7. märtsil toimus Eesti Folkloorinõukogu üldkoosolek ning valiti uus juhatus. Järgmised kolm aastat löövad juhatuse tegemistes kaasa Kristiina Siig, Merle Tombak, Mia Ruus, Anu Randmaa, Janika Oras, Elvi Nassar, Lauri Õunapuu ja Jaanus Põlder. Uurisime, mida tahaksid nad juhatuse liikmena kogeda ja korda saata ning millise rahvakultuuri valdkonnaga nad ise enim seotud on. Lisaks palusime jagada mõnd nende valdkonnaga seotud huvitavat avastust või uut teadmist, mis viimasel ajal nendeni jõudnud on.
Kristiina Siig: “Naudin väga teiste juhatuse liikmete arutlusi ja mõtteavaldusi”
Folkloorinõukogu juhatusel on võimalus kogeda sama, mida kõigil meie liikmetel – erineva suuruse ja tähelepanuga sisukaid pärimuskultuurisündmusi, koolitusi ja olla ühises infoväljas. Aga tunnistan, et juhatuse liikmetel on üks oluline eelis ka – viibida juhatuse koosolekutel.
Naudin väga teiste juhatuse liikmete arutlusi ja mõtteavaldusi, puhas rõõm ja privileeg on kuulata tarkasid inimesi, oma ala eksperte. Mis puudutab kordasaatmisi, siis korda saadab Folkloorinõukogu väga palju! Aga kõlapind on sageli väike ja meie inimeste väärtuslikku aega kulub ebaproportsionaalselt palju ülesannetele, mille tulemus pole alati kõrget hinda väärt. Loodan, et järgmise kolme aasta jooksul suudame ühiselt seda koormat tarkade valikute kaudu vähendada, jagada ning leida jätkusuutliku töörütmi.
“Minu valdkond” on pärimustants. Õppimist on seal lõputult. Isegi kui panna silmad-kõrvad kinni uuema pärimuse suhtes, töötada kogu arhiivimaterjal algusest lõpuni ja lõpust alguseni läbi, süstematiseerida ja analüüsida kümnel eri moel, jääb alati inimfaktor – kuidas viia pärimustants sisulisel kujul tänase (ja see “täna” ju muudkui muutub) inimeseni. Ja vot see on põnev!
Merle Tombak: “Tahaksin, et lapsed ja noored oleksid rohkem kaasatud.”
Kui ma olen andnud nõusoleku kaasa lüüa, siis kindlasti sooviga valdkonda panustada ja arendada. Soovin, et ühiselt väljatöötatud Eesti Folkloorinõukogu eesmärgid kajastuksid maakondlikus arengustrateegias ja ja ka omavalitsuste arengukavades. Oleksin väga õnnelik kui meie sel aastal toimunud Baltica koolid muutuksid regulaarseks, et meie liikmed oleksid toetatud ja veel paremini kaasatud. See omakorda tagaks uute gruppide kaasamise ja toomise folklooriliikumisse. Tahaksin, et lapsed ja noored oleksid rohkem kaasatud. Täiskasvanud, eelkõige juhendajad ja õpetajad, vajavad rohkem koolitusvõimalusi.
Ma pean ennast regilaulikuks ja oluliseks pean erinevate Eesti rahvakalendri tähtpäevade tähistamist nii avalike sündmustena kui ka väiksemas sõpruskonnas. Mida aasta edasi, seda olulisemaks pean nende oskuste ja teadmiste kaasas kandmist, mis on kodust kaasa antud. Suurim avastus on Lõuna- ja Põhja-Eesti regilaulude erinevus. Lisaks on minu varasalves nüüd uus Põhja-Eestist pärit maailma loomiselaul.
Mia Ruus: “Tahan teada saada ja seista kõige selle eest, mis praegu meie inimesi ja ühiskonda kõnetab.”
Juhatuse liikmena loodan kogeda kultuurikorralduse nö köögipoolt, näha, kuidas algatused päriselt sünnivad ja teoks saavad, millised teemad on aktuaalsed, millistest kogemustest ja tõdemustest nad esile kerkivad jne. Ühesõnaga, tahan teada saada ja seista kõige selle eest, mis praegu meie inimesi ja ühiskonda kõnetab.
Kõige pikemalt oma elus olen olnud seotud rahva- ja pärimustantsu valdkonnaga, peamiselt harrastajana, kuid see seotus püsib tänini Tartu tantsuklubi eestvedajana. Ometi on viimastel aastatel minu põhiteemaks kerkinud regilaul, millele keskendun nii oma magistriõpingutes kui ka töös Eesti Rahvaluule Arhiivis. Praegu on kõige põnevam olnud jälgida ja analüüsida, kuidas regilaulu teadusliku uurimise viljad teostuvad minu enda ja mu sõprade tegevustes, näiteks Leigarite Tartu laulu- ja pillirühma liikmena või poolspontaansetel regilauluõhtutel. Niisiis tõdemus, et mina ise oma vaba aja tegevuste läbi loon uut materjali, mida tänapäeva regilaulupraktikana uurida. Lisaks õpin praegu palju uut rahvarõivaste kohta, kuna alustasin eelmisel sügisel õpinguid Hiiumaa rahvariidekooli esimesel kursusel.
Anu Randmaa: “Oluline on teada rahvarõivaste ajaloolist tausta ning mõista nende staatust tänapäeval, see aitab teha õigeid otsuseid.”
Esimest korda folkloorinõukogu juhatusse valituna (aastal 2023) avaldasin arvamust, et kõige rohkem saan ja oskan panustada rahvarõiva valdkonnas, kuna selles on meil MTÜ Rahvarõivaga, mille juhatuse liige ma samuti olen, ühisosa. Nüüd on hea meel tõdeda, et seoses Baltica pärimuspeo ja selle eelpidude ettevalmistamisega saime päris hästi sõnastatud pärimusrühmadele suunatud sõnumi selle kohta, millised rõivad on Balticale kui CIOFF-i festivalile oodatud, kuidas neid täiendada, parandada ja esinduslikumaks muuta. Tagasisidest ja vestlustest võib välja lugeda, et see lähenemine sobis paljudele rühmajuhtidele ning nad on valmis rahvarõivaste soetamise teekonnale asuma või seda jätkama. Meie rahvarõiva ekspertidelt nõuab see olukorra kaardistamist ja järjepidevust. Uuel perioodil ongi minu peamine eesmärk ja soov alustatut jätkata. Olla rühmadele heade nõuannetega toeks nende rõivaste täiendamisel, pakkuda vajadusel ka koolitusi ja infopäevi. Oluline on teada rahvarõivaste ajaloolist tausta ning mõista nende staatust tänapäeval, see aitab teha õigeid otsuseid.
Minu hiljutine suurim ettevõtmine rahvarõivaste vallas oli kindlasti etnograafiliste kasukate taasloomise projekt Pärnumaal, kus õpetajaks oli kasukameister Made Uus. Olin selle projekti algataja, läbiviija, aga ka üks osalejatest. Selle suure projekti õnnestumist tõendab nüüd minugi kapis rippuv uus ja uhke rahvarõiva kasukas. Näen juba selle projekti mõjusid ja edaspidiseid võimalusi. Kui vaadelda seda teemat Folkloorinõukogu kontekstis, siis on just pärimusrühmad need, kes saavad endale, erinevalt rahvatantsukollektiividest, lubada üksteisest erinevaid ja mitmekesiseid rahvarõivakomplekte. Nad saavad olla need, kes meie Eesti rahvarõivarikkust erinevatel sündmustel nii Eestis kui ka välismaal esitlevad.
Janika Oras: “Eelpidudel oli tunda, kuidas pärimus toob inimesed kokku ja aitab luua kogukonda”
Praegu olen inspireeritud Baltica eelpidude kogemusest. Eelpidudel oli tunda, kuidas pärimus toob inimesed kokku ja aitab luua kogukonda – nii kohalikke kogukondi kui ka pärimusinimeste kogukonda, kes on pühendunud pärimuse avastamisele ja elushoidmisele. Väga vahva oli noorte energia ja see, kui siiralt ja innukalt võtsid lapsed kõigest osa. Oleks tore näha kõigi nende kogukondade jätkuvat kasvamist igas mõttes ja seda tahaksin omalt poolt kõigiti toetada. Oma teadmistega tahaksin eriti panustada sellesse, et kõik, keda huvitab traditsiooniline laul, jõuaksid aina lähemale selle rikkale tähenduste maailmale, aga ühtlasi ka vanema esitusstiili põnevatele ja ainulaadsetele detailidele.
Olen traditsioonilise laulu uurija, õpetaja ja esitaja, töötan Eesti Rahvaluule Arhiivis. Kummaline on see, et viimasel ajal olen täitsa mitmel korral ootamatult jõudnud äratundmisele, kui eriline ja ilus võib olla kõige vanem kolme-neljanoodiline ühehäälne regilauluviis – või eesti regilaul üldisemalt. See värske äratundmine on tulnud tänu sellele, et olen palju ja tihedalt tegelenud seto ja ukraina, ka mõne teise rahva rikkaliku mitmehäälsusega. Sealt hästi mitmekesisest kõlamaailmast tulles ja regilaulu lauldes saad järsku aru, milline ilu võib olla lihtsas ühehäälses korduvas viisis.
Oma uurijatöös pöördusin just korraks tagasi nõukogudeaegse traditsiooniharrastuse teema juurde ja mõtlen sellele, kuidas selles totalitaarses süsteemis tehti vabatahtlikult-sunnitult kompromisse, et ideoloogiliselt “õigete” esituste varjus hoida ja edasi anda oma rahva kultuuri ja selle väärtusi. Tänase keerulise maailma kontekstis tundub aina rohkem, et neil teemadel tehtud intervjuud tollaste pärimuspraktikutega olid omamoodi kestlikkuse ja elujõu õppetunnid.
Elvi Nassar: “Isiklikus plaanis soovin oma lapselapse suunata eesti muinasjuttude juurde nii, nagu kunagi tegi seda minu vanaisa.”
Olen Folkloorinõukogu juhatuses olnud mitu hooaega ja saanud seeläbi tuttavaks mitmete väga inspireerivate ja toredate ja inimestega. Minule on südamelähedased teemad, mis seotud rahvalaulu,-juttude, -riiete ning üldse vana pärimusega. Loodan ühildada oma teadmised, oskused ja kogemused teiste juhatuse liikmete folkloori- ja pärimusalase kompetentsiga, et üheskoos mõtestada, arendada ja hoida tugevana elavat pärimust. Tahaksin enam tutvuda maakondade folkloorikuraatoritega ja loodan, et edaspidigi toimub veel mitmeid kohtumisi ja sisukaid mõttevahetusi. Mind huvitab eesti paikkondlik toidupärand, loodan selles vallas rohkem uurida ning teadmisi ka teistega jagada. Isiklikus plaanis soovin oma lapselapse suunata eesti muinasjuttude juurde nii, nagu kunagi tegi seda minu vanaisa. Ta ei lugenud neid, vaid jutustas pikki-pikki lugusid peast. Oskus, mis on tänapäeval hääbumas.
Olen olnud seotud rahvakultuuri uurimise ja tutvustamisega laiemalt, praktikuna laulan ja juhendan juba pikka aega üht leelokoori. Õpetan ka Tartu Ülikoolis seto pärimuskultuuri. Pean tunnistama, et hiljutine folklorist Ingrid Rüütli sünnipäevale pühendatud konverents kirjandusmuuseumis oli väga inspireeriv. Mõistsin, kuivõrd pühendunult suudab üks inimene teha tööd, mis teda köidab, ja kui tähenduslik on kogu see pärandlaulu, pillilugude ja tantsude kogumine-talletamine. Sellest hiiglaslikust ja süsteemsest kogumistööst, mida tegi Ingrid Rüütel, on meil võimalik jätkuvalt õppida, harjutada, omaks võtta ning hinges edasi kanda. Mõistsin juubilari ettekannet kuulates, et eluetapina on vanadus küll paratamatus, kuid tõeline küpsus ja väärikus tuleb aastate ja mõtestatud tööga.
Lauri Õunapuu: “Mis kasu on ühest rahvatantsust, pilliloost või laulust — teadmisest, kui sellel pole kasutajaid ja edasikandjaid?”
Eesti Folkloorinõukogu juhatuse liikmena on mul au ja võimalus osaleda protsessides, mis kujundavad meie rahva arusaamu ja suhtumist folkloori ning folklooriliikumisse. Kogu meie juhatus soovib folklooriliikumist igati toetada, juhatuse liikmena on meil ka see kohustus. Rahvakultuur on meie kõigi kutsumus, ent, kui poeetiliselt öelda, ka südame sügavaim soov ning sund.
Ei saa salata, et osaleme ka ise selles liikumises. Toetades teisi ning jagades oma kogemusi ja teadmisi, tunneme end isegi kuidagi kasulikumana. Sest mis kasu on ühest rahvatantsust, pilliloost või laulust — teadmisest, kui sellel pole kasutajaid ja edasikandjaid? Neid kandjaid, kelle jaoks see rahvaluulekilluke on osa nende olemusest ja igapäevaelust.
Samamoodi on meie rahvaliku käsitöö, uhkete rõivaste ja kasvõi pärimusliku toiduvalmistamise oskustega. Talletamine muuseumis või uurijate märkmetes on hea, ent selleks, et rahvas oleks oma identiteedi vääriline, peab pärimus elama ka rahva seas. Folkloorinõukogu liikmete kaudu saame seda kõike kogu hiilguses esitleda ka teistele: kes me oleme, mida me teeme ja mis on see, mis teeb meist väärika ning rikka minevikuga rahva.
Põnevaid avastusi jagub peaaegu igasse päeva. Minu viimane uurimistöö oli seotud Võrus elanud Märt Mohniga. Märt on tuntud selle poolest, et ühest tema luuletusest on aja jooksul saanud rahvalaulu staatusesse tõusnud laul „Meie elu“ („Kui mina alles noor veel olin, lapsepõlves mängisin…“). Seda lühikest lugu koos kõigi põnevate seikadega, milles mängivad oma rolli ka Friedrich Reinhold Kreutzwald, Afanassi Fet, Heinrich Eisenschmidt, Matthias Johann Eisen, Alexander Heinrich Neus, Karl August Hermann ja paljud teised, saab lugeda juba sel kevadel ilmuvast raamatust „Valgusest ja tondipimedusest“.
Lisaks tegutsen selle nimel, et kaante vahele saaks raamat eesti torupillist. Kõiki neid põnevaid leide sel alal ei jõua muidugi ette lugeda. See teema on niivõrd köitev, et hoiab mind mõnikord kütkeis kauem kui 16 tundi ööpäevas. On lausa hämmastav mõelda, et vanimad nimeliselt teada olevad eesti torupillimehed sündisid 18. sajandi keskel, ajal, mil veel mäletati üsna äsja möödunud suuri katkuaegu. Toonast elu eesti külades ei suuda me isegi kõige fantaasiarikkamates kujutlustes päriselt silme ette manada. Nii on ka lood torupillist ja selle legendaarse pilli mängimisest kohati lausa uskumatud, täis põnevaid seiku ja ajalookilde, millest suurem osa ootab avaldamist ning tänulikke lugejaid juba kaugelt enam kui sajandi või paar.
Jaanus Põlder: “Minu jaoks on kõige lihtsam asi elus võtta mõni pill ja mängida tantsuks või kuulamiseks pillilugusid….”
“Igal pool kus lõbust tantsipidu peetakse, seal võite leida mind” on sõnad laulust Lillepolka ja võiksid mind küll iseloomustada. Olen pilliõpetaja, muusik ja kooli direktor. Tegutsen põhiliselt Virumaal, aga olen käinud ka teistes Eesti paikades. Minu valdkonnaks on põhiliselt huviharidus, töö laste ja noortega. Minu jaoks on kõige lihtsam asi elus võtta mõni pill ja mängida tantsuks või kuulamiseks pillilugusid ning kõige keerulisem asi kirjutada midagi sellist, mis oleks teistele tore lugemine või muud moodi kasulik üllitis. Kes soovib minust midagi rohkem teada saada on oodatud külla. Mina eelistan alati füüsilist kohtumist igasugustele veebi, telefoni ja nutiseadmete abil tehtud kohtumistele.
Comments are closed.