2025. aastal sai Folkloorinõukogu Teotoe auhinna Halliki Pihlap, kes veab eest Tartus tegutsevat folklooriklubi Maatasa, mis ühendab eri vanuses pärimushuvilisi. Üheskoos korraldatakse juba kümnendat korda festivali Tartu Folk ning lüüakse aktiivselt pärimusmaastikul kaasa.
Sinu ettevõtmised on edukad – folklooriklubi Maatasa on tegus ja aktiivne ja teie algatatud festival Tartu Folk kasvab iga aastaga. Mida sa ise enda kõige suuremaks saavutuseks pead ja mille üle enim rõõmu tunned?
Olen väga õnnelik ja tänulik, et Maatasa on olemas. Naudin väga oma noorte seltskonda ja ühiseid tegemisi – Lõuna-Eesti pärimusse süübimist, arhiivisalvestiste kuulamist, rahvarõivastega tegelemist, uue repertuaari avastamist. Meil on olnud ka väga põnevaid õpitubasid ja kohtumisi tantsuõpetajate, folkloristide ja pärimusmuusikutega, kes kõik on aidanud Maatasa kujunemisele kaasa. Muidugi olen ka väga rõõmus, et kõik mu enda kolm last praegu aktiivselt Maatasas toimetavad. Helin on ka Maatasa üks juhendajatest ja väga palju on Maatasa praeguses toimimises juba ka tema käekirja ja mõtteid tunda.
Oled öelnud, et alguses oli keeruline innustada noori just eheda pärimusega tegelema. Kuidas tundub, kas tänaseks päevaks on suhtumine muutunud ja autentsest folkloorist huvitujaid rohkem?
Ma arvan, et tänasel päeval on seadmata pärimusega tegelevaid noori tunduvalt rohkem kui 10 aastat tagasi. See ei avaldu võibolla tingimata suures folkloorirühmade arvukuse kasvus, aga olemasolevad rühmad on kasvanud ja noored on oma olemasolevate kogukondade (rahvatantsurühmad, ansamblid, tantsuklubid) sees suuremad huvilised ja pärimusteadlikumad. Ma olen ka väga rõõmus, et rohkem on hakatud väärtustama folkloorirühmi, kes on oma mitmekülgsuses väga põnevad.
Kui 2016. aastal Tartu Noorte Folkloorifestivali korraldamisega alustasime, siis kutsusime oma festivalile folkloorirühmade kõrvale alati ka rahvatantsurühmad ja pärimusmuusikud, et ühist suhtlust arendada. Kui esimestel pidudel oli võõristamist ja sooviti toimetada pigem omaette, siis nüüd enam mitte – kõik on üks pere. Ma arvan, et Tartu Folgi üks suur pluss ongi just see, et on võimalus näha erinevaid mõttemaailmu ja lähenemisi korraga – kellele pidulik galakontsert folkloori- ja rahvatantsurühmadega, kellele särtsakas tantsuklubi, kellele hubane pärimusmuusikaõhtu, kellele raju etnodisko. Seega on koos erinevate valdkondade esindajad ja palju võimalusi saada see esimene positiivne kokkupuude ka teiste valdkondade ja teiste noortega.
Maatasas tegutsevad koos väga erineva taustaga eri vanuses inimesed. Mis on see, mis teid kõiki koos hoiab?
Koospüsimiseks on oluline, et oleks järelpõlve, järjepidevust ja ühist hingamist. Minu jaoks on suureks eeskujuks Läti ja Leedu folkloorirühmad, kus on ühine peretunne väga tajutav. Tihti ongi koosseisudes koos kas sugulased või ühe piirkonnaga seotud inimesed ja nende entusiasm, pärimusteadlikkus ja ka eneseteadvus on väga kütkestav. Maatasas on samuti palju õdesid-vendi, sugulasi ja sõpru ja see on taas folkloorirühma suur pluss, et toimetataksegi eri vanustes koos. Mäletan, kui meie koosseisu juurde tekkis lasterühm ja ma nad esimest korda suvelaagrisse kaasa võtsin. Suuremad olid mures, et senine hea ja rahulik olemine on nüüd ühel pool. Ja oligi ühel pool, aga samas kui palju rõõmu ja elu oli korraga laagris! Nüüd on kõik ühte meelt, et nii peabki olema.
Tänasel päeval on nii palju huviringe, trenne ja muud, millega liituda. Miks otsustavad nii lapsed kui ka suured just pärimusega tegeleda?
Mina täiskasvanuna soovin pärimusega tegeleda, et aru saada, kes ma olen, mis mind rahvusena iseloomustab. Tänu pärimusele saan olla seotud meie esivanematega, nende tõekspidamiste ja lauludega aga ka loodusega – seal on meie juured. See on ju oluline. Lapsed soovivad pärimusega tegeleda siis, kui neil on head eeskujud – vanemad, õpetajad, sõbrad. Maatasa lapsed nii väga enam ei arutle, kas laulda vanu laule või mitte, suured maatasalised ees, nemad järel – ja nii see läheb ja nii peabki.
Comments are closed.