Ülestõusmispühad olid ja on oluline aeg aastas. Kristlastest rannarootslased elasid ja hingasid kirikuaasta rütmis. Lihavõttepühad on nende jaoks üks tervik, mis algab vastla-päevaga, juhatades sisse kuue nädalase kannatusaja ehk paastuaja. Sinna sisse jäävad palmipuudepüha, vaikne ehk suur nädal ja krooniks lihavõttepühad, mida tähistati mitu päeva. Jagame noppeid rannarootslaste peredest pärit memmedelt, mida nad mäletavad oma lapsepõlve ülestõusmispühade kommetest.
Rannarootslased on rahvakild, kes on elanud Eesti pinnal paartuhat aastat. Väga tublide laevaehitajate ja meremeestena polnud neil probleemi siia jõudmisega. Rannarootslased elasid Eesti rannikul ning saartel: looderanniku Haapsalust Kurkseni, Naissaarel, Suur- ja Väike-Pakril, Osmussaarel, Vormsil, Hiiumaal ja Ruhnul. Neid piirkondi kutsuti koondnimega Aiboland, mis tõlkes tähendab saarerahvamaad. Rannarootslased kõnelesid küll rootsi keeles, kuid igal paikkonnal olid oma murrakud – see oli justkui nende salakeel, millest võõras kõrv aru ei saanud.
Varasemad kombed ja salapärased murdesõnad
Rannarootslaste kombestikust on kirjutanud Eesti ajaloolane ja folklorist Carl Russwurm oma raamatus „Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus“, mis saksakeelsena ilmus 1855, kuid mille eestikeelne tõlge nägi trükivalgust alles 160 aastat hiljem ehk 2015. aastal.
Russwurm kirjeldab ilmekalt toonaseid olusid ja tähtpäevadega seotud kombeid: “Vastla-päeval lähevad vanad naised lumega kaetud künkale või lumehangele (ränbaka), sõidavad väikestel kelkudel või libistavad end istuli alla; siis saadakse sel aastal pikad linad. Samal põhjusel kammivad nad sel päeval juukseid ja lõikavad neilt otsad maha. Samuti tuleb süüa pool seapead, seajalgu ja jahust ja verest vorsti, mida kutsutakse nimega krybba, krubba, mistõttu see päev kannab nime krybba-tîsda. Kohe pärast söömist joostakse võimalikult kiiresti ahju juurde ja nühitakse selga vastu ahjunurka. Seeläbi saadakse tugev selg ning suvel töötades see ei valuta. Sel päeval tuuakse metsast koorem puid või lihtsalt midagi muud. Kedrata seevastu ei tohi.”
Krybba-roa kohta leiab veel täpsemagi kirjelduse: “Veiste, sigade ja lammaste veri sõtku-takse rukkijahuga läbi ja nii tekkinud käkid kas keedetakse või süüakse kohe ära või suitsutatakse ja hoitakse soolikatesse topituna alal. Vastlapäeval kuuluvad need klimbid möödapääsmatult vajalike toitude hulka, üks naine olevat soolikate või seamao puudusel toppinud verejahu vanasse villasesse sukka ja suitsutanud niimoodi.”
Nädalajagu päevade nimetusi
Kui lihavõtted algavad vastlapäevaga, siis pühadele endale eelnevat nädalat kutsutakse nimega dimmul’wiggo. Kusjuures nimeta ei jää ka ükski selle sisse mahtuv päev.
- Lihavõtte-eelne pühapäev kannab Ruhnus nime muarmiss, varem pal’msonda.
- Esmaspäeva kutsutakse nimega korpmåndan, kråk-månda, sest sel päeval korjatakse rongamune. Hommikul võetakse sületäis küttepuid ja loetakse need üle. Kui neid tuleb paarisarv, siis mune ei leita, paaritu arv tõotab aga rikkalikku saaki. Vormsil kannab see päev nime mulle-månda (ehk pilvesmaspäev). Samamoodi toimetatakse suurel reedel Vormsis laastudega, et näha, kas linnumune või jäneseid saab.
- Teisipäeva kutsutakse trano-tîsda (kureteisipäev).
- Kolmapäeval, kluck-ôtsda, tuleb Hiiumaal helistada lehmakelli, et need kogu aasta heledamalt kõlaksid. Vormsis toimub see laupäeval, mida seetõttu kutsutakse nimega kluck-lauda.
- Neljapäeval (skår-tôrsdha) pestakse kõik ära ja küüritakse, et långfrîda’l valitseks püha vaikus ja rahu.
- Pühapäevaõhtu on stacko-lauda (väike laupäev), või vastandina småka-sonda’le (maitsmispühapäev), lihavõttepüha; båka-lauda (küpsetuslaupäev).
Russwurmi raamatust ei puudu teated ja lihavõtteaegsete lõbustuste ja lastemängude kohta. “Ruhnus koguneb teise lihavõttepüha pärastlõunal ja mõnel sellele järgneval pühapäeval noorsugu metsa mõnele sammaldunud liivakünkale, kus võetakse ette pallimäng, mjûl’n, mille käigus tüdrukud üritavad poiste visatud palli oma põlledesse püüda.”
Viktor Aman’i sulest ilmunud teoses „Raamat Eestimaa rootslastest“ kirjutab autor omakorda: “Noarootsi eestlased olid usinad armulaual käijad. Tavatult palju oli neid 1894. aasta suurel neljapäeval – 430 pihilist ja armulaualist. „Nende kirjapanek oli üpriski väsitav, veelgi väsitavam oli mängida 33 värssi,“ märkis köster oma päevikusse. Oblaadid said otsa ja „tüdrukud küpsetasid neid jutluse ajal“.
Elavad mälestused
Rannarootsi muuseumi peavarahoidja Anu Raagmaa uuris, mida mäletavad oma lapsepõlvepühadest muuseumi kuldvara – neljapäevamemmed, kes on pärit eestirootslaste peredest.
Neljapäevamemmed käivad Haapsalus asuvas muuseumis koos juba 1997. aastast, kogunedes neljapäeviti käsitöö tegemiseks. Neile on kuulsust toonud näiteks rannavaip – see 20 meetri pikkune käsitsi tikitud vaip jutustab rannarootslaste kirevast ajaloost, asualadest. Kui rannavaip valmis sai, austasid oma külastusega memmesid ja muuseumit koguni Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf ja kuninganna Silvia. Praegugi tikitakse jätkuvaipa, mis jutustab uuemast ajaloost, sellest, mida memmedki mäletavad. Jagame noppeid, mida neljapäevamemmed mäletavad oma lapsepõlve ülestõusmispühade kommetest.
Lihavõttepühad Noarootsis
Sigrid Tarkmeel, kelle pere elas Noarootsi kiriku lähedal, mäletab, et ikka käidi kirikus. Värviti sibulakoortega mune ja, kui loodusest juba leidis, pandi sinna ka lehti ning korjati sinililli. Mune koksiti üksteisega. Tuppa toodi pajutibud.
Samast piirkonnast pärit Ene Smõslova meenutab, et vanaemaga sai pühade ajal Haapsalu linnas kirikus käidud. Linnakirikusse tuldi seetõttu, et sinna oli lühem maa kui Noarootsi kirikusse ja üle lahe tuldi ruubaga, noarootslaste väikese puupaadiga. Munasid värviti peamiselt sibulakoortega, hiljem puistati ka riidevärve sinna vahele, et saaks kirjumaid. Kuna tegemist on liikuva pühaga, siis olenevalt, kuhu pühad sattusid, kui loodus oli juba tärganud, siis pandi lisaks taimede lehti ning pungi muna ja sibulakoorte vahele. Lastel olid munade koksimise võistlused.
Lasti kasemahla, mis pandi käärima ja siis joodi seda hapukat jooki. Smooriti vasikaliha ja küpsetati suurt kohupiima-plaadikooki, kuhu ikka rosinaid ka sisse pandi. Kui lehm lüpsis ja oli piima, siis tehti ka kakaod. Inimesed olid sel ajal hästi sõbralikud ja jagasid oma häid asju teistega: kes andis vasikaliha, kes piima ja muud head.
Pühade kaunistuseks oli neil pilliroost tehtud kroon, mis aida alt tuppa toodi. See oli kaunistatud tühjaks puhutud muna-koorte ja värviliste lõnga- või riidetuttidega.
Lihavõttepühad Vormsi saarel
Vormsil kasvanud Silvi-Astrid Mickelin meenutab, et mune värviti sibulakoortega, võimalusel lisati sinna ka lehekesi ja kasepungi. Teiste külalastega peeti koksimis- ja munaveeretamisvõistlust – kes võitis, võis muna ära süüa! Maria Gilbertigi mälestustes tärkavad sarnased traditsioonid. Kindel oli ka teadmine, et mune ei söödud kohe, vaid neid vahetati teiste külalastega.
Silvi-Astridi peres toodi tuppa pajutibusid ja kaseoksi. Viimased tuli tuua tuppa aga 1-2 nädalat varem, et pungad puhkeksid. Käidi palvemajas. Tegemist oli vaikse ajaga, mil pidu ei peetud, vaid oldi ikka kodus. Alles teisel ja kolmandal pühal võis minna külalastega mune vahetama. Pidutoiduks keedeti soolaliha kartulite, porgandite, kaalikatega – muidugi vaid siis, kui seda kevadeni jätkus.
Samalt saarelt pärit Rüüd Kamarik mäletab samuti, et tuppa toodi kindlasti pajutibud. Nende pereski värviti mune sibulakoortega ja neid koksiti hiljem teiste lastega. Tema vennad tahtsid endale meisterdada puust muna, et siis teiste munad katki koksida. Kui juhtus, et sel ajal lehm lüpsma tuli, oli ka ternespiima, mida ahjus küpsetati – tema isa kutsus seda Vormsil pudiks.
Samuti saarel elanud Anu Mätlik lisab, et nende peres värviti hilisemal ajal mune ka šenillriidega. Kui kellelgi seda oli, siis jagati kangatükke teistegagi. Lauale tehti midagi vasikalihast, kui seda leidus.
Lydia Kalda
Rannarootsi Muuseumi muuseumipedagoog
Comments are closed.