28. juunist 3. juulini 2024 toimus Leedus, Vilniuses rahvusvaheline folkloorifestival BALTICA, kus mul oli au osaleda rahvakunstiseltsi Leigarid laulurühma juhendajana. Sellesuvise festivali teema oli “Rituaal” ja ka Leigarid kandsid ette rituaalidega seonduvaid laule Eesti pärimusest. Lisaks paluti juhendajatel festivali raames toimunud nn loomingulises laboratooriumis rääkida laiemalt mõnedest kogemustest ja lähenemistest seoses rahvatraditsioonide edasikandmisega tänapäeva maailmas. Otsustasin teha seda läbi iseenda prisma – minu kui rahvalaulu õpetaja nurga alt vaadatuna, lisades sellele ka artisti vaatenurga.
Rahvalaulu õpetajana lähtun põhimõttest, et kõik inimesed oskavad laulda. Vaagisin seda teemat süvitsi juba oma 2007. aastal Tartu Ülikooli lõpetamiseks valminud magistritöös “Eesti vanemate rahvalaulude kasutamine laulmisoskuste arendamisel”. Eesti maarahva hulgas oli laulmisoskus norm – kõik pidid erinevates situatsioonides laulma, olgu siis töö-, pulma- või muid laule. Sama on olnud ka teiste traditsiooniliste ühiskondadega. Rahvalaul on allikas, mille poole saame pöörduda tagasi ka nüüdisajal, et ammutada sobivat repertuaari tänapäeva inimeste laulmisoskuste arendamiseks, samas pakkudes neile tugevat sidet oma esivanematega.
Leigarite laulurühma õpetades olen näinud, kui kaunilt iseseisvaks ja enesekindlaks võivad lauljad saada, kui anda neile võimalus, uskuda nendesse, süüvida traditsiooni ja suunata veidi kõrvalt ka üldist kõlapilti – seda tõestas Leigarite laulurühma tõeliselt hea esitus Leigarite 55. juubelietendusel “Puud ei ole ühepikkused”, misjärel sai laulurühm saalisolijatelt hulgaliselt positiivset tagasisidet.
Regilaulude eestlaulmine ei pea olema väheste väljavalitute privileeg
Lisaks Leigarite lauluõpetajaks olemisele annan lauluansambli ja laulu eriala tunde Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia pärimusmuusika erialal. Õpetan rahvalaule ka Haapsalus tekkinud nn Regipagu kogukonnale, kellel on suur sisemine vajadus laulda rahvalaule. Pärast igakuiseid kohtumisi laulsime kiigelaule lauldes terveks ka Asuküla kiige. Ants Laikmaa Muuseum kutsus meid Avatud Talude Päeval kohalikke Läänemaa regilaule laulma. Regipagulased on ise lauluõhtute kohta tagasisidena öelnud: “Marion oli kümnel korral terve talve jooksul Haapsalus toimunud Regipagu eestlaulja. Ta on põhjatu laulukaev oma teadmiste ja mõnusa huumoriga. Meie nautisime! Marion innustas ka mind ise suu lahti tegema ja eest laulma – pääsu polnud!” Olen tõepoolest arvamusel, et regilaulude eestlaulmine (nagu ka laulmine üleüldse) ei pea olema ainult väheste väljavalitute privileeg – kes vähegi tunneb, et hing heliseb, peab laskma laulul endast välja tulla. Isegi kui alguses on oskused selleks napid, siis üha enam lauldes, ja veelgi enam – selleks ka juhatust saades, muutuvad need oskused järjest paremaks.
Teine regipaguline ütles, kui avaldasin talle imestust, et minust ongi nüüd saanud täiskohaga õpetaja: “Ju sul enesel hää õpetaja tunnusmärk küljes, kuis muidu siis.” Samuti jagas ta, et sai läbi minu regilauludele ja pärimusele palju ligemale kui varem, ma toovat selle ehedalt inimesteni, nagu olekski see loomulik käik elus. Ise arvan ka, et regilaul võikski olla midagi väga loomulikku meie eludes – soovin inimestele “tagasi anda” neile kunagi kuulunud regilaulu, et see elaks edasi oma ehedat elu erinevates elusituatsioonides.
Tallinnas Kodulinna Majas on Helena Trei ja minu eestvedamisel kujunemas ilus laulukogukond, mis nüüdsama 22. augustil sügisese hooaja avapaugu saanuna kannab nime Tallinna Regilauluklubi. Klubi on loomulikult avatud kõigile (regi)lauluhuvilistele. Selle mõtteks on innustada osalejaid ka ise regilaule eest võtma ja miks mitte neid ka kohapeal edasi looma. Minu kõrvu on jõudnud ka mõtted ja valmisolek kogukondliku laulmise algatamiseks Keilas, kus sügisest ilmselt sellesuunalisi katsetusi tegema hakkame – tundub olevat universaalne nähtus, et inimesed vajavad seda ühtset ruumi, kus olla koos läbi laulu.
Oma perepärimuses oli minu jaoks eelmisel aastal väga südamlik hetk, kui mu tol hetkel 8-aastane poeg valis muusikakooli sisseastumiskatsetel esitamiseks Liisu Oriku lauldud loomislaulu Tõstamaalt. Nägin, et tema jaoks on regilaul midagi loomulikku – normaalsus, mille hulgast ka oma laul valida ja seda laulda.
Rahvatraditsioonid kanduvad tänapäeva maailmas edasi just niipalju, kuipalju me neid ise edasi kanname
(Eesti) rahvalaulust huvitutakse ka väljaspool Eestit. Alustasin siinse artikli kirjutamist Šveitsis Neuchâtelis, kus juba 33. korda toimus rahvusvaheline tänavakunsti festival Les Buskers. Olin seal esinemas koos oma Balti õdedega ansamblist The Baltic Sisters. Läbi oma kontsertide nägime, et ka šveitslastel on vajadus kooslaulmise ja -tantsimise järele – nad tegid rõõmuga kaasa, kui oma kontserdi jooksul neid meiega koos laulma ja tantsima palusime. Aasta alguses oli mul võimalus koostööna EMTAga koos Janika Orase ja Karoliina Kreintaaliga õpetada eesti ja soome-ugri rahvalaule neljateistkümnele meie ja vennasrahvaste traditsioonidest sügavalt huvitunud prantslasele Prantsusmaal Aubagne’s Rahvusvahelises Maailmamuusika Instituudis. Oli hämmastav, kui kiiresti nad haarasid nii muusikat kui keelt ning kui hästi ja ehedalt kõik kokku kõlas, kuigi tegemist polnud eestlastega. Siin võib õhku visata hüpoteesi, et ehk sobib eesti ja soome-ugri rahvalaulumaterjal laulmisoskuste arendamiseks ka väljaspool Eestit.
Ka artistina rahvalaulumaastikul tegutsedes naudin väga hetki, kui saan publiku panna koos endaga laulma. Lisaks eelmainitud The Baltic Sistersi kontsertidele on see õnnestunud mu teise ansambli 6hunesseq intiimsematel kontsertidel. Samuti kaasasin publikut rõõmuga oma kevadel toimunud bakalaureusekontserdil EMTAs.
Rahvatraditsioonid kanduvad tänapäeva maailmas edasi just niipalju, kuipalju me neid ise edasi kanname – keegi ei tee seda meie eest. Samas, pinnas traditsioonide edasikandumiseks on minu hinnangul täielikult olemas ja võib-olla on just praegu rohkem kui kunagi varem vaja seda ühistunnetust, mis tekib läbi rahvalaulude koos laulmise, tantsude koos tantsimise ja mängude koos mängimise – inimesed janunevad selle järele ja meil on olemas see allikas, mille poole pöörduda. Üheks heaks võimaluseks koos laulda, tantsida ja mängida on liituda ka Leigarite laulurühmaga, kuhu oodatakse rahvalauluhuvilisi, kes soovivad muuta rahvalaulu oma igapäevaseks elu osaks, oskuseks ja mõnusaks koosolemise viisiks.
Marion Selgall
Kaanefoto: Raul Ollo.
Comments are closed.