Juhukse möödunud hooaja programm oleks pidanud lõppema juulikuise ülesastumisega Baltica folkloorifestivalil Karksi –Nuias. Valdavalt pealinna ja selle lähimate valdade elanikest koosneva rühma jaoks oli sõit teise Eesti serva omaette väljakutse, milleks alustati ettevalmistusi juba enne lume tulekut. Ju me siis mingil moel jaanuarikuise ülevaatuse korraldajatele silma jäime, sest varsti pärast Baltica ülevaatust tuli Anne Ojalo kaudu Folkloorinõukogu pakkumine osalemiseks 1.-6. septembrini 2010 toimuval rahvusvahelisel folkloorifestivalil Vasilitzia Küprosel.
Ega me kaua mõelda ei saanud, ahvatlev võimalus põhjamaist suve pikendada ja soodsad võimalused sõidupiletite saamiseks surusid otsusetegemise küllaltki piiratud aja sisse. Eks meil oli ikka väike ärevus esimese väljamaa esinemise eel ka, aga lohutuseks tuli teadmine, et korraldaja rühm osaleb ka koos meiega suvel Baltica festivalil. Nii me siis Karksi-Nuia sõitsime, lootuses seal küproslastega vennastuda ja ennast festivali tavadega kurssi viia. Kohapeal selgus, et Küprose rühmast olid kohal vaid nende nooremad liikmed. Lisaks hoidsid Baltica korraldajad kõigil väljamaa rühmadel kõvasti silma peal, nii et Juhukse kergelt keskikka kalduvatel kõneisikutel oli suhteliselt keeruline noorte väljamaalastega kusagil puudevilus pikema jutu peale saada. Seevastu klappis jutt nendega paaril meie heledapäistel naisliikmel. Igatahes, kui me pärast pikki augustiõhtuid väldanud trennipäevi septembri alguses Küprosele jõudsime, siis tundusid paar Eestis kohatud noormeest juba ammuste tuttavatena.
Septembri alguse Küpros tervitas meid 30-34 kraadise kuumusega. Kõik festivalil osalevad rühmad majutati Larnaca lähedale maale, põlluserva rajatud rohelusse uppuvasse hotellikompleksi, mida piirasid kolmest küljest tolmavad põllud ja merepoolsest küljest uute ridamajade lõpetamata kompleksid. (Pärast räägiti, et teatud maksuküsimuste pärast tuleb jätta uus ehitus poolikuks. Nii nägidki ka uued ehitused lõpetamata välja). Kogu piirkond tundus pisut mahajäetuna, kus peale paari üksiku töömehe ja päikesetõusu ajal koos kitsekarjaga mööda jalutanud karjaku suurt kedagi ei kohanudki. Ainsaid elumärke võis tuvastada mere ääres, kuhu aeg-ajalt laekus mõni autoga liikuv seltskond või eksis ära üksik jalutaja. Seevastu hotell, kus külalistele olid mõeldud eraldi bassein ja majutuseks hoovist sissekäiguga, kööginurga ja eraldi magamistoaga, elamised kahele, tundus tõelise puhkekoduna. Vabal ajal liiklemiseks oli põhimõtteliselt kaks võimalust: kas jalgsi põldude vahel ca 2-3 km järgmise külani või takso, mida tuli ca pool päeva ette tellida. Hiljem selgus, et on ka bussiühendus Larnaca linna, aga selle liini lõpp-peatus oli paar kilomeetrit eemal ja sõiduplaani keegi ei teadnud. Esinemise paikadesse sõitudeks oli korraldajatel tellitud bussid. Isegei tellitud busside liiklus tundus olevat nendel üsna suure ajalise loksuga, nagu kogu ka kogu muu asjaajamime. Üldiselt oli nii, et sõiduks esinemispaika ootasime tavaliselt ca kolmveerand tundi. Edasi veel ca 1,5 h sihtkohas, enne kui üldse midagi toimuma hakkas. Tegelikult ei plaaninudki seal keegi ennast enne päikeselooganut eriti liigutada. Iseenesest ju täitsa mõnus, kui mitte arvestada, et oodata tuli esinemisrõivais, mis loodud põhjamaiselt karmis kliimas, mitte Vahemere kuumades oludes kandmiseks.
Festivali esinemised olid planeeritud erinevates külades ja Larnaca linnas. Esimese lavaproovi saimegi huvireisil Larnacasse, kui selgus, et buss, mis pidi meid tagasi ööbimiskohta viima, hilineb ühe tunni võrra. Sellest improviseeritud proovist oli kasu, sest nagu hiljem selgus, toimus festivali viimane ja peamine esinemine just samal mereäärde püstitatud laval, kus me ajaviiteks harjutasime. Meie esimene ametlik ülesastumine toimus Frenarose külas, kus pärast väikest tseremooniat kogukonna vanematega algas lõbus rongkäik läbi küla. Enne esinemisepaika jõudmist tuli teha mitmeid vahepeatusi, et proovida külarahva pakutud kohalikke maiustusi ja kuulsat Commodore veini. Esinemine ise toimus hilisõhtul väikesel amfiteatrit meenutaval laval küla servas, kus koos Juhuksega astusid üles folktantsurühm Saksamaalt, Rumeenia rahvatantsu ja –pillirühm ning Küprose enda Vasilitzia.
Järgmine ülesastumine toimus Pervolia külas. Pikalt paraadi algust oodates ja päikese loojangut imetledes jõudsime läbi tantsida enamuse enda ja Saksa rühma repertuaarist. Lõpuks, kui paraad suure trummipõrina saatel algas, tundus, et külarahvas on juba laiali läinud. Tegelikult olid nad koondunud kõik linna keskväljakule ja sellega külgnevatesse söögikohtadesse, et saabuvast õhtust mõnu tunda. Üritus ise tundus pisut ennast ületavat, kui selgus, et algselt ainult esinejate kostitamiseks lubatud õlle- ja veinikraanid kõigi soovijatele avati. Korraldajate ainus mure oli see, et me oma esinemise ajalimiiti ei ületaks, sest enamuse lavaaega kulutas ära kohalik kriiskav naiskoomik, kes lõpuks ka meie poolt linnapeale antud kingitused endale võttis. Kahjuks jäi plaanitud esinemine Livadia külas seal toimunud matuste tõttu ära. Üldse jäi mulje, et korraldajatele piisas ainult meie kohalolust, kohtumistel kogukonna esindajate ja kultuuritegelastega oli kogu festivali toimumisel sama suur osa kui esinemistel. Kohalike jaos ei olnud suurt vahet, kas esineja laulis, tantsis või mängis pilli – kõike võeti vastu avatult ja sundimatu loomulikkusega. Kui Küprose laulud on pisut kurvavõitu meloodiaga, siis tants seevastu on täis temperameti ja kirge. Isegi meie suhteliselt tagasihoidlikud rahvatantsurütmid panid kohalikud kaasa elama ja palju ei puudunud, et oleksime pidanud kõik oma etteasted lõpetama ühistantsuga.
Kuigi esinemised toimusid valdavat pärast päikeseloojangut, ei olnud see suureks leevenduseks suure kuumuse eest. Nii kujuneski, et kõik õhtud lõppesid hotelli basseinis, kus kõik osalejad siis ennast jahutasid. Kärbitud esinemise aja tõttu jäid lisalood tantsuplatsil esitamata. Kuidagi kahju oli neid niisama endale jätta, mistõttu kujuneski festivali afterparty’ks tantsimata lugude esitamine basseinis ehk nagu kohalikud seda kutsusid waterfolk. Esimesel õhtul tundus küll, et kõik ei mõista meid, kuid mida õhtu edasi, seda populaarsemaks asi läks. Kui alguses julgesid ainult mõned Rumeenia noored ja julgemad sakslased meiega koos vees tantsida, siis päev enne ärasõitu üritasid muidu vaoshoitud sakslased wasserfolk’i ka päevavalgel teha. Igatahes ei ole “waterfolk” mitte sakslaste, vaid Juhukse väljamõeldis. Lisaks ühistele tantsudele vees, püüdsid meie pillimehed teiste rühmade muusikutega leida ühist kõla, mängides kokku Eesti rahvamuusikat lõõtsal ja kiireid Balkani rütme Rumeenia bajaanil. Kahjuks jäi enamusel kordadel ühise SI noodi leidmine lihtsalt keelebarjääri taha.
Festivali programmi sisse mahtusid ka sõidud Limassoli, Larnaca ja Phapose linnadesse. Muidu hea isuga eesti ja saksa meestele kujunes Küprose ca 30 käiguline Meze’ õhtusöök ka pisut üle jõu käivaks. Naisterahvad seevastu leidsid, et küprose käsitöö ehted on väärt küll, et neid paari kaupa oma ehete kollektsiooni soetada.
Küprosest jäävad meelde ainult kuumad mälestused, toimiv, kuid pisut harjumatult suure ajaloksuga asjaajamine, lahked inimesed, maitsvad söögid, vannisoe meri ja Vasilitzia tänukiri.
Juhukse sõit Küprosele toimus Eesti Folkloorinõukogu soovitusel ja meie kunstilise juhi Kristiina Kapperi eestvedamisel. Suur tänu kõigile osalejatele ja Kultuurkapitalile, kes aitas pisut meie sõidukuludest kanda.
Kirjutasid Kristiina Kapper ja Andres Palumaa
Comments are closed.