Kalevipoeg ja folkloor — esmapilgul üsna veider kooslus. Ometi on prantsuse fotograaf Charles Fréger otsustanud need kaks maailma samasse kaadrisse asetada. Ja seda veel Eesti folkloorirühmade liikmetega, lastes neil kehastada meie müütilist hiiglast ja teisi eepose märgilisi tegelaskujusid.
Tulemuseks pole ei puhas eepos ega ehe pärimus — pigem midagi vahepealset, mis paneb küsima: kuidas üldse näidata Kalevipoega nii, et ta oleks korraga tuttav ja võõras? Ja miks märkab seda mõnikord paremini just inimene väljastpoolt?
Uurisime Frégerilt endalt, mis teda “Kalevipoja” poole tõmbas ja mis pilt talle möödunud suvel Eestis seda kõike kaamera läbi vaadates paistis. ‘
Miks peaks üks prantslane üldse Eesti eepose vastu huvi tundma? Mis sind Kalevipoja lugude ja tegelaste juures paelub?
Alates 2015. aastast olen kasutanud oma töös fotograafina siluette, et uurida millegi märgilise esitamist või kujutamist. Üldisemalt huvitavad mind need pildid, see kujundikeel, mis loob meie kollektiivset kujutlusvõimet — olgu see siis ühe piirkonna või terve riigi tasandil. Samuti tegelen sellega, mis loob kogukondade sees sidemeid, mis tugevdab tunnet, et meil on ühine, jagatud ajalugu.
Mind huvitavad eriti rahvuseeposed, mida sageli kujutleti ja loodi 19. sajandi Euroopas. Kuid see huvi ulatub ka Euroopa kontekstist kaugemale. Näiteks Indias sain keskenduda fotoseeriale, mis käsitles India vaimulikke maskeraade, mis põhinevad „Ramayana“ ja „Mahabharata“ eepostel.
Euroopas on sellisteks näideteks Prantsusmaalt pärit Jeanne d’Arci lugu ja „Rolandi laul“. Usun, et eepos ei ole pelgalt kirjandusteos, vaid laiem ettevõtmine — soov tõsta lugu esile kultuurilise liikumisena, mis aitab määratleda ühe konkreetse kultuuri kontuure: selle eripära, tüüpilisust ja äratuntavust. Minu jaoks on “Kalevipoja” eepos selge näide sellest soovist luua identiteeti toetav teos, mis on osa laiemast rahvuslikku ühtsust taotlevast poliitikast.
Kalevipoja lugu, mis pandi kirja 19. sajandil, näib olevat võrreldav teiste Euroopa eepostega. Ma ei ole küll ekspert, olen lihtsalt fotograaf, kuid mulle tundub, et jutustamisviisid on teiste eepostega sarnased. See sisaldab elemente, mis on mütoloogilistele lugudele olemuslikud: kangelase teekond, tema keerukus, tema saatus… Kalevipoja puhul torkavad mulle silma tema jõhkrus ja isekus, mis moodustavad tema isiksuse. Eesti maastikku küntakse ja pööratakse üles, metsi raiutakse, loomi kütitakse suurtes kogustes. Kalevipoeg lõikab, künnab, jahib, tapab, võitleb… Ta ka magab palju, mis teeb ta eriliseks. Näen Kalevipoja und kui taastumise ja suhtlemise aega — kontakti veelgi keerukama maailmaga.
Tunnen, et ka teistest tegelastest saavad selles eeposes kaudselt rahvusliku identiteedi kandjad, nt Linda on minu jaoks idealiseeritud emakuju, kes kasvatab oma lapsi üksi ja matab kannatlikult oma surnud mehe. Siil on üks paljudest loomadest, kellega Kalevipoeg oma teekonnal kohtub. Loomad näivad selles eeposes sageli olevat hiiglastest targemad.
Sa oled alati tajunud Kalevipoega rohkem seotuna eesti rahvapärimusega kui minu meelest eestlased ise seda näevad. Mis selle sisu juures muudab selle sinu silmis pärimusega seotuks?
Kalevipoega uurides avastasin, et Kreutzwald ise toetus oma töös eesti eri piirkondade traditsioonidele. Selleks et luua edukas rahvuseepos, pidi ta tagama, et teos kõnetaks kõiki kultuuripiirkondi, mis ühise Eesti identiteedi moodustavad. Kunstnikud, kes hiljem Kalevipoega kujutama asusid (näiteks Oskar Kallis ja Kristian Raud), pöördusid samuti sellise lähenemise ning 18., 19. ja varase 20. sajandi Eesti igapäevaelu kujutavate visuaalide poole. Seetõttu leidsin, et ka minu projekt võiks areneda sarnasel viisil ning kujutleda erinevate Eesti külade elanikke esitamas rahvuseepost teatraalsel moel. Just seepärast otsustasin mitte anda neile esitustele keskaegset ilmet. Need leiavad aset 20. sajandi alguses, kasutades toonaseid igapäevaseid esemeid. Ainus „keskaegne“ objekt on see mõõk. Kõik muu on maaelu kontekst: pühapäevariided, argiriided, tikitud kaunistused ja lillepärjad.
Sul oli algusest peale tunne, et Kalevipoja loo modellid peavad kandma rahvariideid. Kuidas otsustasid, milline tegelane milliseid rõivaid kannab?
Säärase eepose kujutamisel on keeruline see, et paljusid ajaloolisi hetki ei ole võimalik fotograafia abil edasi anda. Näiteks puhtalt mõõtkava tõttu – hiiglaslikud tegelased suhtlemas tillukeste loomade ja inimestega. Minu valik oli jääda usutava reaalsuse piiridesse ja vältida otseseid fantaasiakujutisi, näiteks deemoneid (mõeldud on pahareti poegasid – toim.). Seetõttu muutusid deemonlikud kujud meesteks tänavariietes, kes kandsid uhkeid kübaraid. Me kõik oleme kellegi teise deemonid, kas pole? Nii otsustasin, et ei hea ja kurja eristamist pole tingimata vaja üle rõhutada. Linda kujutamine emana, kes oma last rinnaga toidab, on juba iseenesest liigutav. Tegelikult usun, et Eesti publikul pole selle loo tegelaste äratundmisega raskusi, isegi kui see võib tunduda anakronistlik. Väljakutseks oli ka see, kuidas tuua esile erinevate Eesti piirkondade mitmekesisust.
Kalevipoja-projekt ei ole sul esimene kord Eestis tööd teha, oled varasemalt jäädvustanud ka meie mardi- ja kadrisante. Toona naljatlesid sa, et sinus endaski on natuke mardikaru. Kui sa Kalevipoega lugesid ja uurisid, kas leidsid ka mõne sealse tegelasega sarnasusi?
Oo jaa, see on tõsi, et ma olen natukene nagu karu ja ma olen seda karu kujutist maskeraadidel juba pea viisteist aastat tähistanud. Kalevipoeg näib mulle aga korraga väga võõras ja samas ka tuttav.
“Kalevipoja” eeposes mõjusid mulle kõige liigutavamalt naised. On selgelt tunda, kui tugevalt on tekst oma ajastu nägu: naised on alati tagaplaanil, nad kannatavad meeste ja deemonite jõhkrust. Samas paistab, et need naised on sageli valmis eneseohverduseks, leppides oma nukra saatusega või suisa kurbusesse suremisega. Minu arvates on eepose tegelik kangelane Linda, mitte Kalevipoeg. Näen teda kaitsva, matriarhaalse, armastava ja traagiliselt ohverdatud kujuna. Ja usun, et Eesti kultuur võlgneb talle väga palju.
Milline on selle projekti pikaajaline eesmärk? Kus ja millal võiksime loodetavasti tulemusi näha?
Mul on veel veidi pildistamist ees – lõplikust seeriast on puudu kuus fotot. Sooviksin need teha talvel (kui hästi läheb, siis juba selle aasta veebruaris või märtsis), nii et lumi oleks osa loost. Usun, et selles uurimisprojektis on kogemus ise — ettevalmistus, tööprotsess ja kõik need kohtumised paljude inimestega — vähemalt sama olulised, kui mitte olulisemadki, kui lõplik tulemus.
Tahaksin kõrvutada seda projekti ka teiste uurimustega Euroopa eeposte kohta. Samuti tahaksin minna kaugemale ja luua näituse, mis ei tugineks ainult sellel fotoseerial. Teha on veel väga palju. Aga juba olemasoleva osa lõpuleviimine on olnud suur saavutus. Võtteplatsil valitses eriline energia – äärmiselt energiline ja motiveeritud meeskond, kes kõik soovisid teha head tööd. Usun, et asjaolu, et loo aluseks oli Eesti rahvuseepos, andis projektile erilise tõuke. Modellid ja kogu meeskond tundsid tavapärasest enam vastutust ja pühendumust. Mulle tundub, et kõigile pakkus rõõmu olla osa loost — kaunist ettevõtmisest, mis ühtaegu avaldab austust ja esitab küsimusi.
Küsis Laura Liinat, tõlkis ja toimetas Getter Lauk
__________________________________________________________________________________________________________
Kalevipoja-projektis osalesid modellidena folkloorirühmade ja kogukondade liikmed: Kati Taal (Eesti Folkloorinõukogu), Jana Tamm (Tõstamaa), Mae Rae (Mulgimaa), Nora Rae Sarv, Joosep Niit (tantsuseltskond Põka), Anni Tõnissaar (tantsuseltskond Põka), Mark Metsa (tantsuansambel Lee), Mart Parik, Kertu Liisa Põtter (rahvatantsuselts Pääsuke), Mihkel Malsroos (rahvatantsuselts Pääsuke), Astra Kütt (Eesti Vabaõhumuuseum), Tõnu Pontus (rahvakunstiselts Leigarid), Kristjan Naarits, Vilmar Truuts (Keila Rill), Ahti Noor (Keila Rill), Anna Leena Tae (Soveldaja), Maarja-Liis Raamat (Soveldaja), Carmen Lond (Soveldaja), Karl Oskar Palo (Leesikad), Henrik Rank (Leesikad), Anneli Kripsaar (Leesikad), Allan Jürgens (Eesti Vabaõhumuuseum), Andres Isakar, Oliver Voorel (rahvakunstiselts Leigarid), Kaspar Ojasoo (Eesti Folkloorinõukogu noortekoda), Tauno Nava (Lüü-Türr), Joosep Palmiste (Soveldaja), Raimond Lilles (Kihnu), Karl Sutt (Kihnu)
Võtte- ja projektimeeskond: Charles Fréger, Vivian Siirmann (Eesti Vabaõhumuuseum), Laura Liinat (Eesti Folkloorinõukogu), Siim Vahur, Ene Koppelmann, Sören Jürgens, Elisa Hampe, Gen-Horret Rand, Mihkel Malsroos, Antoine Fréger
Meeleolusid kaadritagusest elust:
Comments are closed.