2025. aastal pälvis Eesti Folkloorinõukogu aasta folkloorirühma preemia regilauluansambel Väike Hellero. Väike Hellero on tegelenud nii eesti kui ka soomeugri rahvaste rahvalauludega, lisaks on ansambli liikmed aastate jooksul paljusid huvilisi regilaulu osas õpetanud ja koolitanud.
Saadud tunnustuse puhul jagasid oma mõtteid regilaulust ja kooslaulmisest ansambli liikmed Leanne Barbo, Minni Oras, Maarja Oras, Kati Soon, Kadi Sarv ja Kail Visla. Väike Hellero juhendaja on Janika Oras.
Väike Hellero on koos tegutsenud juba 30 aastat. Kas ja kuidas on selle aja jooksul muutunud teie enda suhe regilauluga?
Kadi: Väike Hellero loodi põhiliselt rahvalauluansambli Hellero lauljate tütardest. Seega ulatub mitmete meie liikmete tutvus regilauluga 30 aastast palju kaugemale. Tüdrukud käisid vanematega koos lauluproovides ja kasvasid üles regilaulu keskel.
Meie põlvkond tajus regilaulu rahvusliku, eksootilise, hinge läbi raputava vahepalana nõukogude halli argipäeva taustal. Aga laste jaoks oli regilaul elu loomulik osa, igapäevane muusikakeskkond. Koos lauljate kasvamisega muutus ka meie teadlikkus regilauludest. Alguses tegime väikeste lastega laulumänge ja tantse, siis lisandusid neile pikemad jutustavad ja lüürilised laulud.
Viimasel ajal on meiega koos laulma hakanud ka mõned Väikese Hellero lauljate lapsed – meie regilaulumulli lapselapsed.
Kati: Mina tunnen, et minu suhe regilauluga on muutunud koos elukaare erinevate rollidega.
Ülikoolitüdrukuna oli aega laulda ja ilutseda igapäevaselt. Nüüd suure pere emana on kõikide muude kohustuste kõrvalt laulukaaslastega päriselt kokkusaamine eriline pidupäev.
Praegu on regilaul mulle justkui salasõbraks ka kõige rutiinsematel argihetkedel: laulan näiteks omaette autoga sõites. Lennukis. Iseendale. See turgutab ja rõõmustab.
Varem hindasin väga esituse autentsust. Nüüd olen stiilinüansside hindamise kõrval õppinud rõõmustama iga kord, kui keegi on regilaulu enda jaoks avastanud ja laulab. Tean, et süvenemine on teekond.
Minni: Suhe regilauluga on muutunud aina sügavamaks ja lähedasemaks. Üha paraneb arusaamine regilaulu sõnade tähendusest ja sõnumist, viisiloogikast, lihtsamaks muutub uute regilaulude (jah, peale 30 aastat neid ikka veel jätkub, arhiiv on põhjatu!) kaasalaulmine ja õppimine. Ja suhe on muutunud selles mõttes ka aina soojemaks ja isiklikumaks, et ta on nagu minu oma, mu jaoks olemas ja tagataskust võtta. Kui on näiteks vaja last magama saada, siis aitab unelaul, kui kõndides lisaenergiat vajan, on abi teekäigulaulust või kui on mõni ilmatusuur mure kurta, siis üsna spontaanselt pomisen selle endast välja regivärsis mõnel itkuviisil.
Leanne: Suhe regilauluga on ühest küljest jäänud samaks – aukartus ja armastus, teisest küljest muutub ta juurde õppides pidevalt omasemaks. Selle viimase üle on eriliselt hea meel, aga pidevalt on ka kahju, et ei ole jõudnud rohkem õppida.
Maarja: Ma arvan, et minu jaoks on see suhe muutunud korduvalt – alustades olin ju alles päris laps. Erineva sisuga regilauludele antav tähendus ja nende mõistmine muutub sõltuvalt enda vanusest, elujärgust, teadmistest ja kogemustest.
Teismelisea ja noore täiskasvanuna oli vahepeal mingi aeg, kus olin nö folgiliikumises väga sees ja siis oli ka regilaulul elus tähtsam roll, nüüdseks on see pigem kahanenud, samas korduvalt ka muutunud – näiteks emaks saades hakkasin rohkem ka omaette ja lapsele laulma.
Praeguseks on regilaul jäänud pigem selliseks mõnusaks koduseks asjaks, millega argielust välja tulla ja mille seltsis pere ja lähedaste sõpradega aega veeta.
Kail: Regilaul on mulle väga omaseks saanud. Olen aja jooksul lapsi õpetades tabanud end mõttelt, et vanasti teati palju paremini, kuidas aju töötab ja suurt hulka sõnu meeles pidada suudab. Regilauludes on peale algriimi ja paralleelvärsside sees ka igasugu naljakad seosed, mis teksti meeldejätmist toetavad. Vahepeal oleme selle oskuse justkui ära unustanud.
Teie repertuaar koosneb nii eesti kui ka erinevate soomeugri hõimurahvaste lauludest, tuginete suuresti Eesti Rahvaluule Arhiivi materjalidele. Millised on olnud kõige põnevamad avastused ja leiud, mis te arhiivimaterjalidega töötades leidnud olete?
Leanne: Põnev on avastada, kui keegi laulude vahele midagi räägib, olgu siis oma elust või laulust või mõnest lauluga seotud tähtpäevast. See annab tunde, et oled traditsiooniga tuttavam ja aitab seda paremini mõtestada.
Kati: Janika vilunud kõrva ja juhendamise toel arhiivisalvestustestest nüansside ja viisivariantide välja kuulamise õppimine pakub jätkuvalt ja jätkuvalt põnevust. Väga põnev helikeel on seto vana pooltoon-poolteisttoon helirida. Karula ja Hargla burdooniga laulud on ka lemmikud.
Avarama pildi laulude ümber avas minu jaoks Janika doktoritöö, mis käsitleb viie 20. sajandi regilaulunaise elu lisaks nende lauldud lauludele ka mälestuste ja elulugude kaudu. Arhiiv annab lisaks viisidele ja sõnadele palju taustainfot – kui oskad tervikpilti kokku panna.
Maarja: Ma ise olen arhiivimaterjalidega töötanud vähe. Nii palju kui Janika ja teised seda meile tutvustanud on, siis eks kõige ägedamad on ikka need äratundmishetked, kui avastad mingi kaugema hõimurahva laulust mingi elemendi, mis meie omadega väga sarnane.
Viimasel ajal on tekkinud üle Eesti erinevaid regilauluklubisid ja kooslaulmisi. Ka teie liikmed on aastate jooksul paljusid huvilisi koolitanud ja juhendanud. Kuidas teile tundub, kas inimeste huvi regilaulu vastu on kasvamas või on see läbi aastate sarnane püsinud?
Kati: See, et neid regilauluklubisid tekib, näitab, et laulumõnu kestab ja regilaulul on jätkuvalt koht kogu muu maailma muusikakirevuse sees.
Olen märganud, et üha julgemalt katsetatakse ka ise sõnade improviseerimisega. On tore, et idee sellest, et regilaul on kui keel, milles saab rääkida millest iganes, on inimestele tuttavamaks saanud. Samas soovitan südamest süveneda varasematesse tekstidesse, otsida vormeleid, imeägedalt sõnastatud värsse, traditsioonilisi kujundeid. Et regilaul julgelt improviseerides ei lihtsustuks, ei muutuks igavaks, argikeelseks, suvakaks.
Maarja: Minu jaoks jäi see klubide ja kooslaulmiste aeg pigem umbes 20 aasta taha. Pealtnäha tundub küll, et organiseeritud vormis on neid üritusi praegu rohkem, aga kas see peegeldab ka päriselt inimeste huvi kasvu, selles ma veendunud pole – samas ei julge ka vastu vaielda, sest ise lihtsalt ei osale hetkel enam kuigi palju.
Leanne: Eks see käi vast ka lainetena. Klubilise tegevuse puhul on oluline kokku saada vähemalt paar-kolm tuumikliiget ja lisaks mõned püsikäijad. Mõni regilauluklubi on aja jooksul ka tekkinud ja kadunud. Peame pöialt, et uued oleksid elujõulised.
Miks võiks üks tänapäeva inimene just regilaule laulda?
Kail: Mõnusa ühistunde tundmiseks, aju treenimiseks, sõnavara laiendamiseks. Regilaulude laulmisel saavad kõik kaasa lüüa ja laulmisest rõõmu tunda. Pikki regilaule lauldes unustad hetkeks argimured, sest keskendud loole ja monotoonne viis viib endaga kaasa.
Minni: Regilaulus on rahu ja vägi. Need, kes tahavad ja leiavad võimaluse sellesse maailma süveneda, võivad leida regilaulust palju tuge, nende kooslaulmiste käigus saab täiesti välja astuda muidu pöörasest elukarussellist, see lõõgastab.
Leanne: Ise tunnen, et peale muusikalise ja poeetilise naudingu on hea tunne midagi niisugust osata, hea on saada identiteedile tuge ja rahuldada kuuluvusvajadust ning loomulikult on see suurepärane ajaloo ja kultuuri sügavuse tunnetamise vahend. Lihtsamas plaanis on aga regilaul leplik kõigi vastu, kes tahaksid lihtsalt laulda ja hääli kokku lasta kõlada – laulmine teeb inimese hingele head.
Kati: Praegu, kui igasugune muusika on Spotifys näpuvajutuse kaugusel, on ikkagi inimestele väga oluline ISE laulda, ISE musitseerida. Ja teha seda koos teistega, koos nautida. Seda ka, et kui sa oled regilaule laulnud, siis on sul palju avaram uks paljude eesti luuletajate, kirjanike, kunstnike, lavastajate loomingu juurde. Näed tervikut ja seoseid.
Maarja: Kui mitte võtta eesmärgiks arhiivilähedasel tasemel või muudel kõrgetel kunstilistel eesmärkidel esinemist, vaid lihtsalt laulmise nautimist seltskonnas või omaette, siis on tegu ühe ligipääsetavaima ja kergemini omandatava laulustiiliga – järgilaulmine, lugu jutustavad sõnad, mida võib ka rahus veidi varieerida, lihtne on mõnel tuttaval viisil teksti improviseerida. Laulda saab üsna suvalise suurusega seltskonnas või hoopis üksi, laste ja täiskasvanutega.
Teisalt, regilaulude laulmine tugevdab jälle ajalootundmist, tunnetust eestlaste minevikust ja kultuurist, meie rõõmude ning murede sarnasusest ja erinevustest. Nii et regilaulude laulmine on ka hariv.
Ja kolmandaks, kui regilaulu enda poolt vaadata, siis ikka selleks, et see traditsioon säiliks.
Foto autor on Silver Tõnisson.
Comments are closed.