Eesti-Läti-Leedu suurim pärimuskultuurialane ühispidu sai alguse 1987. aastal ning toimub sellest ajast alates kordamööda kõikides Balti riikides. 2025. aasta festivali korraldamise järg oli sedakorda Läti käes. Tänavuse festivali läbivaks teemaks oli keel. Festivali korraldajad kutsusid osalejaid käsitlema keelt selle laiemas tähenduses – mitte ainult kui kõnekeelt, vaid kui rütmi-, kõla- ja karakterikandjat nii sõnades, muusikas, tantsus, lugudes, käsitöös ja riietumisstiilis.
Eestit esindas festivalil setude pärimuskultuuri viljelev leeloansambel Siidisõsarõ, 11-liikmelises koosseisus. Koor on tegutsenud Tallinnas üle 30 aasta ning on koondanud enda alla Setomaa juurtega lauljad ja pillimehe.
Ühtekokku osales festivalil 249 kollektiivi, 3110 osalejaga. Ootuspäraselt kujunes festival korraldajamaa keskseks: Lätimaa kuut erinevat piirkonda esindas kokku 243 kollektiivi. Välisesinejaid oli kokku kuus: kaks välislätlaste koori (Eestist ja Inglismaalt) ning folkloorigrupid Eestist, Leedust ja Ukrainast. Üllatuslikult oli osalejate nimistus ka Peruu grupp, mille liikmeid ühendab koosveedetud ülikooliaastad Riias ning ülesastumine esimesel Lätis toimunud Baltical.
Siidisõsarõ koor astus üles seitsmel kontserdil, mis toimusid Riias, muusikamajas Daile, ajaloomuuseumis ja Riia raekoja platsil; Inčukalnsi laululaval ja Turaida muuseumialal ning Daugavpilsis Püha Peetri katedraalis ja lõppkontserdil Andreja Pumpura väljakul. Kontserdid olid eriilmelised ja eri teemadega, seetõttu varieerus ka meie kava. Esitasime oma laule, pillilugusid ja tantse, viimastes lõid agaralt kaasa ka pealtvaatajad. Päevadesse mahtus nii vaiksem kirikukontsert kui ka hoogne tants ja trall. Lisaks osalesime koos teistega ühistes rongkäikudes nii Riias kui ka Daugavpilsis ning festivali tänusündmusel.
Nelja päeva sisse mahtus palju. Lisaks esinemistele tutvusime teiste kollektiividega ning viimase päeva bussisõit möödus tõelises rahvaste sõpruses. Järgemööda võtsid laulu üles lätlased, setod, ukrainlased ja peruulased. Lõpuks sulandusid kõik laulud omavahel refrääne pidi kokku. See oli kui “laulupidu pähklikoores”. Erinevate rahvastega tutvusime ka muul ajal – seto rahvarõivad tõmbasid tähelepanu ja jäime oma imeilusate rõivastega tuhandetesse kaameratesse fotode ja videotena. Meid, setosid, kantakse ilmselt praegugi veel laiali kogu maailmas: Euroopas, Aasias, Jaapanis, Lõuna- ja Põhja-Ameerikas, Aafrikas; läbi Facebooki, Instagrami, TikToki, YouTube’i, sõprade ja sugulaste ja kes teab, kuidas veel.
Siidisõsarõ tänab festivali korraldustiimi ja Eesti Folkloorinõukogu usalduse eest esindada ja esitada Seto leelot, tantse, pillilugusid ja rõivastust rahvusvahelisel folklooriskeenel. Taolised üritused annavad hulgaliselt motivatsiooni ja inspiratsiooni ka edaspidiseks tegutsemiseks. Kuniks on neid, kes mäletavad ja edasi kannavad setode rikkalikku kultuuripärandit, jätkuvad meie traditsioonid ja kestab meie keel.
Fotod: Latvijas Nacionālais kultūras centrs
Comments are closed.