LIHAVÕTTEPÜHADE TRADITSIOONID SLAAVLASTEL, ÕIGEUSKLIKEL JA VANAUSULISTEL
Olen kasvanud ümbritsetuna erinevatest rahvastest – sündinud ja elanud Venemaal Baškiirias, olles ise marilanna. See on õpetanud mind pidama lugu erinevate rahvaste uskumustest ja kommetest. Muidugi on kooselavate rahvaste kommetes palju läbipõimunut ja sageli on raske öelda, mis kuulub algselt ühele või teisele. Nii on ka lihavõttepühadega, mida marilased kutsuvad “suureks päevaks”. Ühtede naabrite, venelaste, jaoks on tegemist aga “pashaga”, kuigi slaavlased kasutavad samuti laiemalt terminit “suur päev”, teised naabrid, tatarlased, aga pole seda püha kunagi pidanud.
Kasvades ja tehes lähemat tutvust mari traditsioonidega, uurisin paralleelselt ka slaavlaste rahvapärimust. Eestisse elama sattudes sain tuttavaks lisaks veel siinsete vanausuliste ja nende kommetega. Lähtudes oma kogemustest ja teadmistest olen püüdnud vaadelda, kuidas tähistasid lihavõttepühi slaavlased ja teised rahvad ning õigeusklikud ja Peipsiääre vanausulised.
Lihavõtete tähtsus nii kristilikus kultuuris kui pärimuses
Ülestõusmispühad on kristliku kultuuri tähtsaim püha, mis sisaldab rohkelt rahvatraditsioonist pärit elemente. Pühale annab erilise tähenduse sellele eelnev paast, aga ka tärkav kevad – looduse taassünni aeg, päikeseliste päevade pikenemine, ootus helgele uuele tulevikule.
Seitse nädalat kestval paastuajal meenutavad kristlased Jeesus Kristuse 40-päevast paastu kõrbes, kogedes sarnaseid kannatusi ja raskusi. Kannatused lõpevad ülestõusmispühaga, mis kinnitab usklike lootuse igavesele elule. Paasa ööteenistusel toimub ristikäik ja munade ning muu toidu piserdamine püha veega, et õnnistada inimesi üleminekul paastutoidult tavatoidule. Ülestõusmispühadel tervitavad õigeusklikud kristlased üksteist sõnadega “Kristus on ülestõusnud”. Sellele vastatakse „tõesti on ülestõusnud“ ning tehakse lepituse ning armastuse märgiks kolmekordne suudlus.
Slaavlaste ja Venemaal elavate soomeugrilaste rahvapärimuses nimetatakse lihavõttepüha suureks päevaks. See on ka rahvakalendri olulisim kevadpüha – elu uuenemise ja taassünni tähis. Roheline rohi, pajuurvad, lehtinud oksad, kevadlilled – kõik need kinnitavad meile uue elu ja taassünni võimalikkust. Lihavõttepühade traditsiooni kohaselt ka kiiguti. Valitses uskumus, et mida kõrgemale kiigel kiigutakse ning mida kaugemale veereb muna, seda kõrgemaks kasvavad rukis ja lina.
Selle päeva lahutamatuks osaks olid munade värvimine ja veeretamine, kiikumine, pühadeleiva küpsetamine ja pidulaua katmine. Samuti valmistati kõigile pereliikmetele uued riided ning käidi saunas pesemas. Suurel päeval pidi inimene loobuma kõikidest halbadest, rüvedatest mõtetest, andestama kurja ja solvangud ning püüdma teha ainult häid tegusid. Peale ristiusustamist said paljud kombed uue tähenduse, mis eksisteerivad tänapäevalgi. Ülestõusmispühade hommikul oli kombeks vara tõusta ja kardeti sissemagamist. Usklikud kiirustasid jumalateenistusele, mitteusklikele tähendas pikk uni aga ebaõnne. Et tagada ilu ja tervis, tuli sel päeval ennast kindlasti veega pesta. Ülestõusmispühade hommikul rõõmustab kogu maa ja taevas ning seepärast pidavat päike oma mitmevärviliste kiirtega taevas ”mängima”. Varahommikul on käidud kõrgemal künkal “päikest vaatamas” ka seetõttu, et ennustada tulevast saaki ja ilma.
Muna on pühade ere täht
Ülestõusmispühad olid perekondlikud pühad, kus kõik pereliikmed osalesid lihavõtteroogade valmistamisel, sest pühadelaud pidi olema rikkalik. Enamasti valmistati ette just külmlaud, mis oli kogu nädala kaetud ja kõik, kes tulid, said maitsmisest osa. Traditsiooniliselt on esimesel lihavõttepühal söödud maiuseks pühade sümbol – pühitsetud ja värvitud muna.
Kes poleks meist kuulnud mõnda legendi iseeneslikult punaseks värvunud munast? Üks neist ilusatest pärimustest kõneleb Maarja Magdaleenast, kes tervitanud keiser Tiberiust sõnadega: ”Kristus on surnuist üles tõusnud!” ning muna muutnud pärast valitseja umbusklikku ja pilkavat vastust oma värvi. Siit pärineb ristirahva seas armastatud komme Kristuse ülestõusmisepühal teineteisele punaseks värvitud mune kinkida.
Kingina oli muna muidugi tuntud juba eelkristlikul perioodil, sest see sümboliseerib maailma loomist, elu algust, kõigi elusolendite sündi. Rahvakultuuris tunneme punast värvi kui elu, päikese, viljakuse, tervise ja teise maailma värvi, mis meid hoiab ja kaitseb.
Munade kõrval omavad toidulaual tähtsust ka kulitš ja pasha
Kulitš (kreeka keelest “ümmargune leib”) on kiriku leiva, artose, kodune versioon. See sümboliseerib leiba, mida Kristus jagas oma õpilastele pärast oma ülestõusmist. Usutakse, et mida kõrgemaks ja kaunimaks kulitš küpseb, seda õnnelikum on pererahva elu, seetõttu on selle pärmitaigna valmistamisse suhtutud erilise tõsidusega. Kulitši asemel võidi küpsetada ka kääritatud taignast leiba, mida talurahvas kasutas rituaalides enne põllutööde algust, aga ka kariloomade järglaste ennustamiseks.
Pasha on püramiidikujuline pühademagustoit, mida valmistatakse kohupiimast ja mille valmistamiseks kasutatakse tavaliselt spetsiaalset vormi. Arvatakse, et pasha sümboliseerib hauda, milles toimus suurim ime – Kristuse ülestõusmine. Pasha valmistamise tava just lihavõteteks on seotud muidugi ka asjaoluga, et lehmad hakkasid pärast poegimist just sel ajal taas piima andma ning piimast valmistatud saadused (kohupiim, või) ning munad olid jälle käepärast.
Lihavõtted Peipsiääres: kristuseülistajad ja kulitš ongi pasha
Peipsi ääres elavate Eesti vanausuliste jaoks on ülestõusmispühad “pühade pühad”. Narva Muuseumi teadur Marina Kuvaitseva kirjutab vanausuliste toidukultuuri tutvustavas raamatus „Застолица. Кухня староверов Эстонии“:
„Vanausulised pidasid palvemajades pidulikku koguöist jumalateenistust ja juba varahommikust alates hakkasid kristuseülistajad, lapsed, käima majast majja, et kiita Kristust. Kaasavõetud korvidesse poetas pererahvas värvitud mune või maiustusi. Pühitsetud munad asetati ikoonide ette ja jäeti sinna kuni järgmiste lihavõteteni. Kirevaks värvitud munadega mängiti mäest allaveeretamise mängu. Poisid mängisid raha peale.“
Pärast pikka paastu tapeti lihavõteteks siga, samuti valmistati traditsioonilisi peipsiveere kalaroogasid ja teisi pühaga seotud toite. Nagu raamatus kirjas, on ülestõusmispühade laud taevase rõõmu sümbol, mis on alati maitsev ja rikkalik.
„Peipsiäärsetes külades küpsetatakse kulitši pärmitainast, kuhu lisatakse palju mune, võid ja suhkrut. Meeliülendava maitse, lõhna ja kauni värvi saamiseks tuleb kindlasti panna safranit ja kardemoni. Tainast valmistatakse seitsme erineva suurusega pliinid, mis laotakse üksteise peale, alustades kõige suuremast. Sellist kulitši kaunistatakse oma maitse järgi tainast valmistatud kujukestega. Mõnikord kinnitatakse tainast linnud koogi äärtele ja tippu tehakse lill või tähed „ХВ“ – Христос Воскрес ehk Kristus on üles tõusnud“. Vanausulised nimetavad kulitši sageli pashaks. Meie jaoks tavalist kohupiimapashat nad ei tee, kuid laual on siiski hapukoorega segatud kohupiim. Kuvaitseva sõnul ei ole lastel lubatud kulitši valmistamise ajal ringi trampida, sest muidu tainas ei kerki. Kauni väljanägemisega kulitše peeti heaks märgiks. Vastasel juhul olid perenaised häiritud, öeldes: „Kulitš ebaõnnestus, Jumal on vihane.“
Surnud esivanemad saavad pühadest osa
Tavaliselt valmistatakse kulitše ja värvitud mune nii suures koguses, et neist piisaks ka hauale viimiseks ja esivanemate hingede kostitamiseks. Esimesel vaiksel ülestõusmispühal (pühapäeval) oldi tavaliselt kodused, välja mindi ainult selleks, et esivanemate mälestamiseks surnuaeda külastada. Teisel päeval käidi lähedastel külas. Kolmandal päeval algasid suured pidustused ja kogu elanikkond käis lustimas ning mängimas. Noored kogunesid külakeskusesse või järve äärde, et tantsida ringtantse, laulda laule, tšastuškasid, mängida erinevaid mänge.
Seega, nii rahva- kui ka kirikutraditsioonis on ülestõusmispühad või suur päev uue elu, õitsengu, uue tsükli alguse sümbol, mis annab inimestele usku headusesse ja jõudu, et elada!
Kes soovib vene rahvakalendri pühade ja kommete kohta rohkem teada saada, soovitan lähemalt uurida Vene Etnograafiamuuseumi kodulehte.