Elvi Nassar
Enamasti seostatakse mõistet linutamine pulmadega, kui pruudile seoti linutamise ajal vastava tseremoonia saatel pähe abielunaise peakate, pealinik või tanu. Vähem on teada, et sõna „linutamine“ käibis ka ühe teise tegevuse kohta, mida siinkohal pikemalt vaatleme.
Linutamine ja viinutamine
Peamiselt Lõuna-Eestis oli veel kuni 20. sajandi alguseni (kohati kauemgi) levinud komme, kus kehvtalupojad ehk maatamehed, nn linutajad, sõitsid oma või laenatud hobusega talust tallu, kaasas viinapudel, et koguda toidu näol elatisabi. Sellest tulenevalt oli linutamise kõrval rahva seas kasutusel ka sõna „viinutamine“. Viinasuutäie eest kaubeldi talumeestelt vastu heina, vilja, õlgi, põhku või toidukraami, näiteks jahu, tange, liha, herneid, ube või muud taolist. Vilja või jahu anti tavaliselt kaheksa toobi suuruse matiga, toobi koduõlle vastu sai umbes külimitutäie kartuleid. Vanemal ajal korjasid linutajad oma tarbeks ka lina, enamasti kuivatud linavarsi, mida ise kodus töötlesid. Arvatavasti saigi linutamine sellest oma nime. Lõuna-Eestis käibis ka mõiste „linotamine“. Linutamisest tulenes ka väljend linuma, mida kasutati osava või meelitava nurumise kohta.
Etnograaf Ferdinand Linnuse teatel esinenud linutamise komme ja nimetus juba 17. sajandil Liivimaal, mil Rootsi valitsus selle ära keelas. Rahva seas püsis aga komme veel edasi ka järgnevatel sajanditel. Linnuse poolt 1939. aastal koostatud Eesti Rahva Muuseumi küsitluskava (nr. 26) korrespondentide vastustest saab põhjaliku ülevaate tolleks ajaks juba peaaegu hääbunud linutamiskombe kirjeldusest. Käesolev artikkel põhinebki nendel kirjeldustel.
Kes käisid linutamas?
Linutamise komme oli tingitud majanduslikust kitsikusest. Tehti vahet kerjamise (korjamise) ja linutamise-viinutamise vahel. Viimane tähendas, et abiandjale pakkus abivajaja ehk linuline vastu viina või kanget koduõlut, nende puudumisel ka tubakat. Kogutud kraami käidi kogumas jalgsi, pärast toodi eri taludest kogutu hobuvankri või ree peal koju. Linutajad laenasid kogutu kojuvedamiseks hobuse lähikonna peremeestelt. Mõni andis tasuta, mõni soovis tööpäevade või viinaga tasumist. Kullamaa kihelkonnast on märgitud, et linutamas käidi ikka „reetee ajal“ ehk talvel. Kellel hobust ei olnud, vedas korjatud moona koju kelguga.
Vajaminevat kraami käidi kogumas tavaliselt sügisel, kui sai vilja, rukkiõlgi, kartuleid, silku. Sügisese rammusa kala saamiseks mindi Saaremaal juba hommikul vara kaluritele vastu, kaasas viinapudel või õllenõu. Üldiselt käidi korjamas samas vallas sugulaste, tuttavate või ka võõraste juures. Võõrad olnud teinekord lahkemadki annetajad. Peale loomasööda ja toidukraami kogusid popsid oma viletsate elamute parandamiseks katuseõlgi. „Õleajajad“ käisid ringi sügisel rehepeksu ajal, kevadel jällegi läksid liikvele popsid-linulised, et heinapuudusel tuua koju lehmasöödaks põhku. On teada juhuseid, kus talu küünis jäetigi põhjahein või -põhk just linutajate tarbeks.
Peale popside ehk saunikute ja vaesemate käsitööliste käisid linutamas ka üksikud elatanud inimesed, vanatüdrukud või –poisid, lisaks vanad tsaarisoldatid. Tarvastus teati, et kui soldatisinelis keegi tulemas oli, siis oli teada, et see on linutaja. Kui vanadel midagi vastu pakkuda ei olnud, palvetasid nad pere käekäigu eest, tavaliselt aga anti peremehele-perenaisele ikka midagi vastu. Rüübet viinapudelist peeti mõnes paigas väheseks, näiteks Viljandimaalt on teateid, et hilisemal ajal soovitud vilja vastu ikka tervet pudelitäit. Seetõttu ei võetudki viinutamisele kaasa suurt pudelit. Tartumaa Pala valla Assikvere küla 79-aastane (1939. a) vanaperenaine Leena Priks on meenutanud: Korjajad pakkusid enamasti viina. Toodi koju paar toopi viina ja valati väikestesse pudelitesse, kust siis pakuti. Peremehe kätte anti viinatilk, nagu rehte [rehepeksu] ajal. Tema küsis, et mis vaja on. Tegid nagu vesise näo, et õlgi vaja. Peremees ise viskas sulle õled ära. Ühte kubu ei antud, 3-5 kubu. Kui peremees tahtis, andis viina ka teistele maitsta. Pudeli andis korjajale tagasi. (ERM KV 44: 277).
Viina vastu toidukauba vahetamist esines vanasti üle Eesti igal pool, kauem püsis see Lõuna-Eestis ja saartel. Näiteks olevat Muhu saarel esinenud enne esimest maailmasõda viinutamist igal pool. Pädaste kandist on teatatud, et kevadeti olevat ka Saaremaa rahvas käinud Muhus räimi viinutamas. Kala vastu olevat pakutud omaküpsetatud saiu, ühe saia eest anti vastu kühvlitäis räimi.
Kui üldiselt peeti külast külla ja talust tallu kogumas käimist vaesema rahva elulaadi osaks, siis teatud puhkudel käisid abi otsimas ka paremal elujärjel talupidajad. Abi käidi otsimas mõne talu tabanud häda korral, näiteks viljaikalduse, pereliikme surma või mõne suurema looma taudi lõppemise järel. Külviajal sõideti otsima ka puudu jäävat seemnevilja. Tavaliselt käisid taluperemehed-perenaised vajaminevat kraami kogumas mõne suurema häda, näiteks tulekahju korral. Abiotsimise hõlbustamiseks sai vallalt taotleda ka vastava tõendi, mida vajadusel kaugemates kihelkondades ette näidata. Enamasti käidi sugulaste ja tuttavate juures, suure häda puhul mindi ka võõraste juurde. Viljandimaal Vaibla vallas sellist kommet tulekahju a’amine. Tulekahju üleelanu ehk tulekahju ajaja või põlend abiajaja ei pidanud viina pakkuma, vaid abi anti tasuta. Abistati liha ja riietega, villa ja linadega, anti ka ehituspalke ja katuseõlgi.
Juhtus ka, et linutamas käisid needki, kes lootsid elus ilma tööta läbi ajada, teeseldes põdurat abivajajat. Oli ka viinalembeseid logardeid, kes kogumisest üle jääva toidukraami maha müüsid ning raha viina vastu vahetasid, selline teade on kogutud Iisakust. Esines ka juhtumeid, kus mõni mees kasutas linutamise kommet lihtsalt väljapressimiseks. Tarvastu kihelkonnas Suislepa vallas olevat olnud selline kardetud mees Juhan Paavel, rahva seas tuntud kui „Laitera“. Varguste ja põlengute pärast vangis istunud meest peljati, kättemaksu kartuses ei julgenud ükski peremees andidest keelduda. Alles pärast seda, kui poole toobi viina eest palgatud sulaspoisid väljapressija keppidega läbi kolkisid ja too haigestus, hingas ümbruskonna rahvas kergendatult.
Üldiselt oli linutamise komme 1920. aastate lõpul kadunud. Kadusid ka „õleajajad“, kuna külades hakkasid õlgkatused laastukatuste ees taanduma. Virumaal Kohtla vallas olevat linutajad käinud ringi veel esimese maailmasõja järgsetel aastatel. Siiski on teateid, et kohati esinenud linutamist-viinutamist veel ka 1930. aastate lõpul, kuid need jäid pigem üksikjuhtumiteks. Näiteks on Salla valla Tammiku külast teatatud, et „alles paari eest oli juhuseid, kus popsnikud kerjasid õlgi viinaga“. (ERM KV 44:251) Võrumaal Rõuge valla Soemetsa külast on 1939. a teatatud, et linotamise kommet siiski veel esineb. Sama on kinnitatud ka Suure-Jaani kihelkonna Taevere vallast. Tartumaalt Kambja kihelkonnast on nimetatud üht linutajat ka nimeliselt, see oli l Veski Hädakülas Pirmaku talus elav Miina Tamm, kes käinud villu otsimas veel 1935. aastal. Kogutud villast kudunud ta pärast viis saina villast riiet. (ERM KV 44: 323)
Pruutide korjamas käimine
Vanemal ajal ehk 19. sajandi lõpul käis pruut viinaga sugulasi pulma kutsumas. Peigmehe toodud kosjaviina valas pruut väiksematesse pudelitesse, ürte ja suhkrut lisades saadi „punane viin“, mis võeti korviga külla minnes kaasa. Kommet nimetati kosjade viimiseks (Iisaku), ruudikäimiseks (Muhu) või pruutkorjamiseks (Laimjala). Väike-Maarjast Mõisamaa külas olevat veimedeks sobivat kraami kogumas käinuid üksnes teenijatüdrukud. Kommet kutsuti pruudi kosjaviina pakkumine. Saaremaal kutsuti pruudi pulmaeelset andide korjamist, hundihänna ajamiseks või pruutkäimiseks.
Pruudile andis igaüks midagi kingiks. Usuti, et andmisest keeldumisel võis talust kaduda õnn ning loomade edenemine. Pulma kutsujale andsid mehed tavaliselt raha (jõukamad pool kuni terve hõberubla) või veimedeks sobivaid käsitööesemeid – sokke, kindaid, vöid, sukapaelu. Neid kasutas pruut pulmas peiu sugulastele kinkimiseks. Anti ka seepi, lina ja villu. Vastu pakkus pruut viina, piibu- või ninatubakat, ka kompvekke. Enamasti käis abiellujast neiu üksi, teinekord oli kaasas ema või mõni vanem sugulane ehk kaasanaine. Laimjalast on teada, et pruudiga olla kaasas käinud hoopis mõni kaasas peigmehe naissugulastest.
Lähemas ümbruses liiguti jala, kaugemale sõideti hobusega. Eriti uhke oli kutsumas käimise komme Setumaal, kus ree või vankri ette rakendatud hobune ja look oli ehitud ilukäterättidega ning kihutavas sõidukis liikus pruut oma rohke pruutneitsidest ehk podruskitest ja pillimehest koosneva kaaskonnaga külast teise. Sugulaste kutsumas käimise ja andide komme kadus ajapikku. 1920.-1930. aastatel asendasid isiklikku kutsumist juba kihlakaardid ja posti teel saadetavad kirjalikud kutsed.
Vaesema rahva hulgas oli pruutidel kombeks käia talviti küla pealt kaasavara või kaasavarateki jaoks kudumismaterjali kogumas. Muhust on seda meenutatud nii: Ruudikäim vältas terve aasta, sest „ruudiks tegemise“ momendi ja abiellumise vahel oli terve aasta, nii oli see kombeks. Saadi villu, raha, käterätte, kindaid, sukki või mida kellelgi anda oli. Et „ruute“ oli palju talvel käimas, siis peideti end tulijate eest ära. Eriti agarad olid käimas ümmardajad, tähendab talu aastateenijad, vabadiku lapsed. (ERM KV 44: 398)
Kerjamise ja linotamise kombest Setomaal saab pikemalt lugeda ajalehe Setomaa käesoleva aasta maikuu numbris ilmunud murdekeelsest artiklist Santminõ, linotaminõ ja ande korjaminõ.
Foto: ERA, Foto 1355
Comments are closed.