Rahvusvahelise Baltica pärimuspeo avakontserdil 2. juunil 2023 Tallinnas Tornide väljakul tunnustas Eesti Folkloorinõukogu pärimusvaldkonda panustavaid inimesi, kooslusi ning tegusid. Teotoe preemia vääriliseks tunnistati Kreete Viira.
Teotoe auhinnaga tunnustatakse pärimuskultuuri kandjaid, kelle tegevus aitab mõtestada ja väärtustada pärimust kui elu loomulikku osa ning kes innustavad teisi sellega tegelema. Kreete Viira on olnud beebi- ja lastefolgi ringide eestvedaja juba üle 20 aasta ning teeb seda siiani mitmes Eesti paigas. Tema käe all tegutsevad laste folgiringid Tallinnas Nõmme Kultuurikeskuses, Tartus Haldjaperes ja Viljandis Pärimusmuusika Aidas.
Oled olnud beebi- ja lastefolgi ringide eestvedaja juba üle 20 aasta. Kas sellega tegelema tõi juhus või äratundmise ajel seatud kindel siht?
Olen ise kasvanud üles elava pärimuse sees, mäletan oma lapsepõlvest, kuidas ema ja vanaema minuga vanu pärimusmänge mängisid, liisusalme lugesid, unelaule laulsid… Pelgulinna Folklooriklubi asutati mu ema eestvedamisel siis, kui olin 2-aastane ja väga selgelt on meeles, kuidas kõik koos istusid ja laulsid, ringmänge mängisid või tuliseid vaidlusi ühe või teise rahvakalendri kombe üle pidasid, samal ajal kui meie paari sõbraga laudade all või saali kardinate vahel kulli mängisime. Natuke hiljem mängisime juba koos täiskasvanutega. Nii kasvasin folklooriklubis tegutsedes suureks ning võtsin teismelisena lasterühma enda hoole alla. Olime koos täiskasvanutega, aga ajasime ka natuke oma asja.
Kui 2008. aastal sündis mu esimene laps, siis tahtsin loomulikult kohe titega kusagil ringis käima hakata! Otsisin, aga ei leidnud sellist laulu-mänguringi, mis kasutaks võimalikult palju pärimuslikku materjali. Siis ütles sõbranna: „Ära jama! Tee ise!“. Tegingi. Esimese tunni toimumise ajal oli mu tütreke peaaegu viiekuune ja ringis olid enamasti enda sõbrad-tuttavad ja sõprade sõbrad. Tasapisi sõna levis, beebifolgi rühmasid sai kaks, sest ühte rühma ei mahtunud enam ära. Ja kui esimesed beebifolkijad olid juba lasteaiaikka jõudnud, siis sündis õhtune lastefolgi rühm.
Miks oled jäänud sellele tööle truuks nii pikaks ajaks?
Kõige lihtsam vastus sellele küsimusele oleks – nad ei lase mul lõpetada! ALATI on tunnis mõni ema oma teise, kolmanda või koguni neljanda lapsega ja kuidas ma siis ütlen neile, et ei saagi enam mängima tulla. Lisaks on beebifolk minu beebi. Ma ei teagi kedagi teist Eestis, kes oleks nii pikalt ja nii väikeste lastega ainult Eesti (laste)pärimusel põhinevat ringi vedanud. Paljud on käinud (ka koos oma lastega) minu tundides õppimas ja mingi aja oma kodukandis sarnast beebitundi teinud, aga kui oma lapsed suured, siis on ka tunnid ära jäänud.
Kui vana on olnud Sinu noorim õpilane? Kas beebide õpetamisest on tolku beebidele või pigem nende vanematele?
Kõige noorem õpilane oli kahenädalane. Tal olid küll mõnusad tunnid – muudkui magas ja magas ja emps muudkui laulis ja laulis. Sel hetkel oli ilmselgelt emale vaja kodust väljasaamist. Nii pisidega enamasti siiski tundi ei tulda, tavaliselt on titad 5-6-kuused, kui hakkavad beebifolgis käima. On alustatud ka 2-kuuste beebidega, aga ise soovitan tulla sellise lapsega, kes juba kindlalt pead hoiab – nii on tunnis mõnusam toimetada.
Beebide ja (väike)lastega laulmisest ja mängimisest saavad kasu kõik osapooled.
Lapsel areneb rütmitunne – folgirütmis kiikudes, liikudes, käsi plaksutades, koputades hiilib rütm vaikselt, aga järjekindlalt pisikese folkari igasse ihurakku ja ei lähe sealt enam kusagile. Lisaks sellele areneb sõnavara, kuna folgiringide kindlaks osaks on ka liisusalmid ja näpumängud – logopeedide suured lemmikud lapse keele ja kõne arengu toetamisel. Mängud ja laulud sisaldavad endas sõnade ja liigutuste kaudu paljusid igapäevatoimetusi ja töid, mida ise ilma kodumasinata teha, arendades seeläbi ka fantaasiat ja ettekujutusvõimet. Läbi mängu saab päris asju ja tegevusi läbi proovida. Pärimuslikud mängud õpetavad lisaks igapäevatöödele ka muid eluks vajalikke oskusi: näiteks oma järjekorra ootamine, koostöö, vahetamine ehk sotsiaalsed oskused.
Vanemale on folgiring hea võimalus koos lapsega midagi õppida ja lõputult mängida. Koosmängimine on äärmiselt vajalik lastele veel nooremas koolieas. Ja mängimine üleüldse on parim teraapia – seda just eriti lapsevanematele (kes minu kogemuse põhjal tundides eriti suure õhinaga kaasa löövad). Paljud vanemad on tulnud ütlema, et just folgitunnist said nad julguse oma lapsega ka kodus laulda.
Ja lõpuks saan kasu ka mina juhendajana – sellist positiivset energialaksu, mille oma tundidest saan, ei saa mitte kusagilt mujalt! Lisaks saan vanematelt iga aasta mõned uued laulud-mängud või oma materjalile erinevaid variante juurde.
Töö tõttu tegeled lastele pärimuse õpetamisega. Kas Sinu lähedaste hulgas, sõpruskonnas on ka pärimusega tegelevaid täiskasvanuid, kellega vabal ajal midagi ühist ette võtta? Kui jah, siis mida?
Kahjuks on elu paljud sõbrad mööda Eestit laiali pillutanud, aga vahetevahel õnnestub siiski kokku saada, ühiselt teetassi taga lobiseda, laulu jorutada või pilli mängida. Lisaks muidugi mardi- ja kadripäevad, kus püüame ikka pundi kokku saada.
Kas oled saanud päranduseks oma esivanematelt midagi, millel on Sinu südames eriti tähtis koht ning pead kohuseks seda ka oma lastele edasi anda?
Võisin olla umbes 3-4 aastane, kui kutsusin vanaema mängima ja sugulane ütles, et vanad inimesed ei mängi enam, pole mõtet tüüdata. Vanaema vastas selle peale kuraasikalt, et loomulikult mängivad ka vanad inimesed, eriti vanaemad, ja läks lahti mingi mäng, mis koosnes päris paljus käpuli mööda põrandat ühest toast teise liikumisest. Sellest sain ma sügava ja veendunud teadmise, et mängimine on absoluutselt KÕIGILE.
Lisaks püüan hoida ja oma lastele edasi anda perepärimuses ringlevaid õpetusi, aga eriti lugusid. Näiteks see lugu, kuidas minu ema oma vanaema käest küsis, millal too lõpuks ära sureb (kuna vanaema oli lubanud siis õmblusmasina lapselapsele jätta). Või siis see lugu, kuidas tegin kulinaarseid katsetusi ja selle käigus jahtuma jäetud mannavahu sisse liiva lisaks puistasin, mis avastati alles lõunalauas. Või see lugu, kuidas me vanatädi sahvrisse luku taha panime (seda viimast tegevust, tuleb välja, on erinevates variantides harrastanud meie peres päris mitme põlvkonna lapsed). Perekonnalugude jutustamine ja mäletamine hoiab meid koos ja annab tunde, et tõesti, tõesti on ka inimestel juured.
Comments are closed.