Lõuna-Korea võib olla paradiis nii elu mõtte otsijatele kui toidunautlejatele, niisama maailmapildi avardajatest rääkimata. Miks mitte ka rahvatantsijatele ja -lauljatele, tõestas Leigarite ja Sorrõseto käik CIOFF®i Folkloriada eelfestivalile.
Eelfestival toimus 1.-9. oktoobril 2011 Anseongis ning võõrustas kümmet kohalikku ja 13 välisgruppi. Peale Eesti tulid välisrühmad Slovakkiast, Taist, Jaapanist, Indoneesiast, Mehhikost, Malaisiast, Hiinast, Usbekistanist, Brasiiliast, Türgist, Filipiinidelt ja Kongo Vabariigist. Päris-Folkloriada ajal 2012. aastal oodatakse osalejaid mitu korda rohkem.
Üllatustest sel reisil puudust ei tulnud. „Some changes” sai fraasiks, milleta ei möödunud ükski festivalipäev. Ikka oli midagi, mis programmis muutus, ning neist muudatustest saime lühikese etteteatamisajaga teada oma grupi saatjalt, kelleni omakorda jõudis info pikkade telefonikõnede käigus või hilisõhtuste koosolekute kaudu. Need muudatused ei olnud tavaliselt siiski sellised, mis programmi pea peale pööranuks. Erandiks oli kord, kui meile huviväärsuste külastamiseks lubatud esinemisvaba päev muudeti kohustuslikuks festivaliplatsil viibimise päevaks. Ilma esinemiste või muude tegevusteta.
Elamistingimused, mis meid ees ootasid, ületasid kõiki ootusi. Meid paigutati vastvalminud koolituskeskuse hotelli, igaüks eraldi tuppa. Toad pakkusid moodsa tehnika viimast sõna (mitte-tehnikavaldkonna spetsialisti arvates vähemalt), eriti vannituba. Taset näitas seegi, et koristaja käis iga päev ja vahetas ära ka veel puhtad käterätikud. Ning asi, milleta eestlaste elu seisma jääks, ehk internetikaabel, oli tubades samuti olemas.
Ootusi ületas ka toitlustus. Enamik lõunaseid ja õhtuseid söögikordi oli organiseeritud festivaliväljakul valgete linadega laudade ja sama värvi katetega toolide miljöös. Isiklikult kohal viibiv peakokk näitas oskamatumatele rikkalikust buffee-lauast toidu valijatele vajadusel oma käega ära, mis söögid kokku sobivad. Imestust põhjustasime me kindlasti oma vähese riisitarbimisega, sest korealased ise tõstsid ikka ette suure hulga riisi ning siis sinna juurde väiksemas koguses lisandeid lihast taimetoitudeni, üks vürtsikam kui teine. Meie taldrikutes võis näha rohkem lisandeid ning vahel riis jäigi võtmata. See-eest pulkadega söömise õppis enamik eestlasi ära ning koreapärased metallist söögipulgad said ka üheks meelissuveniiriks, mida kaasa osteti. Põnevaid toidukogemusi lisandus sellel reisil rohkelt. Korea traditsiooniline kim-chi – terav punane kapsasalat – enamiku lemmikuks ei saanud, küll aga nii mõnedki kana- ja kalatoidud, sushi, merekarbid, ja muidugi kohalikud mahlased pirnid. Viimased on Anseongi piirkonna üks uhkusi.
Sürpriisid jätkusid festivaliplatsil. Ilus, rohkete õitsvate taimede ja kunstfiguuridega kaunistatud väljak, mille ühes otsas pildilikult võluv veesilm koos looklevate sildadega ning teises otsas kontserdihall, oli festivali toimumiseks sobiv ja hubane kodu. Platsile ja sealt ära liikus grupp alati ühiselt ning bussiga. Samamoodi – ühiselt ja organiseeritult – käidi söömas ja supermarketis. Ja muidugi väljasõitudel vaatamisväärsustega tutvumas.
Festivaliplatsi territoorium mahutas peale lavade ning esinejatele riietumiseks mõeldud telkide ka jalutuspiirkondi, söögiputkasid, näitusehalle ja laadaplatsi, kus sai osta kõike – maiustustest savinõudeni välja, rääkimata võimalusest lasta endast pilt maalida ja seejärel seda riisiveini või -viina trimbates imetleda. Või siis vastupidises järjekorras.
Halvemad üllatused olid seotud tehniliste tingimustega esinemiste juures. Nii näiteks oli ühel esimestest festivali põhilaval esinemistest helipuldi töö selline, mis muusika õigel kujul kuulajate ja tantsijateni toomist paraku sugugi ei toetanud. Lisaks kostus kõrvallaval toimuv häälekas kontsert ka pealavale lahedasti kätte. Organisaatorid fikseerisid need probleemid küll ära, nii et loodetavasti saab järgmisel festivalil muusikataust paika.
See ei lähe üllatusena kirja, aga väärib märkimist, et enamik korealasi Eestit ei tea. Esialgu küll naeratatakse ja ohootatakse viisakalt, kuid järgmine küsimus võib olla (ja sageli oligi) „kas see on Ameerikas?” Mis aga ei vähenda üldse nende soovi selle tundmatu riigi esindajatega fotosid teha. Pildistatakse tõesti palju. Mida aga teha ei armastata, on koos rahvatantsijatega tantsima tulemine. See aktsioon õnnestus väga hästi vaid lastega.
Õppimist väärt on korealaste viisakas ja lugupidav suhtumine teistesse inimestesse. Ikka saatis pöördumisi kerge kummardus ja naeratus.
Lisaks igapäevasele esindus- ja esinemisrolli täitmisele festivaliplatsil, andsime mõned meediaintervjuud, käisime kogu festivaliseltskonnale korraldatud Anseongi linnapea vastuvõtul, tutvustasime Eesti rahvusköögi põnevamaid näiteid (meie kama tekitas kohalikes tõsist hämmingut, kui mitte kasutada negatiivsemat väljendit, samal ajal kiluvõileivad ja Vana Tallinn said tunnustus-punktid endale) ja suhtlesime – niipalju kui selleks võimalust oli – teiste rühmadega. Ühes piimakarjale – mis Koreas on haruldus! – spetsialiseerunud farmis esinesime ka.
Saime näha Lõuna-Korea sõlmpunkti Anseongi linna, käia nii mõneski muuseumis ja templis, veeta päeva kirevas ja mitmeilmelises Seoulis ning nautida kohalikku rahvakunsti uhkust Namsadangi etendust.
Lõpuks olgu öeldud, et tihedalt festivalidel käivad rahvatantsijad, kes igaõhtuse festivaliklubi ja ühistantsimisega harjunud, peavad Koreas oma õhtuid teistmoodi sisustama. Ja kohvisõltlased võtku ise kohv kaasa, selle hankimine on kohapeal raske.
Leigarid ja Sorrõsetod on huvitava kogemuse võrra rikkamana kodus tagasi ja soovivad edukat festivali neile, kes 2012. aastal Koreasse sõidavad. Meie rühmasaatja on nüüd ilmselt kõigi Facebookis kontot omavate Leigarite ja Sorrõsetode sõber. Samuti on ka CIOFF®i Folkloriada festival.
Kirjutas Kristiina Tamberg
Comments are closed.