust ära viima päeval enne pulmarongi peigmehe koju teele asumist. Kirstu viimisega tegelesid kirstupoisid. Pruudikirst ehk veimekirst seisis aidas. Kirst oli aidas, poisid läksid ottama, aga pruudiema istus kirstu peale, ei annetud ära. Ütles, et sellele peab rattad alla panema. Siis pandi nurk hakkavl igale nurgale raha, kokku 4 rubla, siis hakkas liikuma (ERA II 161, 259; H III 3, 116; ERA II 77, 452). Teise teate järgi: „Pruudi vennale paneb pruut vüö kaula, ja tellib kirstu viemä, pruudi vend ottab omale ühe peiupoissi abiks ja lähteväd kirstu kammarist hobuse pääle (ree) vangri panema, aga juba naised on enne kammaris, kui poissid aimavadgi ja roniväd kirstu pääle istuma, ja ei anna muidu kirstu ära kui maksa raha, ige-kirstu nurga pääle üks raham noh kui siis vask raha ehk kulund on, siis laulavad (alvalla rahalla)“ (H IV 6:152). Mitme teate järgi aga toimus erinevates paikades lunastamine alles peigmehe kodus. Kerst saadeti kerstupoisiga vähe eel. Kui kerst peigmehe juure jõudis, läks peiupoiss vasta ja hakkas kerstupoisi käest kerstu välja lunastama „lukuraha“ makstes (E.V.R 1992, No 14; XXIX.vhk.111). Kirstu pidi välja lunastama peigmees – ta pidi iga kirstu nurga peale raha panema, üks ta puha, kas vask- ehk hõberaha. Kirstu kaane vahelt paistis üks naisterahva vöö, mille peale kirstu väljalunastamist sai peigmehe õde endale. Selle kõige juures tehti aga palju nalja. Peigmehepoolsed mehed hakkasid aidast kõike muud asju sõiduriistadele tassima. Pruudipoolsed tõid jälle kõike tagasi. See kestis nõnda kaua, kui kirst sai välja lunastatud. Kirst tõstetakse suure kisa ja hõiskamisega: hopp-poissa, sõiduriista peale ja kirstupoisid viivad selle peigmehe koju. Peigmehe kodus võtsid kirstupoisse vastu mõned peigmehe sugulased, kes saajarongis ei osalenud. Nendest olid mõned kirvestega varustatud, et kohe hakata kirstu sidumise köisi katki raiuma (E 56633). Kirstupoistele anti kehakinnitust ja siis liikusid nad tagasi pruudikoju (Wilberg, 1913:57-58). Pruutkirstu põhja pandi ka kive, kui vähegi mahtus. Raske kirst jättis pruudist töökama mulje (ERA II 283: 98-99).

26 Pruudi ärasaatmine kodust

Pruuti valmistati kodust ärasaatmiseks eraldi ette, jagati õpetussõnu uueks eluks. Pruut jätab isa-emaga jumalaga. Kui tal nendest lahkuda hale on, silmapisaratega neid jumalaga jätab, tuntakse temale kaasa ja lauldakse. Olenevalt pruudi iseloomust teda ärasaatmise lauludes kas kiideti või laideti. Oli pruut paha inimene, tige, rive, või niisugune, keda teised inimesed ei sallinud, siis ei unustatud ka mitte siin ära, vaid üks laul teisest pahem, vahest koguni roppgi, kuuldus eitede käest. Õpetusi jagati ka peigmehele, kuidas ta pruuti hoidma peab (Wilberg, 1913:59-60). Pruut sõitis enda kodust peigmehe koju isamehe või peigmehega. Kuusalu kihelkonnas Kõnnus pandi pruudile enne teele asumist müts pähe ja põll ette, mis hiljem peigmehe emale kingiti (E.R.V 1922, No 14). Naised hurjutasid lauludes pruuti nutma, sest muidu nutab ta palju tulevases elus (ERA II 114:275). Pruudi lahkumisel kodust katsusid peiupoolsed külalised varastada pruudikodust kõike võimalikku kaasa. Pruudipoolsed püüdsid neid takistada (ERA II 200, 415).

Harjumaal on üksikuid teateid pruudi uju alla seadmisest, pigem seda ei tehtud. Komme seisnes selles, et teekonnaks enda kodust peigmehe koju, kaeti pruut sõba või valge riidega. See kinnitati eest sõlega ja seljalt preesiga. Käes pidid olema valged sõrmkindad. Pruudi nägu kaeti ujuga, et keegi ei saaks kurja pilguga teda ära nõiduda (ERM, KV 222:89-90; H II 16, 488). Teekonnal pruudikodust peiukoju pole pruut enam neiu, aga veel mitte ka naine. Sel ajal on pruut väga haavatav ning teda tuli kaitsta kõikide võimalike kõrvaliste ohtude eest. Uig pakkus kaitset. Põhjalikult on uju kasutamist kirjeldanud Ingrid Rüütel Pärnumaa ja Kihnu pulmakommetes ning seda kasutatakse ka tänapäeval (Rüütel, 2008:511).

Kõik pulmalised pruudimajast peiukoju ei läinud, talu ei võinud päris tühjaks jääda  (ERM, KV 377:82).

27 Pulmarong peiukoju, kohale jõudmine, vastuvõtmine

Peigmehe koju läksid pruudi kodust kõik peigmehepoolsed sugulased, pruudi õed-vennad ja pruudi suguseltsist harilikult ikka poole rohkem paarisrahvast, kui peigmehe poolt pruudi koju tuli. Enamiste on minejad pruudi lähemad sugulased. Kuna peigmehe kodus algasid raha andmisega seotud kombed, siis ei soovinudki pruudi kaugemad sugulased sinna edasi minna. Pulmarongis oli taas peiupoiss kõige ees, tema järel peigmees pruudiga, siis isamees ja teised pulmalised. Vahel seoti ka pruudi silmad kinni, et ta ei teaks koju tagasi minna. Taas kihutati omavahel. Ka peigmehe kodus oli värav kinni pandud ja selle avamise eest nõuti passi ehk viina. Lasti püssi ning hõisati kõvasti. Taas lauldi palju, anti mõista, kuidas mõrsjasse suhtutakse. Pulmalised kutsuti tuppa, kõige ees läks kaasanaine, ning mindi laua äärde (ERA II 283, 185; Wilberg, 1913:59-62). Ühe teate järgi oli noorik vanemate meeste poolt süles tuppa kantud ja seal teda tagumikuga kolm korda vastu ahju löödud, siis pandi põrandale (ERM, KV 814:210).

Õues tõmmati mõrsjat vedanud hobusel kiirelt look maha, näitamaks, et pruut on nüüd kodus ja enam kuskile minna ei ole tarvis. Looga mahatõmbajad olid tihti noored poisid, kohati aga hoopis peigmehe isa. Looga mahatõmbajale kinkis pruut kindad. Looga äratõmbamist oli ka Kuusalus, Jüris. Kosel pidi aga uues kodus hobust lahti rakendama pruut, et ta siis tagasi ei põgeneks, peigmees aitas pruuti. Peigmehe ema asetas hobuse ette maha kasuka või sõba või lina, millele pruut astus. Peigmehe ema kummardus pruudi ees omas ka sümboolset tähendust, mis näitas, et ta annab nüüd perenaise õigused noorele naisele üle. Kohati kinkis pruut sel hetkel ämmale ka vöö. Siis viidi pruut peiu süles või tema kõrval talutades tuppa laua taha (ERA II 77, 454 ; H IV 1, 544; H IV 9:88; ERM, KV 222:151; ERA II 149:28-29; E 70614). 

Ämma kohustus oli pruudile ka tema uut majapidamist tutvustada. Esimesena näidati lauta, kus mõrsja igale noorpaarile kuuluvale loomale vöö või säärepaelu kaela või sarve ümber pani (ERM, KV 222:24-25). Tingimata tuli andeid panna, loomadele, ka koldele ja kaevule. Anded korjas peiu ema üles ja need jäid talle (ERM, KV 222:152). Vahel pandi kohe proovile ka pruudi töökus ja korraarmastus. Maha jäeti prahti, pruut pidid seda märkama ja selle luuaga kokku pühkima (ERM, KV 118:64).

Pruudi piiramise komme oli üks tegevus, kus ka peigmees aktiivselt osales. Lõuna-Eestis tehti seda pruudikodus, Põhja-Eestis aga juba peiukodus. Vahel toimetati seda ka õues. Peigmees ja isamees või peiuposs tõstsid mõõgad üles ja ristasid need õhus pruudi pea kohal ning kõndisid nii ümber mõrsja. Vahel löödi mõõku ka üle pruudi pea kokku. Sellise kombega taotleti mõrjale tugevat tervist ning pikka iga (ERM, KV 222:148).

28 Sülelapse hüpitamine

Enne sööma asumist pandi pruudile sülle paariaastane poisslaps. Mõrsja hüpitas teda ning andis omakorda talle kingiks paari sukkasid. Lapse pani pruudile sülle sülelapse ema. Sülelast nimetati siin juures ka rüppepoisiks. Selline komme tähendas, et noorpaaril oleks ka endal palju lapsi ning pruut jääb alati lapsi hoidma ja nende eest hoolitsema. Kohati anti sülelaps pruudile laua alt  (ERM, KV 222:26; ERA II 283, 185; ERA II 129, 452).

29 Linutamine, põllelappimine

1840. aastal sündinud Jaan Kain  Viinistu külast jutustab: „Praeguse rahva põlve pulma pidudel pruudile ehk noorikule tanu (uuemal ajal houbid), pähe pannes – missugust toimetust ka „linutamiseks“ nimetatakse – teab ehk harva mõni üksik elatanud inimene, mida see sõna õieti tähendab, ehk millest ta on tulnud. See sõna, ühes sellenimelise talitusega on endise põlve pärandus. Nagu praegusel ajal [kogutud 1917] neiupõlvest lahkunud „mõrsjale“ abielusse astumise üheks tähtsamaks tundemärgiks tanu pulma ajal saab pähe pandud ja varasemalt jälle kõrged „naeste mütsid“ seda otstarbet täitsid, olla vanemal ajal viimases neiupõlve lõbu- ja abielu murejaama, s.o enese pulma ajal noorikul – enne naese mütsi andmist – peas ühe iseäralise, praeguse aja käterätiku taolise, umbes ühe sülla pikkuse või veidi pikema linaga ümber mässitud, nagu hommikumaalase oma, turbaniga ning see toimetus kannudki siis linutamise nime. Niisugust lina ei ole mujal ega muuks tarbeks pruugitud, kui ainult pruudi linutamise juures pulma ajal. Aga pruudi linutamisega ei ole mitte iga naesterahvas hakkama saanud, vaid selleks olnud ka veel oma spetsialistid olemas. Minu vanem vend, 1847. aastal võttis naise, ja pulma ajal noorikut linaga tahtnud lasta linutada (selles pulmas old Viinistu külas viimane kord linaga linutada), siis on terves suures külas, kus sel ajal ligi 400 hinge elanud, ainult üks naine, nimega Anu Aalmann leidunud, kes pruudi linutamise ametit täielikult on mõistnud. Arvata on, et sellel targal mooril pulmadest vist puudust ei võinud olla“ (E 50443-5; E 56189). Juulikuu algul 1910 a käis keegi selleaegne Helsingi ülikooli naisüliõpilane Leeni Ploompuu (Kuusalu khk, Koitjärvelt pärit) Kõnnu ranna külades, kohalise rahva keelemurde üle andeid koguma ja kogus osalt ka enam huvitavaid vanu asju. Sel korral omandas ta ka eespool nimetatud Aksli talust Jaan K käest peale puu, ühe pruudilinutamise lina, mille vanadust (kui ma õieti mäletan), 130 aasta peale arvati (E 50446). Mainitud ese on nüüd Soome Rahvusmuuseumi kogus.

Harjumaal linutati pruuti nii peiu- kui juba pruudikodus. Tavapäraselt, kui pulmarong oli peiukoju jõudnud, kõik söögilaua taha istunud ja viina maitsnud, siis tõusid kaasanaine ja pruuttüdrukud üles. Sama tegid ka teised naised. Kaasanaine hakkas laulma, naised aitasid kaasa. Minnakse mõrsjaga koos veimekirstu juurde pruuti linutama. Kaasanaine läheb toob pruudi venna ka aita. Siis võtab kaasanaine pruudi peast pärja ära, annab pruudi venna kätte selle mütsi, mis ämmale tahetakse anda ja käsib pruuti kõrgemaks teha. Vend aga ei pane mütsi mitte õigesti pähe, vaid kas põigiti ehk viltu. Pruut saadab selle mütsi peaga kirstu. Kaasanaine võtab uueste mütsi, annab pruudi venna kätte. Vend paneb jälle mütsi pähe, aga kuklataguse ette poole. Jälle lendab müts kirstu. Viimaks, kui juba küll jännatud, võtab kaasanaine linutusmütsi ja käsib pruudile pähe panna. Vend paneb aga ka selle mütsi kord viltu, kord längu, kord kõrva peale ja pärib kaasanaiselt: „Kas nii? Kas juba käib?“ Kaasanaine seletab, et nii koguniste ei lähe, käsib paremine seada, kuni viimaks müts õieti peas on, kus juures seletatakse, et „juba piisab“. Linutamise juurde käib ka teise abielunaise tunnuse, põlle, ettepanemine. Ka põlle hakkab ette seadma pruudi vend. Vend ei oska aga põlle ette panna, vaid paneb peale, selja taha, külje peale jne. Viimaks suurte õpetuste ja seletuste järele saab vend põlle ette. Põll on nüüd küll ees, aga teised seletavad, et põll katki olevat, kuna kaasanaine õige käredalt pruudi vennale sõnab: „Suured augud siess! Sa kündis (küünistasid, rebisid) katki, tie tervess!“, mille juures ta põlle laiale hoiab ja näitab, kus auk on. Edasi läheb põlle lappimine. Pruudi vend paneb põlle sisse väiksema raha, kuid kaasanaine seletab, et on juurde vaja selle augu täitmiseks. Vend paneb veel mõned rahad, kuni lõpuks lausa paberraha annab. Siis tunnistab kaasanaine põlle terveks.  Põlle lappimisest võtab enamiste ainult pruudi vend osa, vahest ka mõned noormehed, kes linutamist on tulnud vaatama. Peale linutamist ja põlle lappimist annab kaasanaine aidas olejatele viina. Linutamise ja põlle lappimise juurde kuuluvad taas laulud. Mitmed neist õpetasid pruuti perenaiseks olema ja uues kodus hakkama saama. Pruut linutati mõnes kohas ahju ees, näoga ahju poole. Peale linutamist vahel kutsuti ka ämm, kes pandi ka toolile istuma ja pandi talle ka pruudilt saadud tanu pähe ja põll ette. Vahel pandi ka tema perse alla raha, millele ta istus ja pärast endale sai (E 70614; Wilberg, 1913:62-63; H IV 6, 87). Kohati toimus ka pruudikodus põllelappimine ja tanutamie (mütsi pähe panek). „Unusta uni, kasvata kari“, öeldi. Kui peiupoiss oli põlle ette seadnud, proovis peigmees üle, kas see on korralikult ees. Ka põll lapiti pruudikodus (ERA II 283, 185; H III3, 114; EVR 43, 296; ERA II 77, 452).

Noorikumüts on olnud valge (ERM, EA 64:86). Ka pulma ajal pidulikumal linutamisel ette seatud põll on 19. sajandi lõpul olnud valgest riidest, kaunistatud voltide ning pitsiga (Ibid:72). Jõelähtmes linutas ja pani noorikule põlle ette hoopis pruudi sõitja ning hurjutas peigmeest, et too on põlle katki teinud (ERA II 58:703).

Linutamise ja põlle lappimise järel toob kaasanaine ka peigmehe ema aita. Tema toob kaks suurt laia karaski moodi valmistatud odra kooki aita, mis on kasetohu sees. Koogid on üksteise peal, kõige peal väike taldrik võiga; kookide ja või üle on rätik laotatud. Kaasanaine võtab esites koogid või ema käest vastu ja paneb kuhugi ära; sellepeale võtab ta pruudi kirstust uue mütsi välja, võtab ämma peast mütsi ära ja paneb uue mütsi ämmale pähe, seletades: „Panemme nüüd uue ilusamba mütsü, vana ei kelba enamb.“ Ämm saab uue mütsi pähe, vana jätab aita ja läheb tuppa. Kohe tema järel läheb ka kaasanaine tuppa ja toob toast isamehe ja pillimehe torupilliga. Isamehel on peiupoisi mõõk. Kaasanaine annab neile mõlemaile viina ja seob paelad mõõga pärasse ja pilli torusse. Sellepeale paneb kaasanaine kirstu ukse lukku ja võtme oma tasku (Wilberg, 1913:63-64).

Linutajaks on olnud ka peigmehe või pruudi ema või harval juhul lihtsalt keegi, kes oskas hästi naljatleda ning tanu pähe pannes seda korduvalt valesti sättida (E 80095; ERM, EA 64:86; E.V.R 1992, No 14). Järgmise teate järgi linutas üks pruudi vend, kuid põlle ette seadma kutsuti teine pruudi vend (EKA 378:6).

Põlle lappimist on pigem tehtud mitte ainult aidas linutajate keskel. Rahaga lappis põlle auke kogu pulmaseltskond ning selle juures võisteldi, kas viimase raha paneb pruudi- või peiupoole esindaja. Visati raha ja hüüti ikka juurde: oissa, naiste käsi pääl. Oissa, mieste käsi pääl. Samuti on hüütud: Hõissa, pruudi/peiu jalg peal! (ERA II 114:278-279).

Harjumaal Ristil on põllelappimise asemel tuntud hoopis ka teine komme, et peiupoisid jooksid andelinaga ehk annete kotiga metsa ja peiupoisid pidid neid taga ajama (EVR 29:95). Ristil tehti pruut noorikuks alles hommikul peale esimest ööd peiukodus (XXIX. vhk. 111. L. 57). Põllelappimise järel pandi Harjumaal Jõelähtmes üks teine neiu sama moodi riidesse nagu oli pruut ja viidi peigmehe ette. Peigmees ei võtnud võõrast neiut endale. Kui aga toodi sisse õige pruut, tõusis peigmees kohe, võttis pruudil käest kinni ja tõi ta enda kõrvale lauda istuma. Nagu oli toimitud pruudikodus peale mõrsja otsimist (ERA II 58:704).

Linutamise-põlletamise järel, kui isamees ja torupillimängija on aita toodud ja neile viina antud, tõstab kaasanaine nooriku põlle tema pahema käe peale, sinna sisse ämma toodud koogi ja või. Isamees võtab nooriku paremast käest ning pillimehe saatel, kes mängib jälle pruudi laudaviimise lugu, läheb kogu seltskond toa poole. Koja ukse peal lööb isamees mõõgaga risti, s.o puudutab alumist, ülemist ja mõlemit kõrva piita mõõgaga, ja hüüab ise selle juures hopp-poissa. Sedasama teeb tema ka toa ukse peal. Toas viib ta nooriku laua taha, just peigmehe vastu, ja lööb seal mõõgaga vastu lauda. Sealt ei liigu nad enne, kui peogmees laua takka üles tõuseb ja pruudile laua otsa vastu tuleb. Siis viib peigmees nooriku peigmehe juure. Kaasanaine võtab koogid ja võitassi nooriku põllest ja paneb lauale. Peigmees võtab nooriku käest kinni ja viib oma kõrvale istuma. Teised pulmalised tulevad ka laua ümber ja istuvad. Esimeses lauas antakse siin eesõigus pruudipoolsetele; peigmehe vasta istuvad pruudi õed-vennad (Wilberg, 1913:64).

Enne sööma hakkamist võtab kaasanaine odrakoogid, murrab tükkideks ja paneb neile võid peale. Koogi murdmise ajal kirevad mehed nagu kuked. Sel põhjusel öeldakse odrakoogi jagamise kohta ka „kuke jagamine“. Nüüd antakse pulmalistele „kukku“, mis enne sööma hakkamist ära süüakse (Wilberg, 1913:65). Peiukodus esimest korda süües üritasid pruut ja peigmees teineteisele hõlma peale istuda, et sellega võimu pereelus enda kätte saada (Ibid:68).

30 Pulmaliste tantsitamine nooriku poolt

Peale ööd ja hommikusööki peiukodus hakkab noorik pulmalisi tantsitama. Pillimees seisab ühes nurgas ja mängib valtsi. Tema juures on peigmees ja kaasanaine. Noorik on kesk põrandat, ja pulmalised tantsivad temaga. Kes noorikuga tantsib, peab raha andma, ükskõik, kui palju ta soovib. Tantsija annab raha nooriku kätte, see viib selle jälle kaasanaise või pruudi venna kätte, kes seda oma käevarres olevasse rätikusse, lauale taldrikule võ pruudi kinga sisse paneb. Kui juba noorik üht küllalt on tantsitanud, lükkab ta selle peigmehe juure, kes sellele siis viina annab, kuna noorik jälle uue tantsitava võtab. Peiuposs peab selle eest hoolt kandma, et kõik pulmalised noorikuga tantsimas käivad, mispärast ta neid igalt poolt kokku ajas (EVR 29, 76; Wilberg, 1913:66).

31 Annivaka jagamine

Veimede jagamisega taotles noorik head läbisaamist ning kokkukuuluvust nii tulevase mehe kui ka tema vanemate ja sugulastega ning uue koduga üldse (ERM, KV 222:91). Pulma kolmandal päeval peale lõunasööki toob pruudi vend aidast andevaka ära. Pruudi vend paneb andevaka vöö peale, mis tal üle õla on. Andevakk tuuakse suure kära ja hõiskamisega tuppa ning pannakse lauale pulmakrooni kohale. Pruudi venda abistavad andevaka toomise juures kaasanaine ja veel paar naist. Noorpaar ise istub laua taha pulmakrooni alla. Noorikul on needsamad riided seljas, mis linutamise ajalgi. Peigmehe kõrval istub peiupoiss, pruudi kõrval pruuttüdruk. Nende vastas teiselpool lauda, kus on annivakk, istub pruudi vend ja jagab andeid. Jagajaks on olnud ka pruudi õde. Kõige esimesena saab peigmehe isa anded: särgi, sukad, kindad, vöö, paelad. Needsamad anded saab järgmiseks ka peigmehe ema. Alati ei olnud kimbus nii palju esemeid. Peigmehe isale anti särk ja vöö ja sokid (kabukad) ja kindad, ämmale niisama sugad ja kindad, peikmehe emale – ja müts ja põll.

Peigmehe vend saab särgi, kapukad, kindad, paelad, vöö. Peigmehe õde – käiste riide, sukad, sõrmkindad, paelad ja vöö. Teised peigmehe pulmalised, kes pruudi kodus käisid, saavad sukad, kindad, paelad ja vöö, aga need pulmalised, kes ainult peigmehe kodus pulmas on, saavad mõned vaid kapukad või kindad. Annete saajad kiitsid pruuti ja andeid lauldes. Samuti tehti ka etteheiteid, kui kingitused meelepärased ei olnud (E 56196; Wilberg, 1913:66; ERA II 114: 269). Annete jagamisel toob peiupoiss iga kimbu saaja laua juurde. Siin juures tehti palju nalja, mindi peitu, et peiuposil rohkem tegemist oleks. Andeid jagasid hoopis ka pruuttüdrukud koos pruudiga (XXIX.vhk.111 L.57; Wilberg, 1913:67). Andide jagamise juures oli laual kauss, mis oli vahel ka kangaga kaetud. Iga anni saaja pani kaussi raha, mille eest nad vastu ka õlut või viina said. Veimede jagamise lõppedes said pulmas otsa ka kaasanaise, isamehe, peiupoisi ja pruuttüdruku kohustused (E.V.R. 1922, No 14).

Harjumaal Ristil viisid veimeid nende saajatele peiupoisid ehk seal pruutpoisid. Anded visati ikka meestele sülle, kust siis ka naised said. Enne sai anded peiusaaja, siis pruudisaaja ja lõpuks said kokad. Andelinas oli veel paar paelu, need raputati põrandale, mida korjasid lapsed (XXIX. vhk. 111. L. 57). Ristil sai esimesena anded kätte peigmees, kellega siis pruut kohe kolm ringi tantsib (ERA 132:21-22). Annivakk ehk ka veimevakk pidi olema üsna mahukas, kus pidi olema vähemalt sada vööd, mida pruut uues kodus ustele, akendele, kaevukookudele, väravatele ja loomade sarvisse sidus, et saavutada uue kodu haldjate heatahtlikkus (ERM, KV 222:91). Kes annid kätte sai, viis pruudi tantsima  (ERA II 148, 476).

Saanud vakk tühjaks jagatud, siis pulmalised hakkasid sinna panema villu, linu, nuustikuid, seebi tükke, ja muid sarnaseid majapidamiseks tarvisminevaid asju. Seda hüüti päälisvakaks (EVR 43, 298; E 86363). Kui anded said jagatud, hakati vaka sisse vahel lihtsalt raha korjama ehk ajama. Peiupoisi ülesanne oli kõik pulmalised laua juurde toimetada. Laual oli tühjaks saanud andevakk, millele oli suur valge rätik laotatud. Sinna pandi noorpaarile raha. Isamehe ülesanne oli kõigilt aina rohkem raha välja meelitada. Kui raha sai korjatud, siis viidi see aita  (Wilberg, 1913:67-68).

32 Raha ajamine, korjamine

Andide jagamise aegu pandi taldrik lauale, kallati sinna viina või piiritust sisse ja süüdati põlema ja siis kutsus isamees tuld kustutama visates esimesena raha taldrikusse, igaüks pidi kustutama nii kuidas kellegi rahakott lubas. Seda toimigut nimetati kihi ajamiseks (ERA II 83, 271).

Pärast söömist pühkis kokaeit lauda. Kui viimased toidujäänused said pühitud, hakkas kopikaid lauale lendama. Nii kaua pidi pühkima, kui enam kopikaid ei visatud (XXIX.vhk.111 L.57).

Raha võidi koguda ka taldriku peale, mis oli pandud laua servale. Vahel visati taldrik katki ja siis tuli ka see kinni maksta. Raha saaja laulis sellele, kes raha andis (XXIX.vhk.111 L.81; ERA II 90, 624). Raha nõudis kaasanaine ka pruutneitsitelt, kes pruudi käest kingitusi olid saanud (E.V.R. 1922, No 14). Vahel seoti toop või mõni muu plekknõi pika varre otsa. Üks poiss käis ringi  ja kolistas seda iga pulmalise ees kuni see pani raha toopi. (ERA II 283, 185/200)

Noorpaarile on mujal paikkondades raha ajatud ka läbi kohtuniku. Isamees pani endale kartulid või kaalikad paguniteks ning siis hakkas ta enda laua ette toodud pulmalistel erinevat süüd leidma. Kes oli tantsides liialt tüdrukut pigistanud või muud sarnast teinud, sellel tuli tasuda rahatrahvi (ERM, KV 221:641). Ristil anti kõigile, kes raha kaussi või taldrikusse annetasid, süüa pruudi kodust kaasa toodud sinki ja sepikut (ERV 29:96). Hiljem viidi kauss kogutud rahaga aita ning pandi see kummuli kirstu. Pulmade järgsel pühapäeval peale kirikust tulemist pööras pruutpaar rahakausi kirstus õiget pidi (XXIX. vhk. 111. L. 57).

33 Pulmaväravad, teetakistused

Kõikide pulmasõitude ajal võidi teha teekonnal võõraste inimeste poolt takistusi – langetati puid, veeti kive, asetati latid teele, veeti köied ette. Eesmärk oli pulmalised kinni pidada ning need pidid teetõkke avamiseks passi maksma ehk viina andma (ERA II 121, 560; Wilberg, 1913:60-61). Auväravaid ehk teetakistusi võis olla ka mitmeid ning viina asemel võidi passiks pakkuda ka õlut. Kui takistus oli lahti saadud, siis sooviti noorpaarile õnne ning teekond jätkus. Vägisi läbi minna ei tohtinud, siis olid pulmasiga. (ERA II 200, 338; ERM, KV 138:64; KV 222:22).

34 Laulud

Pulmades olid laulud väga olulisel kohal iga tegevuse ja kombe juures. Laule vedasid eest paar naisterahvast, kes ühe rea ette laulsid ning siis ülejäänud kordasid. Sellised laulunaised olid eraldi pulma kutsutud. Mehed pulmas ei laulnud. Viis oli kõikidel lauludel ühesugune, niinimetatud pulmatoon (Wilberg 1913:16; ERA II 161, 265; E 22963). Häid lauljaid kutsuti pulmast pulma (ERM, KV 221:634). Omad lauljad olid nii pruudi kui ka peigmehe poolt. Kui omavahel vastastikku laulma ja teineteist trotsima hakati, siis võis see vahel päris inetuks minna (E 56199). Laulude esitamise juures oli samuti suur roll lapulistel, kes palju pruutpaarist laulsid. Häid noorpaare kiideti, kuid väga palju oli ka trotsimise laule. Vahest läksid laulud isegi jämedaks, ilgeks, häbemataks, mis kõigil pulmalistel hinge täis ajasid. Ja kes ei saanud siis oma osa? Ämm, äi, pruut, peigmees, vahest terve suguselts. Peigmees ja pruut olid vahest tuli-viha täis, mõni ägedam peigmees on koguni laua takka tahtnud välja karata. Mitte igakord ei jõudnud pulmalisedki nende kõeratusi rahulikult kuulata – mõni agaram ja julgem haaras malaka või midagi sellesarnast kätte ja kihutas nad toast välja: kuid siis kogunesid nad väljas akna taha kokku ja laulsid seal veel hullemine. On juhtumisi ette tulnud, kus koguni tuli on toas ära kustutatud ja siis, enamiste ikka pruudile, niisuguseid roppe laulusid lauldud, mida sulg kirjutamast tõrgub (Wilberg, 1913:25-26).

Tänapäevalgi tuntud vana pulmalaul on „Hiir hüppas ja kass kargas“ (H IV 9:99). Harjumaal Jõelähtmes ei tohtinud pruut ja peigmees pulmalauludele ise kaasa laulda, sest muidu saavad nad nutvad lapsed (ERM, KV 222:150). Peale pikki päevi kestnud pulmapidu olid kõikidel suurest laulmisest ning hüüdmisest hääled ära (EKS 4o 5:720). On aga ka teateid, et erilisi laulikuid pulmas ei old, igaüks võis laulda, kes tahtis (ERA II 283, 185).

35 Pillimäng

36 Tantsud, mängud

Tantsudest ja mängudest võtsid pulmas kõik osa, nii vanad kui noored. Paaristantsul palus poiss neiut tantsule, mitte vastupidi. Söögikorra lõppedes võeti teineteisel käest kinni ja mindi sellises rongis isamehe naise eestvedamisel eeskotta või teise ruumi, kus sai tantsida ning pilli saatel tantsiti voortantsu. Lisaks tantsiti vanarannat, kassarit, räditantsu, savatantsu, pirupolkat, kupparimuori, ingliskat, pärliini, kadrilli, torupilli-valssi, kivikasukat, oppastillat, kilu-mari, krakovjakki ja teisi. Kahte viimast tantsisid vaid mehed, sest neid liigutusi naised teha ei tahtnud. Tantsule kulus pulmas laulmise kõrval teine sama suur roll (ERA II 200, 335; Wilberg, 1913:16, 56, 57; ERA II 114:272).

Jõelähtmes pidi pruudiga esimese tantsu tantsima isamees või peigmees, siis peiupoisid ja alles siis muu pulmarahvas. Ristil aga tantsis esimese paari pruutpaar, siis saajanaine-saajamees ja siis järjest teised pulmalised. Tantsimist alustati kohe peale linutamist ja põllelappimist, et nooriku jalgu katsuda, kas need ikka easte käivad. On olnud erinevaid teateid, kas pruuditantsutamise eest raha anti (XXIX.vhk.111 L.57; ERA II 192:261; V, 150). Tantsimist alustati pulmas peale sööki ja esiteks tantsiti kolm ringi mööda tuba. Pulmakisa on lustilik ja ilmlõpmata õissa, õissa! Õissa, õissa! Karjumisi ja piitsade plaksutamist. Vahel sekka trallitavad naised ja tüdrukudmitmesugutsid pulma trallisid ja sajatameisi. Nendega ühes mängib ka pill, mille järele tüdrukud ja poisid üht iseäralikku valtsi tantsivad, mille ääl veider klaperdamine on (ERV 29, 95; EKS 4o 5, 717).

37 Pruudipärja mäng

Pruudipärja mahamängimisest on teateid alates 19. sajandi lõpupoolelt. Tavapäraselt tehti seda nii, et vallalised noored moodustasid pruutpaari ümber liikuva ringi ning laulsid Pruudipärja laulu. Vanemal ajal tehti eraldi pruudi ja neiude ring ning hiljem korrati sama laulu peigmehe ümber koondunud noormeestega. Kui laul lõppes, siis asetas pruut oma pärja või loori mõnele neiule ja peigmees oma mütsi mõnele noormehele pähe, kelledest sai järgmine pruutpaar. Pruudil ja peigmehel olid vahel silmad lahti, kuid varasemal ajal ka silmad kinni seotud. Sellisel juhul pidi „pime“ noorpaar leidma õiged isikud, kellele pärg või müts pähe asetada. Tavaliselt pandi see oma sõbrannale, keda taheti järgmisena abielus näha. Tavaliselt sai pruudipärja peigmehe õde ja mütsi pruudi vend (ERM, KV 118:66-69; KV 138:69;  KV 221:372). Koselt on teade, et pulmas peale pruudi-peiu pärja alla panemist, valitakse, kui on teada, et mõni noormees ja neiu kavatsevad abielluda ja ka neid ehitakse pärgadega (ERA II 121, 560/1).

38 Magamine, ärkamine

Suvisel ajal magati aidas või lakas. Jahedal ajal ja talvel ööbiti pulmamajas ja ka lähemate naabrite juures (Wilberg, 1913:57). Pruutpaari voodi oli aidas või sahvris ja selle tegi valmis peigmehe õde. Pruut oli juba voodiriiete vahele valmis pannud ühe rätiku, mille vooditegija endale tasuks sai. Tasuks on olnud ka kindad. Pruut pidi aga valmistehtud voodi ise uuesti üle tegema ning nõnda kontrollima, et midagi ebavajalikku sinna pandud ei oleks. Pruutvoodisse kottide alla pidi pruut panema vöö, mida ta laulatuse ajal kandis, see tagas head abieluühendust. Muuksi külas olnud pruudi voodile kondid alla pandud, sellepärast surnud kõik lapsed ära. Teises kohas olnud jälle kivid kottide alla pandud (ERA II 114:277; E 56192; Wilberg, 1913:65).

Hommikul vara mindi pruutpaari üles äratama suure kolinaga või hoopis laulma. Peigmees avas siis lauljatele ukse, teretati ja selle peale andis peigmees lauljatele viina. Kui aeg oli veel väga varajane, siis magati veel edasi. Sama inimene, kes pruutpaari voodi valmis sättis, tõi neile ka hommikul silmade pesemiseks kausiga vett. Selle põhja viskas pruutpaar raha ja veetooja sai selle endale. Kui aga tuldi kolinaga äratama, siis tehti seda kausside, klaaside ja vaaside purustamisega. Mida süütum arvati pruut olevat, seda suuremat lärmi löödud (ERA II 283, 185; E 56192; Wilberg, 1913:65; ERA II 114:273-274).

Peiupoisid ja pruuttüdrukud, kes pulmade juures omavahel paaris olid, pidid ka öösel koos magama. Vahel peitis pruuttüdruk end hästi ära, sest peiupoiss ei meeldinud talle ja nii viimane ei leidnud teda ka üles. Hommikul uuriti, kas peiupoisid ja pruuttüdrukud magasid koos. Kes olid üksi maganud, neid pandi linalõuguti või oksalise puuridva peale kaksi-ratsi istuma ja hüpitati neid seal karistuseks. Sellist kommet nimetati puuhobuseks ja seda viisid tavaliselt läbi vanemad mehed (Wilberg, 1913:57; EKA 378:5). Moralilisest küljest vaadates, ei ole küll noorte koosmagamine kiiduväärt, aga kus niisugune kombe juba põlvest põlve on edasi kestnud ja nõnda, kui luusse ja lihasse juurdunud, sealt ta nii hõlpsaste ei kao (E 56194).

Ristil viisid pruutpoisid pruudi aita magama pillimängu saatel ning peigmees läks ise pisut hiljem järele. Ka hommikul toodi noorik pruutpoiste saatel taas aidast pulmamajja (ERA II 132:20). Isamees riietas magamaminekuks lahti peigmehe ja isamehe naine pruudi. Hommikul läks peigmehe ema noorpaarile vaipa ehk tekki peale sättima ja talle anti selle eest vöö (ERM, KV 222:93).

39 Pruudi varastamine, lipuvargus

Pruuti prooviti varastada pruudipoolsete sugulaste poolt. Juba pulmasõidu ajal pidi pruudisõitja, kelleks oli enamasti mõrsja oma vend, hoolas olema, sest pruudipoolsed poisid tahtsid pruuti ära varastada. Oma eesmärgi kätte saamiseks pruugitakse kõik kavalused ära, mõnikord ka niisugused, mis juba viisakuse piiridest üle lähevad, ja mille tagajärg vahest ka mõni õnnetus või kakelus on. Ei lähe aga neil kõigist vaevast ja kavalustest hoolimata ometi pruuti ära varastada, siis katsutakse mõnda muud äpardust neile kaela saata: kas rakendatakse hobune nii pahaste ette, et ta tee peal sõites aaste vahelt välja tuleb; jäetakse ohjad hobuse suukõrvale kinni panemata; võetakse vankri mutter otsast ära, nii et ratas alt ära tuleb (E 41898-899; XXIX.vhk.111).

Pruudi vargust plaanisid pruudipoolsed sugulased ka pulma lõpus, kui hakati juba peiukodust ära minema. Prooviti ka pruuti koju tagasi kaasa võtta. Isamees ja peiupoisid pidid tagama, et see ei õnnestuks. Kui õnnestus siiski pruut kaasa varastada, siis toodi ta peagi tagasi, kuid peiupoisile oli see siis suureks häbiks (Wilberg, 1913:68; ERA I 5:157).

Pruut pruugiti ära peita ka pulmamajja. Peigmehe ülesanne oli siis noorik üles otsida. Mõned peigmehed tegid seda, kuid sageli ei mindud, vaid öeldi: „Las olla, küll ta ise tagasi tuleb, kui peig talle kallis.“ (ERM, KV 415:254).

19. sajandi lõpus tuli pulmades kasutusele ka pulmalipp, milleks oli tavaliselt riigilipp ning sellele olid määratud eraldi valvajad. Siis prooviti lippu varastada. Kui see õnnestus,  viidi see teise maja katusele. Lipuvalvurid said noomida ning nad pidid lipu välja lunastama (ERM; KV 118:87; KV 222:34).

40 Pulmanaljad

Pulmades oli kombeks öösiti magajate asju ära varastada. Eriti hoolsalt varastasid omavahel asju pruudi ja peigmehe pulmalised. Paljud läksidki siis riietes magama, kuid mõnel sügavamalt magajal suudeti siiski saapad või püksid jalast võtta. Pruuttüdrukutest see, kes kõige enne oma asjad üles leidis, pidi järgmisel aastal mehele saama. Varastatud esemed kas peideti või tehti hommikul nende lunastamine. Samuti õmmeldi öösel magajaid omavahel riietest kokku (EE 41899-900; E 80096; E 82328; ERM, KV 222:35). Pulmahommikul jagasid vanemad inimesed omavahel ka koirohukulpi. Selleks võetakse suur puukulp, umbes pooletoobine, ehk suurem ja valatakse viina täis, mille sisse tubliste koirohu okse pannakse. Viin pannakse põlema, mis niikaua lastakse põleda, kui viin soojaks saab. Siis lastakse kulp vanemate inimeste hulgas ringi käia, millest igaüks lonksu kõhurohuks rüüpab. Nooremad palju seda viha viina ei taha (Wilberg, 1913:65). Nalja visati ka lapuliste üle, neile pakuti viina ja toidu asemel vett ning puukoort, millest aga võis pahandust tulla (ERA II 161:440-441).

Pika pulmapeo vältel tuli ka tolmu maha vihelda, milleks oli eriline masin valmistatud vankri rattast, mille igale kodarale oli viht seotud. See ratas kinnitati läbi rummu augu enamasti rehealuse parte külge ning rattarummu külge omakorda kinnitati jäme nöör nii, et kahest otsast tõmmates hakkas ratas suurel kiirusel ringi käima. Selle vihtlemise masina ette toodi kõik ükshaaval ennast puhtaks vihtlema. Kes vastu hakkas, seda niisutati veel ka veega  (E 56641-2; ERM, KV 118:73-74).

Levinud pulmanali 19. sajandi lõpupoolest alates oli ka pulmatohtri mängimine. Tihti oli selleks rollitäitjaks isamees. Pulmatohtril olid erinevad rohud kaasas. Pulmalisi kuulati torudega, pritsiti külma vett, muditi kaela, pandi kuppusid ja pakuti erinevat juua. Kui magajad tohtri toimetuste peale ei ärganud, siis seoti talle nöör jalgade ümber ning teine nööriots visati ülle parre ja hakati sellest tõmbama. Kui magaja ikka ei ärganud, siis tõmmati ta jalad kõrgemale ja lasti järsult lahti (ERM, KV 118:73-74; KV 221:375).

Tehti ka võiduajamisi ning mõõduvõtmisi peigmehe ja pruudi pulmaliste vahel. Kumma pool võistuses peale jäi, sellele poolele kuulus ka tulevases elus kodus võim (ERM, KV 118:232).

41 Pulmade lõpetamine, järeltegevus

Pulmade lõpust anti märku supi laualetoomisega: hapukapsa-, herne- , õlle- või klimbisupp. Vahel ka soe õllesupp. Supitegemist katsuti ka takistada (ERA II 148, 442; ERM, KV 118:88, 232; KV 138: 70; V; KV 222:23; KV 415:482; ERA II 192:267). Siis said külalised aru, et pulm on lõppenud ja hakkasid lahkuma. Peigmehepoolsed sugulased jäid tihti veel üheks ööks pulmamajja ja lahkusid järgmise päeva hommikul (Wilberg, 1913:68). Pruut käis isamehe naiselt kingiks saadud kee ja rahaga veel ühe või kaks pühapäeva kirikus. Kui ta ainult ühe püha käis, ei hoolinud ta selle eest midagi maksta; käis ta aga rohkem kordasid, pidi selle eest isamehe naisele ühe vöö andma (Ibid). On teateid ka selle kohta, et pruut ka peale pulmi veel mõneks päevaks isakoju tagasi läks ning seal „kodutütrena“ abis veetis. Või et pruutpaar ja peiupoisid-pruuttüdrukud pruudi koju. Esimene pruuttüdruk oli uus pruut ja peiupoiss peigmees. Pruut linutas pruuttüdrukut, tehti nalja ja jäädi sinna veel üheks ööks. Söödi ja joodi. (E 70618; E 56203).

Peale pulmade lõppu tõi pruut isakodust ka oma kaasavara kohale, milleks olid erinevad loomad. Kukke ja kana kaasa ei toodud, sest need pidid õnne „tagurpidi kraapima“ (ERM, KV 222:36).

Kokkuvõtteks

Meie pulmapärimus ei ole midagi kauget ega keelatud käega katsuda nagu esemeid muuseumis, vaid paljud endised kombed on tegelikult mõnevõrra muutununa edasi kandunud ka tänapäevasesse pulma, mida oleme harjunud kogema.

Pulma kujunemine ja kulgemine on endiselt kogukonna ühislooming. Pruutpaaril on ikka abis lähemad pereliikmed, sõbrad. Täna kaasatakse tihti ka eriala eksperte korraldajate ja vastutajate ning teatud rollide esindajate näol – muusikud, mõne konkreetse rituaali läbiviija külast, laulikud, kokad jms –, aga sisuliselt tehti seda ka 100 aastat tagasi. Ikka riietutakse just selleks pulmaks loodud kaunitesse rõivastesse (just pruutpaar), viiakse kingiks eelistatult raha (20. sajandi keskpaigas ja teises pooles oli see komme pigem kadunud), tänane avavalss on endisaegne pruudi esitlemine esimese tantsuga. Eelkõige on aga pulmade puhul muutumatu asjaolu, et toimub kahe suguvõsa liitmine uueks ühiseks hõimuks ja noorpaarist saab uus pere. Samuti on säilinud pulma kulgemise selgroog, mis nüüd areneb veidi teises järjekorras, aga siiski valmistatakse pulm ette, kogunetakse, liidetakse ametlike kommete ja oma tavadega uus paar abieluinimesteks ning viiakse läbi erinevaid mänge, rituaale jms, et vastsel paaril oleks õnne nii kodu kui lastega oma pikas eelseisvas tulevikus.

On ka mitmeid kombeid, mida meile täna tundub, et on kohatu kasutada. Näiteks ei kõlba pruudil enam oma tugeva tervise tõestamiseks kogu pulmaseltskonna ees peeretada või ei elata nii avalikult kaasa pruutpaari pulmaööle ja selle ettevalmistusele. Mõned kombed või endisaegsed lähenemised on ka tagurpidi pöördunud. Kui ennemalt oli pruutpaari roll pulmas pigem passiivne ja kogu tegevus kulges nende ümber, kuid aktiivselt tegutsesid pruutpaari erinevad toetajad ning rollitäitjad, siis tänapäeval tõstetakse pruuti ja peigmeest aina esile. Kahju on siinjuures, et oma elu ühel ilusaimal ja olulisimal päeval pannakse pruutpaar tihtipeale tegema tegusid ja osalema mängudes või  katsetes, mis tähendavad neile mustuse või määrivate ainetega kokkupuutumist (kartulikoorimine, musta beebimähkme vahetamine). Samuti lastakse peigmehel tihti näidata oma tugevust, kiirust, mis ajab higistama, ronimine võib lõhkuda kauneid riideid jms. Tipuks aga on tihtipeale pruutpaarile suunatud tegevused neid alavääristavad või katsetavad, kas ikka saadakse hakkama. Ja kui ei saa? Me pulmas naerame, kuid kas ise tahaksime täisriides enne ballisaali sisenemist veel ühe jooksuringi teha või kartuleid koorida?

Endiste kommete kasutamine ei ole midagi keerulist ja suur osa neist on tegelikult jätkunud ning kaasa kandunud tänapäeva. Meie pulmakommete varasalv on rikas – see ei eelda rahvarõivastesse riietumist ning muusikuid torupilli ja viiuliga. Ka valge kleidi, ülikonna ja moodsa bändi kõrvale annab oskuslikult ja sobivalt ühendada justkui kaugeks jäänud tavasid.