Tallinna Prantsuse Lütseumi tantsuansambli Leesikad vilistlasrühmal oli juuni alguses suur au osaleda Murfreesboro International Folkfestil 2025, mis toimus Ameerika Ühendriikides Tennessee osariigis. Festival toimus peamiselt Murfreesboro linnas ja selle lähistel.
Tegu oli justkui üpris väikese festivaliga – lisaks meile ja kohalikule korraldusrühmale Cripple Creek Cloggers osales veel vaid Ziemia Żywiecka rühm Poolast ja Guateque Puerto Ricost. Samas esinesime paljudes huvitavates kohtades, mis asusid Murfreesborost väljas, seetõttu mõjus festival ulatuslikuna. Festivali peakorraldaja on Steve Cates, mõnusalt otsekohene 85-aastane härra, kes on enda ümber loonud tugeva ja sooja kogukonna nii tantsijatest kui ka nende andunud toetajatest.
Elu nagu filmis
Nii kilometraaži poolest kui ka kultuuriliselt on Ameerika meist kaugel, kohati kaugemal, kui võiks arvata. Oleks võimatu kokku lugeda neid kordi, kui miski meie reisi jooksul mõjus lausa absurdselt filmilikuna. Festivali ajal sõidutas meid ringi kollane koolibuss, kuhu oli algul, eriti rahvarõivis, väga kentsakas sisse ronida, kuid lõpuks muutus see omamoodi koduseks. Põnevaks kujunesid ka meie seiklused kohaliku toiduga. Eriti eredalt on meeles seik, kui festivali teisel hommikul pani seesama kollane koolibuss meid maha budistliku templi ees, kus meid ootasid juba filmivad mungad ja McDonald’si hommikusöögimenüü. Üsna pöörane olukord!
Eriilmelised esinemised
Esinesime erinevates huvitavates paikadeks, kuid läbivaks teemaks olid vanadekodud. Sellele vaatamata ei saa öelda, et publik oleks olnud kuidagi leigem. Igal esinemisel leidus krapsakaid ja huvitatud tantsusõpru, kes ameerikaliku avatusega olid nõus meiega koos jalga keerutama. Eriti läksid peale erinevad mängud, näiteks Nõela- või Laevamäng, mille esitamine ka meil iga korraga aina lõbusamaks läks. Sarnaselt mõjus kahest meestetantsust (mustlane ja kiitsakas) kokku pandud number, kus krutskitest puudust ei tulnud. Üldiselt jäid meie esinemised enam-vähem 30 minuti piiresse ja koosnesid erinevatest pärimuslikest lauludest, tantsudest ja mängudest. Küll aga tekkis festivali jooksul nii meil kui ka publikul oma märgatav lemmik: kava, mida hellitavalt kutsusime „vanadekodu kavaks“. Tavaliselt kandsime säärastel esinemistel sitsijakke ja peas valgeid rätikuid, mis mõjusid eriti efektselt.
Festivalil oli ka suuremaid esinemisi, kus esinesid kõik festivali rühmad ja mis seetõttu pakkusid teistsugust pinget. Esiteks oli põnev jälgida teiste esinemisi, märgata muutusi kostüümides ja kavas ning jälgida suu ammuli poolakate üliinimlikke trikke ja puertoricolaste rütmimänge. Sellised esinemised lõpetas tavaks saanud ühistants kohaliku muusika saatel, mis pani ka kõige häbelikuma vaataja jala tatsuma.
Festivali(m)elu ja üllatused
Sääraste välisfestivalide toredaimad mälestused peituvad ikka just säärastes hetkedes, kus ühtegi planeeritud tegevust ei ole, kuid ei suudeta olla ilma tantsude, laulude ja mängude, mis on nii kaugele kaasa võetud. Ühel õhtul tekkis Leesikate reisile omane spontaanne tantsuklubi, kuhu meil õnnestus kaasata ka paar poolakat, kes meile oma tantse õpetasid. Bussiga järjekordselt hilisõhtuselt esinemiselt ööbimiskohta naastes õppisime ära ühe uuema rahvalaulu, mille laulmist me kuidagi jätta ei suutnud, nii veetsimegi muidu pika ja väsitava kojusõidu lauldes (ja salmide nappides ise uusi ridu välja mõeldes).
Pika ja põneva reisi jooksul juhtus palju. Osa kogemusi ja juhtumisi on sellistele festivalidele ja esinemistele universaalselt omased: kes unustas kingad maha, kelle püksid rebenesid suures tantsutuhinas, kes pidi esinemise ajal kiirelt olukorrale reageerima ja seeläbi oma tantsijakogemust arendama. USA lõunaosariigid pakkusid meile ka toredaid üllatusi: kui mõni kohalik loetles Eesti parimaid discgolfi-radu või tõmbas külmkapist välja Põhjala õlle, mille ta Nashville’ist ostnud oli, olime päris pahviks löödud. Eks leidus ka neid, kes meid venelasteks pidasid või polnud Eestist mitte midagi kuulnud, kuid seda elevusttekitavam oli just sellistele inimestele meie pärimust tutvustada.
Leesikate reisimuljed pani kirja Epp Oidsalu.
Comments are closed.