2013. aasta augustis võtsid Leigarid ette reisi teise maailma otsa, Peruusse, et osaleda Trujillo linnas toimunud festivalil (Festival Internacional de Danzas Folklóricas Festidanza). Oma muljetest ja sellest, kuidas leigaritest said laineharjade kuningad ja I printsessid, kirjutab Anneli Leming.
Kui selle aasta alguses tuli Folkloorinõukogu kaudu Leigaritele festivalikutse Peruusse, ei olnud meil mingit kõhklust – tuleb minna! Lend Peruusse oli päris pikk ja väsitav, kuid pärast paari peatust jõudsime õnnelikult sihtpunkti. Peatusime Trujillo lähedal asuvas kuurordis Huanchacos, mis on Lõuna-Ameerika lainelaudurite paradiis. Hotell paiknes Vaikse ookeani rannikust ainult paari sammu kaugusel, seega saime iga päev nautida vägevate ookeanilainete vaatemängu. Neli kanget meest, otsustasid proovida, mis tunne on lauaga laineharjasid püüda. Selleks oli neil vaja esmalt läbida tunniajane õppus kuival maal ning alles pärast seda said nad õpitut praktiseerida vees. Poisid läbisid selle katsumuse edukalt ja mingil määral said nad ennast tunda lainekuningatena.
Peale lõbustuste osalesime loomulikult ka festivaliprogrammis. Enamus rühmad olid Ladina-Ameerika regioonist: Boliivia, Brasiilia, Ekuador, Kuuba, Mehhiko, Panama, Tšiili ja Peruu. Mujalt maailmast lisandusid Filipiinid, Kanada, Slovakkia, Belgia välisperuulased ja muidugi Eesti.
Meeldejääv oli festivali rongkäik läbi Trujillo ajaloolise keskuse, mis lõppes peaväljakul suurejoonelise avatseremooniaga, kus linnapea autasustas kõiki osavõtvaid rühmi medali ja hiigelsuure nahkkaantes diplomiga. Rongkäik oli tõesti väga elamusterikas ja lõbus. Saime rohkem kui üks kord tantsida Ruhnu süidi algust, sest korraldajad ei osanud esialgu meie saadetud plaadilt muid lugusid üles leida. Pärast mõningaid läbirääkimisi saateauto DJ-ga lisandusid meie rongkäigu repertuaari ka ingliska, kirburaputus, polka, reilender, labajalg ja teised eesti tantsud. Kuna ilm oli ilus ja päikesepaisteline, siis oli tänavate ääres ka päris palju pealtvaatajaid, kes kõiki rühmi suurte aplausidega tervitasid. Tunne oli isamaaliselt vägev!
Festivali põhiprogramm toimus kohalikus spordihallis, millel kõlav nimi: Gran Chimu Coliseum. Selles spordipalees oli meie peamiseks tegevuseks oma esinemisjärje ootamine meeste riietusruumis/ WC-s koos Tšiili ja Brasiilia rühmaga. Aga leigarid ei lasknud end WC pissuaaridest häirida ja nii sai aja täiteks tšiillastele ja brasiillastele õpetatud eesti tantse ja laule ning osa saadud ka nende rahvakultuurist. Mulle isklikult jätsid kõige sümpaatsema mulje rühmad Kanadast, Brasiiliast, Ekuadorist ja Panamast, sest need tundusid oma kontseptsioonilt kõige rohkem sobivat folkloorifestivalile, teised olid pigem lavarühmad.
Festivali tippsündmuseks paistis olevat festivali missi valimine, sest juba mitu nädalat enne sündmust paluti saata meie rühma missi nimi, vanus ja strateegilised näitajad. Kuna vaatamata üleskutsele keegi ise missiks hakata ei soovinud, siis valis reisijuht Alar selleks blondi Heleni. Ja tundus, et panime täppi, sest Helen tõi ära festivali I printsessi tiili! Missiks sai Filipiinide kaunitar ja II printsessiks Panama tüdruk. Kõik oli ka poliitiliselt korrektne, sest tiitleid jagus mitmesse maailmajakku.
Festivali kokkuvõtteks võib öelda, et oli väga huvitav ja hariv tutvuda selle maailmanurga kultuuriga! Pärast festivali tutvustati meile veel Chan Chani linna varemeid, mis oli rajatud enne inkade perioodi chimu ja moche tsivilisatsioonide poolt. Lõpuks veetsime veel poolteist päeva Limas ja avastasime Peruu pealinna vaatamisväärsusi.
Peruusse läheks hea meelega, sest hoolimata kõikidest hoiatustest ei juhtunud seal meiega midagi kriminaalset ja nägemata jäid veel Nazca joonistused, Titicaca järv, Amazonas ja palju muud.
Kirjutas Anneli Leming
Comments are closed.