2025. aastal sai aasta folkloorikuraatori tiitli Raplamaal tegutsev Anne Ummalas. Sel puhul uurisime, milline on olnud tema teekond praeguse valdkonnani, mis teda töös rõõmustab ja mida põnevat on Raplamaal toimumas.
Milline on olnud sinu teekond pärimuse juurde? Kas said huvi ja oskuse seda väärtustada kaasa kodust või avastasid seda maailma hiljem omal käel?
Ma olen folkloorini kuidagi sujuvalt jõudnud. Lapsepõlvest olen küll üht-teist kaasa saanud, aga see ei olnud selline otsene õpetamine, et see on nüüd midagi, mille peaksid meelde jätma. Ma olin üsna haige laps ja ühel hetkel ei viidud mind enam lasteaeda, vaid hoopis metsas elavate vanavanemate juurde. Oma varajase lapsepõlve veetsin seal koos selle talu loomade ja tegemistega. Põhiliselt olin ma vanaisal sabas, ta oli pigem vaikne mees, tegi tööd ja vahel viskas mõne killu. Ta armastas metsas uidata, mina olin ikka kaasas. Ja seal kuulasime küll linnulaule ja ta rääkis mulle lugusid. Vanaema laulis selliseid lorikaid laulukesi, mida ma kahjuks täies pikkuses ei mäleta. Üks neist oli „Liisa istus kamberis, tal aeg oli igav oota…“ Nüüd tihti meenub, et vanaema ju rääkis mingitest teemadest, aga täpsemalt meelde ei tule…
Just hiljuti leidsin lõngakotist mu teise vanaema kedratud lõngavihi, milles mu oma koera karv sees. Arvan, et küllap ma olen kodust selle suuna kaasa saanud ja ise edaspidi palju juurde õppinud. Olen õppinud käsitööõpetajaks ning tegelen rahvarõivastega, lisaks kogun vanakraami, see kõik on minu jaoks armas. Ning kui sa ikka oma kodukandi legende tead, on ringi käies nagu teine dimensioon maastikul juures.
Aasta folkloorikuraatori tiitel on suur tunnustus tehtud töö eest. Kuid mis on see, mis sind folkloorikuraatori rolli juures igapäevaselt hoiab ja paelub?
Lisaks folkloorikuraatoriks olemisele töötan Eesti Rahvakultuuri Keskuses, olen Raplamaa rahvakultuurispetsialist. Piir kahe rolli vahel on imeõhuke. Meie maakond on väike ja kõik tunnevad üksteist, ka mulle on siin peaaegu kõiki vähegi tegusad inimesed tuttavad. Puhtalt folklooriga tegelejaid meil ei olegi, ikka on neil mõni muu valdkond ka kõrval. Meie inimesed on toredad, iga kord nendega suheldes saan jaksu juurde. Sama lugu korraldamisega – see annab jõudu juurde.
Näen kogukondade kasvu ja rõõmustan alati, kui nad taas midagi korraldavad. Mina püüan neid innustada ja tunnustada, sest need teemad jäävad tavaliselt tunnustamiste ringist välja, neid ei märgata. Tundub ju nii loogiline, et toimub külasaun, muuseumi uksed on avatud ja lastele on laulud selgeks õpetatud.
Mind on minu töös palju aidanud Folkloorinõukogu kuraatorite programm, mis on olnud väga hariv. Selle eest suur tänu Laurale ja Kristile. Ning suur tänu Merle Tombakule, kes on minu arengupartner Folkloorinõukogus, vestlused temaga on olnud väga valgustavad. Olen väga rõõmus, et ma siin ringkonnas liikuda ja tegutseda saan. See on elule värvi andmiseks oluline, vähemalt minu jaoks küll. Leian, et on väga oluline teada seda kunsti, mida tundsid meie esiema-isad, eriti tänapäeva kiires ja ohtralt tarbivas maailmas. On hea mõelda näiteks sellele, kui pikk protsess oli ühe särgi tegemine, alates lina külvamisest kuni aeglase õmblemiseni. Ning millised oskused ja väärtused sinna juurde kuulusid.
Tegutsed Raplamaa folkloorikuraatorina. Kuidas elab folklooriliikumine Raplamaal? Mida põnevat toimub ja mis on tulemas?
Raplamaa folklooriliikumine on tagasihoidlik, aga sisukas. Kollektiive, keda näiteks Balticale saata, on meil vaid üks, tuntud Vigala Kiitsharakad. Ent üle mitme aasta otsustasime teha meie endi juures Baltica eelpeo ja see toimub 16. novembril Juuru Rahvamajas. Tulge rõõmustage koos meiega!
Mida laiemalt oma valdkonda või maakonda tunned, seda rohkem näed, mida veel vaja oleks. Jutuvestjaid on alati vähe, meie inimesed on tagasihoidlikud, ei kipu suurema seltskonna ees juttu vestma. Kuid meil on kasvanud rahvamuusikute arv, maakonnas tehakse näiteks väikekannelde ja lõõtsade valmistamise kursusi. On hoogsaid eestvedajaid ja aktiivseid kogukondi, kes vaikselt, aga kindlalt oma rada ajavad. Piirkonnas on ka koduseid muuseume, kelle juures saab proovida erinevaid tegevusi nii, nagu neid muiste tehti. Praegu tegeleme ka toiduteemaga ja see on väga vahva. Meil tegutseb ka rahvarõivaste nõuandekoda, on ka palju üksikuid käsitöölasi. Nimekiri tuleb lõpuks rõõmustavalt pikk.
Foto: Silver Tõnisson
Comments are closed.