Mari Tammar
Tuntud eesti folklorist Ülo Tedre kirjutab oma 1973. aastal ilmunud raamatus “Eesti pulmad” järgmist: “Abiellumine on olnud, on praegugi ja küllap jääb ka tulevikus keskseimaks sündmuseks inimese elus. Veendumus, et inimene oma bioloogilist ja sotsiaalset funktsiooni saab täita ainult abielus, valitses ka muiste. On päris loomulik, et abiellumist tähistavad pulmad kujunesid muistses külas tähtsaimaks peoks, mida peeti pidulikult ja kommeterohkelt ning mis kestsid mitmeid päevi.”
Artikli esimeses pooles tutvustan Järvamaa näitel pulmadele eelnenud tavasid ja tõekspidamisi ning teises pooles annan ülevaate Järvamaal levinud pulmakommetest. Tutvusin töö käigus Koeru, Järva-Madise, Järva-Jaani, Ambla, Peetri ja Türi kihelkonnast üles kirjutatud pulmapärimusega. Kirjalik materjal pärineb Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivist, fotod Järvamaa Muuseumi kogust.
Kuueteistaastaselt kindaid kuduma
Pulmadeks valmistumine algas varakult. Sündmuse tähtsust talurahva elus illustreerib hästi Ambla kihelkonnast üleskirjutatud arhiivikatke: “Kui tütarlaps kuusteistkümmend aastad vana oli, pidi ta aegsaste mehelminemise peale hakkama mõtlema ja kirstu veimid valmistama. Veimekirstus pidi olema kirjuid säärepaelu, sukki ja kindaid ja muud, valmis tegemata kalevid ja linasest riideid. Kõik asjad pidid aga tütarlapse omatehtud olema, seda nõudis vana aus komme.” (E 3940/54 < Ambla)
Nõue, et veimed peavad olema ainuüksi tütarlapse enda valmistatud, ei olnud siiski Järvamaal valdav. Leidub teateid ka selle kohta, et pruut võis veimede valmistamiseks abi küsida oma lähedastelt. Samuti sai pruut veimede tarvis kingitusi, kui läks viinaga sugulasi pulma kutsuma. Seda kommet nimetati viinutamiseks, ent selleni jõuti juba siis, kui kosjad olid peetud ja pulmaplaanid paigas.
Tähtis oli nii jutukus kui ka ilu
Kaaslase valik oli oluline otsus, mille puhul jälgiti mitmeid omadusi. Noored sõlmisid tihti ise sõprussidemeid, aga oma pojale või tütrele otsisid eluseltsilist ka vanemad. Ühes Amblast üles kirjutatud arhiivikatkes on loetelu neist teguritest, mis toona abiellumise juures põhilisteks takistusteks olid. Nimetatud on laiskust, kehvust, joomist, kehavigu, vanusevahet ja mittemeeldimist. Omadusi, mida pruudilt või peiult oodati, on loetlenud 1869. aastal sündinud Liisa Kumma Koerust: “Oli nii, et kui kas tüdruk või poiss jälle (oli) jutukas, siis sai ta kiiresti omale mehe või naise. Oli tähtis ka ilu, julgus, rikkus, tarkus, hia hakkamine ja piale selle veel palju teisi omadusi, mille pärast saadi mehele. Mehelt nii palju ei nõutud. Aitasid vähemadki, kuid piaasi oli see, et mehel pidi olema talu, kuhu ta naise võis viia. Tuttavaks võis saada igal pool, kiige juures, pidudel, varrudel, pulmas ja matusel, kirikus, kõrtsi juures, laada pial, aga enamasti võeti oma külast, kus olid nad ühes kasvanud, ka tuttavaks saand juba lapsest saadik.” (ERA II 199, 439/70 (1) < Koeru 1938)
Kosjas käimine
Kosjade ning pulmade ettevalmistustega on seotud terve hulk erinevaid uskumusi ja kombeid, mis vääriks eraldi artiklit. Siinkohal toon välja mõned kõige põnevamad ja piirkonnale iseloomulikumad kombed.
Amblast on üles kirjutatud huvitav komme, mida on nimetatud tupele kutsumiseks. Selle kombe järgi võisid ka tüdrukud ise kosjas käia. 1894. aastal on Amblast kogutud põhjalik kirjeldus: “Endisel ajal käinud tüdrukud kosjas. Tüdruk läinud pühapäeval kiriku, pannud enesele tasku puusa peale, siis läinud meeste hulgast läbi ja ise hüüdnud: “Tuppele, tuppele noored mehed, siin on tupp tusman, kel on väätsi väängu sisse.” Niiviisi käinud tüdrukud kolm püha järgimööda poissa tuppele kutsumas. Kui siis keegi poiss tüdrukud tahtnud, siis läinud ja pannud oma noa tüdruku tasku. Aga kui tüdruk poissi pole tahtnud, siis viskanud noa ta ette maha ja käinud edasi, kuni see poiss juhtunud tulema, keda tüdruk sallinud ja jätnud noa enesele. Kolm korda aastas olnud tüdrukutel luba poissa tuppele kutsuda ja iga kord kolm püha korraga. Kui mõni poiss juhtunud nalja pärast oma noa tüdruku tasku panema, et ta tüdrukut pole tahtnud, siis kaevanud tüdruk poisi kohtusse, narrimist ei tohi olla ja poiss saanud kohtu poolt kõvasti trahvitud. Mõni kord olnud 30-40 tüdrukut korraga oma taskutega nuga otsimas. Kel siis olnud õnn nuga saada, siis hakanud pulmapidu.” (E 14102/7 < Ambla 1894)
Sama arhiivikirje jätkub juba üldlevinud kosjaskäimise kirjeldusega: “Teisel lauba öhtal läinud poiss senna isamehega peresse, kuhu tüdruk ta noa oli viinud.” Edasi kulgevad kosjad nii, et kui küsitud, kust see noormees on ja mis asja tal oli, annab poiss oma elukoha teada ja ütleb: “Meil kadus eila lehmamullikas ära, olen kuulda saanud, et pidanud siia tulema.” Selline mõistukõne on kosjakommete juures üsna levinud. Liisa Kumma Koeru kihelkonnast on lausa öelnud, et ilma mõistujututa polegi õige kosjaskäik:
“Isamees läks tuppa või rehetuppa kuda kuskil elati viinapudel ühes ja hakkas mõistujutuga pruuti otsima. Mõistujuttusid oli mitmet moodi ja neid tarvitati alati. See nagu põleks õige kosjaminemine oldki, kus ei tarvitatud mõistujuttu. Mõistujuttu tehti nii, et üks kanapoeg on ära kadunud ja on nähtud läbi aia siia pugevat või üks vares on ära joost ja on juhatatud siia. Tarvitati ka väga peeneid juttusid, et kuningapoeg otsib linnukest, mis on siia lennand ja sabasule järgi otsitakse nüüd teda ülesse.” (ERA II 199, 439/70 (1) < Koeru 1938)
Ülo Tedre selgitab, et sellisel mõistujutul oli algselt ilmselt tõrjemaagiline funktsioon: “On päris tavaline, et olulise töö või tegevuse puhul välditi selle otsest nimetamist, et kuri sõna, kade silm või paha mõte seda ei rikuks. /–/ Samuti võimaldas eufemistlik kõne vastumeelsete kosjade tagasilükkamist hõlpsamalt ja n-ö. delikaatsemalt.”
Pulma algus
Pulmi peeti sageli sügistalvisel perioodil, vahel ka jõulupühade ajal. Suviti enamasti pulmi ei peetud, sest siis oli kiire põllutöö aeg. Pulmad kestsid Järvamaal enamasti pühapäevast kolmapäevani. Traditsioonilises pulmas olid väga tähtsad erinevad pulmarollid. Oma kindlat kohta ja ülesandeid täitsid lisaks pruudile ja peigmehele ka peiupoisid ja pruuttüdrukud, isamees ja isamehe naine, äi ja ämm, pruudivend, lapulised ehk kontvõõrad, laulikud ja pillimees. Kõige kaalukam roll oli isamehel, kellelt oodati sõnaosavust ja pulmatseremoonia tundmist. Enamasti peeti pulmade esimene osa (päev või ka rohkem) pruudi juures ning seejärel liiguti edasi peigmehe koju.
Pulmapäeva hommikul tulid peigmehe sugulased pruudi poole, kust sõideti koos kiriku juurde. Sagedasti on mainitud, et peigmees ja pruut ei istunud kirikusse minnes ühes vankris. Tagasi tulles istus pruut enamasti peigmehe kõrvale vankrisse, kuid on ka vastupidiseid teateid. Neil juhtudel, mil pruut oli kirikust tagasiteel eraldi vankris või saanis, on mainitud kommet, et pruudisõidutajal ülesanne oli pruut ära peita. “Ta viis pruudi kuhugi tallu või läks kõrvalteed mööda.” (E78614/6 (1) < Türi 1932) Pruudi otsimine valmistanud pulmalistele suurt lõbu.
Teel kirikust tagasi pruudikoju tuli pulmarongile ette ka mitmeid teetõkkeid. Sedasorti teetõkete tegemine on säilinud ka tänapäevastes pulmakommetes. Tõkestest läb saamiseks tuli peigmehel või tesitel pulmategelastel ande või viina jagada.
Amblas tõtanud peiupoiss teistest enne koju ja kui teised pulmalised kohale jõudnud, pakkunud peiupoiss paeltega ehitud kadakasest kannust pulmalistele õlut. Esimesena pakkus pruudile ja peigmehele. “Mis [õllest] üle jäänud, seda viskanud nelja tuule poole maha. Tähendusega, et noore paari õnn peab kõigist nelja tuule poolt heaste õitsema”. (E 14102/7 < Ambla 1894)
Kui kirikust pruudikoju jõuti, püüdis keegi peigmehe, isamehe või pruudivenna hobuselt looka ära tõmmata ehk toimus looga tõmbamine. Kes looga kätte sai, sai kingituseks kindad või sokid.
Pruudi juures söödi ja joodi ning seejärel toimus pruudi linutamine ja põlletamine. Mõnel pool võis see aset leida ka hiljem peigmehe kodus. Linutamise ajal pandi pruudile pähe lina ehk rätt või müts. Pealinik või -rätt oli abielunaise peakate vanemal ajal. Mütsiks nimetati uuemat tanu. Järva-Jaanis on kirjeldatud, et müts oli valgest siidist, nelja küünra pikkuste valgete siidpaeltega ning selle pani pruudile pähe isamehe naine. Koerust on jällegi üles kirjutatud, et linik oli hõbe-, rikkamatel kuldlitrite ning kuld- ja hõberahadega ehitud ja selle pani pruudile pähe peigmehe ema.
Linutamise järel pani pruudivend pruudile ette põlle, mis samuti abielunaise rõivastuse juurde kuulus. Esiteks katsus ta põlle lõua alla, rinnale, pähe ja mujale valesse kohta panna. See tegi pulmalistele palju nalja. Lõpuks leidis põll siiski õige koha. Siis aga ütles pruudivend või isamees, et põll on katki, näiteks võidi öelda, et kaupmees on katkise põlle andnud. See oli sissejuhatus põllelappimisele, mis tähendas, et pulmalised pidid põlle sisse raha loopima. “Noorik seisis keset tuba püsti, nooriku vend võttis põlle otsast kinni ja tõstis selle üles. Tähendati siis: „Põll on küll ees, kuid auk on sees. Tarvis lappida.“ Pruudi sugulased hakkasid raha põlle loopima, pärast ka peigmehe sugulased. Nii tehti noorpaarile kingitus.” (E 79902/5 < Järva-Jaani 1932) Kohati võisteldi kumb suguvõsa, kas peiu- või pruudipoolne, rohkem münte viskab. Esimene päev lõppes tantsimisega. Muuhulgas oli hinnas ka võimalus pruudiga tantsida. Kes pruudiga tantsis, pidi talle selle eest ka münte andma.
Pruudi kodus oldi enamasti kaks päeva. Ühest Ambla kihelkonna kirjest leiab kombe, et kui äiataat arvas küll olema, võttis ta õlleankru prundi ja lõi sellega kolm korda vastu toa uksepiita, mis tähendas, et pulmalised pidid ära minema.
Edasi liikusid pulmalised peigmehe koju, ent enne teeleminekut toimus ka pruudi ehtimine. “Enne minekut ehitati pruut riidesse ja pandi talle sõba ümber, mis kolme preesiga eest kinni pandi.” (E 3940/54 < Ambla) Selline näo kinni katmine, mida sagedasti tehti kolme sõle või preesiga, toimus Ülo Tedre sõnul kahel põhjuse: esiteks, et noorik ei leiaks enam teed tagasi koju, teiseks, et pruut oleks kaitstud mitmesuguste kurjade ning pahasoovlike jõudude eest.
Enne peigmehe koju sõitmist pidi isamees pruudivenna käest ka veimevaka ehk pruudi kaasavara välja lunastama. Sagedasti tehti seda kirstu kaanele asetatud müntidega.
Pidu ja rituaalid peigmehe kodus
Peigmehe juurde jõudes asetati vankri ette kas vaibad või ämma kasukas, millele pruut astus. Ülo Tedre selgitab, et selle kombe taga oli soov tõrjuda kurja ja kindlustada noorpaarile õnn ja edukus. Enamasti oli vaiba või kasuka panijaks ämm, kellele pruut pidi selle eest münte või ande andma.
Amblas talutas isamees seejärel pruudi tuppa ja juhatas ta läbi kõigist ustest, mis majas olid, tõmmates ise seejuures paeltega kaunistatud mõõgaga iga ukse peale risti. “Rist tähendab, et ei rist ega viletsus, ei nõidus ega kurat pea neist ustest noorepaari kallale elades saama tulema.” (E 14102/7 < Ambla 1894)
Mõnel pool visati peiukodus pruudile toas pähe viljateri. Komme on seotud koduloomadega, sooviti, et nad mõrsja käe all ikka hästi sööks, kosuks ja sigiks. Pruut pidi ka ahjusuust puuhalge sisse viskama. Ühe Ambla teate kohaselt saavat selle järgi ennustada – kui puuhalud ahju hästi tahaotsa läksid, siis oli pruut seal eluaeg perenaine, jäid halud aga ette, siis sai ta varsti perenaise ametist lahti.
Pärast puude loopimist jalutanud pruut mööda peigmehe talu ringi. Pruut vaatas üle aida, lauda, loomad, kaevu ja ning sidus igale poole säärepaelu ja vöid, mille ämm või teenijatüdrukud pärast endale said. Amblas sidus pruut paelu ka tema tarvis valmistatud uutele tööriistadele, näiteks ahjuroobile, luuale ja kaelkoogule. Ka sellega loodeti head õnne.
Enne peigmehe kodus sööma asumist toodi pruudile hüpitamiseks sülelaps, kellele ta enamasti ka mõne anni kaela riputas. Mõnel pool anti last ka käest kätte edasi, kuni laps kõigi lauas istunute käest oli läbi käinud. Seda tehti, et pruutpaarile lasteõnne jaguks. Samal eesmärgil peideti Ambla kihelkonnas noorpaari aseme alla ka lapse mähkmed.
Pulmast ei puudunud muidugi ka tants ja laul. Arhiivitekstides on pulmas kõlanud pillidena nimetatud viiulit, lõõtspilli ja torupilli, mille saatel tantsiti labajalavaltsi ja polkat. Kui Järvamaal oli kunagi tantsitud erilisi pulmatantse, nagu mõnes muus Eesti piirkonnas, siis rahvaluule kogumise ajal neid enam ei teatud. Pulmas mängiti ka ringmänge. Laulud saatsid tervet pulmanädalat erinevate toimingute juurde kuulusid konkreetsed laulud. Näiteks on Järva-Jaanist üles kirjutatud pulmas lauldud õpetus pruudile, mis muuhulgas illustreerib hästi seda, mida tulevaselt abielunaiselt oodati.
Mari hella neitsikene,
kui sina tahad olla viksi,
tõuse üles hüüdemata,
karga üles karjumata,
enne koitu kuub sul seljas,
koiduks sul pea soetud.
Pühi sa tuba ilusa,
hari akendealune,
keera kelderi esine,
haljastele aida sillad*,
küüri sa peekerid pinule,
kannud kaevu ääre peale….
( EÜS VI 1781/2 < Järva-Jaani khk., Võhmuta v., Jalgsema k. - J. Välbe, A. Martin, V. Rosenstrauch < Mart Pristoll (1909))
Oluliseks pulmade osaks oli ka veimede jagamine. Selleks toodi välja veimevakk, kust hakati pulmalistele kingitusi jagama. Kingitusi said esimese jaoga lähemad sugulased ja need, kes pulmas tähtsamaid ameteid pidasid. Kui aga veimedega kitsas polnud, said kingitusi kõik pulmakülalised.
Pulmade juurde kuulusid ka pulmanaljad ehk mitut sorti vigurite viskamine. Näiteks võidi ära varastada pulma söögilaud, mille valvamine oli pruudivenna töö. Samuti võidi öösel ära tõmmata magajate riideid, mida pärast tuli raha või muude andidega välja lunastada.
Pulmatoidud
Pulmas oli olulisel kohal toit ja jook. Palju söödi liha, erinevaid suppe, kartulit ja leiba, leidus ka heeringat, joogiks tarvitati õlut. Vanemal ajal võtsid pulmalised ise toitu kaasa ning toidud olid lihtsamad (ERA II 24, 425 (16) < Türi 1930). Esimene toidukord pakuti pidulistele laulatuselt tulles: “Laulatuselt tulles anti klimbisuppi: kartulisupp liha ja klimpidega.” (ERA II 24, 419 (4) < Türi 1930) Järva-Madisest on teada, et toitu ei koristatud pulmade jooksul kordagi laualt ära, sest “…seda läks igal ajal sakusmendina viina kõrval vaja.” (E 78141/2)
Vanemal ajal oli tavapärane, et toitu söödi ühisest kausist. Pulmatoite ja nende söömisviise on põhjalikult kirjeldanud Koeru kihelkonnas 1845. aastal sündinud ja elanud Jaan Tamme:
“Vanas pulmas olid laual keedetud pooled siapead. Leivapätsid olid laudade pial tervelt. Kaljakapp või vahest ka mitu, need olid laua pial, kust rüübati piale. Vahest, kui oli vähem, siis käis käest kätte. Keedeti suppisi tangudest, hernestest, kapsastest ja värskest vasikalihast ja kartuli lõigud leigati sisse, siis seda nimetati leemroaks. Hommikuks ja õhtuks tehti piima soojaks ja pandi õlut sisse, siis tõmbas nii kokku nagu värske piim kui keedetakse ja seda õlut nimetati siis soojaks õlleks. Puukausside sees olid pooled siapiad tervelt ja siis igal pulmalisel pidi olema oma puupiaga puss ühes ja igaüks ise leikas ja sõrme vahel või nua otsast või pandi leivatükk piale ja siis nii söödi. Kui suppi anti, siis oli supp ühe suure puukausi sees ja igal pulmalisel oli puulusikas ja siis sellega võeti ja söödi suurest kausist. Olid vahest suured need puulusikad – aa või suu lõhki.” (ERA II 199, 507/511 (4) < Koeru 1938)
Ka pulma lõpust anti märku just toiduga, lauale kanti peo lõppu kuulutav supp või leem. “Tähtsaks pulmalõpu tunnuseks on, kui antakse kapsasuppi. Siis oli igaühel teada, et lõpp on kätte tulnud sel kenal ja lõbusal elul.” ( E 77699/703 < Järva-Madise 1931)
Lõpetuseks
Järvamaa vanem pulmakomme on rikkalik, pulmad kestsid kaua ja olid täis erinevaid tavasid ja rituaale. Siinne pulmakommete ülevaade ei kajasta päris kõiki Järvamaa arhiivimaterjalidest läbi käinud tavasid ja toiminguid. Tõin välja kõige sagedamini kirjeldatud kombed. piirkonniti ja perekonniti võisid tegevuste järjekord ja nüansid erineda. Kihelkonniti varieerub ka kogutud materjali hulk. Huvilised saavad piirkonna pulmakommete kohta rohkem uurida Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest ning Ülo Tedre koostatud raamatust “Eesti pulmad”.
*põrand
Comments are closed.