Augustis toimus Paide Arvamusfestivali Kireval alal arutelu tsensuuri eri tahkudest pärimuskultuuris. Arutelul osalesid Tartu Ülikooli etnoloogia professor Art Leete, folklorist Mare Kõiva, Feministeeriumi huvikaitse spetsialist Elise Rohtmets ja Eesti Folkloorinõukogu juhatuse esimees Lauri Õunapuu. Arutelu juhtis ajaloolane Madli Vanamölder. Arutelu vajaduse põhjustas tagasiside Eesti Folkloorinõukogu poolt läbiviidud algatusele Hakkame santima!, mis tõstab fookusesse mardi- ja kadripäeva kombed ning sellega seoses maskeerumise.
Saadud tagasisidest selgus muu hulgas, et kadripere tegelastena esitatud stereotüüpsed rollid –habemega naine, ennustaja, juudikaupmees jm – võivad olla teatud juhtudel häirivad rahvus- ja seksuaalvähemustele ning seega tuleks neid rolle mitte eeskujuks tuua, koguni hoiduda neid esitamast. Samuti on varem tulnud ette probleeme stereotüüpsete rollide esitamisel eesti rahvalauludes ja -mängudes, kus mehi kujutatakse perekonnapeana, naisterahvast koduhoidjana jms. Samuti antakse rahvaluules subjektiivseid hinnanguid tegelaskujudele, johtuvalt kultuuris väljakujunenud isikustereotüüpiale: naine on ilus, mees tugev, võõra rahva esindaja rumal jne.
Kas need rollid ja stereotüüpiad, nende levitamine, õpetamine on õigustatud ning need rikastavad kultuuri või peaks neid pigem vältima, oligi arutelu teema.
“Peaksime vältima olukordi, kus pärimuskultuuri esitledes võib keegi saada mõõdetavat kahju – põlguse, tagakiusamise või laimu kujul.”
Ühises arvamusringis tuli seekord välja, et tõenäoliselt oleme näinud hetkel probleemi suuremana kui see reaalselt on. Küll on aga hea ja tervitatav, kui me nende probleemide olemust oleme tähele pannud ning neil teemadel mõtteid vahetanud, analüüsinud. Nagu öeldakse, arvamust, mida ei ole, on raske toetada või ümber lükata.
Elise Rohtmets tõi välja, et me peaksime vältima olukordi, kus pärimuskultuuri esitledes rõhume stereotüüpsetele rollidele, mille tulemusel võib keegi tõepoolest saada mõõdetavat kahju – kas siis põlguse, tagakiusamise või laimu kujul. Ühiselt leiti, et säärane olukord võib tekkida, kui etleme rõhutatult negatiivset stereotüüpiat kindlatele rahvastele või subkultuuridele – näiteks levitame avalikus ruumis laule või lugusid, mis kajastavad venelasi roppude, vägivaldsete ja kasimata “tibladena”.
Mare Kõiva ja Lauri Õunapuu leidsid samas, et peegeldades rahvakultuuris neutraalseid ja värvikaid rahvuste stereotüüpe, ei parodeeri ega esita me konkreetseid tegelaskujusid, vaid pigem iseendi ettekujutlust nendest stereotüüpidest. Seega naerame seeläbi pigem iseendi ettekujutluste küündimatust. Stereotüüpseid rahvus- või soorolle esitades ei soovi me tõenäoliselt olla ise parodeeritavad reaalsed tegelased, vaid iseendi huumoriküllane ettekujutlus nendest.
Vahelepõikena toob allakirjutanu välja veel ühe paralleeli – keeleparoodiad. Kui me räägime näiteks huumoriprismas läti või soome keelest, ütleme, et lätlased lisavad iga sõna lõppu s-hääliku ning soomlased liite -nen, millistel alustel seisavadki antud keeleprintsiibid. Samas on kõigile selge, et see ei ole tõsiseltvõetav teooria, vaid pelgalt huumor, millega naerame pigem iseendi lihtsustatud arusaamade üle.
Rahvaluule ei kujuta üldiselt tänapäeva ühiskonnas eetilist ja moraalset koodeksit
Arvamusfestivalil mõlgutas Art Leete teemaksolnud kadripere rollide üle ning leidis, et kui peaks olema tõsi, et rahvusvähemuste rollid teatud juhtudel võivad olla häirivad nende rahvuste esindajatele, ei ole keeruline neid tegelaskujusid vältida. Seda enam, et me ei näe 21. sajandi tänavapildis kirkalt riietatud ennustamisega tegelevaid romasid ega ukselt uksele käivaid juudikaupmehi, kes osavate äriinimestena suure hinna eest igale kaubale ostja leiavad. Samas oleks keeruline vältida vastassoo tunnustega ümberriietujaid, nii habemega kadrisante kui ümarate kehavormidega mardisante.
Samuti leiti, et stereotüüpsed rollid rahvaluules ei mõjuta üldiselt ühiskonna valikuid indiviidide suunamisel ning nende soovi täita ühiskonna poolt või rahvaluules neile seatud ootusi. Rahvaluule tänapäevased väljenduslaadid on teatraalsed, suures osas esinemisfunktsioonis, mida nii võetakse ja tõlgendataksegi. Rahvaluule ei kujuta üldiselt tänapäeva ühiskonnas eetilist ja moraalset koodeksit ega sisalda käitumis- ning valikujuhiseid. Näiteks ei mõjuta mitte kuidagi erootilise alatooniga Vladimir Sollogubi, meilgi laialt tuntud, laul “Kitarre käes ja mantel üle õla”, pühendatud 1830ndatel Tartu 14-aastasele neiule Emilie Grüdenerile, ühiskonna vaateid pasliku vanuse kohta partneri valikul.
Elav ja hingav rahvakultuur reguleerib end üldjuhul ise
Ühises vestlusringis leiti, et vähese rahvaarvuga Eestis on küllalt vähe elavas kasutuses olevaid traditsioone ning me ei peaks liialt muretsema selle üle, kas antud traditsioonid, mille eesmärk ei ole rassistlik, ksenofoobne ega diskrimineeriv, võiksid tekitada üldist pahameelt. Elav ja hingav rahvakultuur reguleerib end üldjuhul ise.
Kui mingil põhjusel tekivad teatud kultuurinähtustel negatiivsed ja häirivad tunnused, tekib rahval üldiselt vajadus enesetsensuuriks ning häirivad kultuurinähtused kas kaovad või jäävad paremal juhul museaalseteks ülestähendusteks, sarnaselt Ameerika varajase popkultuuri nähtusele minstrel show‘le – tänapäeva kultuuriruumis ei ole mõeldav, et blackface’i kandev muusikatrupp pälviks kogu ühiskonna kiiduavaldusi, ent me ei saa eitada, et toonastel lavadel toimunut naerdi ning nauditi rassiüleselt.
Tsensuur on läbi ajaloo olnud ka võimu ja enesekehtestamise vahend. Ülereguleeritud ja -tsenseeritud maailmas kaob aga regulatsioonide ja pealesunnitud tsensuuri mõte, tekib vastureaktsioon, mis pärsib võimu ning regulatsioone. Seetõttu jõuti arutelus arusaamani, et üldiselt puudub vajadus, sh mitmekultuuriliselt kasvavas ruumis, rahvaluule ja pärimuskultuuri tsensuuriks ning regulatsiooniks väljundites, mis tõenäoliselt võiksid olla häirivad teatud ühiskonnagruppidele. Samas tõdeti, et kunstilistes väljendustes on konflikt alati olemas ning seda on tõenäoliselt nii minevikus, olevikus kui tulevikus võimalik tõlgendada endale sobivaks või mittesobivaks. Sanditamiskombestiku juures kasvõi kristliku ja eelkristliku kultuuri konflikt, kadripäeval loomse toidu ja karjapidaja tähtsustamiskonflikt taimse toidu eelistajate kõrval. Samuti mardi- ja kadrisantide naiselike ja mehelike stereotüüpide võimendamine.
Vaade arusaamade nihetele rahvaluules selle tõlgendamisel
Tendents, et me võtame mängu päriseluna, on antiikne, mäng on rituaal. Peaaegu et religioosne. Ka naiivselt salatsev. Kes meist ei tahaks olla sekti liige, teada ja toimetada midagi, mis on sektivälistele teadmata. Sektiliikmena on meil justkui ainuõigus otsustada siseringiküsimusi. Meie sektiks on kujunenud Eesti. Toimetame ja kanname näiliselt edasi teadmisi, mis on omased ainult siseringile, ehkki see on kultuuriliselt küsitav. Sama küsitav, kas mardi- ja kadripäev on meie rahva pühad. Meile meeldib arvata nii, sest meile tundub, et see on midagi põlist ja eestlasele ainuomane. Müüt puhtast ja rikkumata rahvakultuurist. Kui me vaatame viltu angloameerika halloween’i kombestiku sulandumisele meie sanditamiskultuuri, ei teadvusta me endile seda, et halloween’i kombestik võib olla oma alges meie kultuurile sama omane kui hilisemad pühakutepäevad. Me takerdume kultuurinähtuste fassaadi, süübimata sellesse, mis toimub mineviku tagatubades. See on loomulik ja arusaadav. Tendents, et Kalevipojale antakse hinnanguid, toetudes Kristjan Raua illustratsioonidele ning Oskar Lutsu teostele vastavalt Arvo Kruusemendi filmidele, on mõistetav, ent absurdne. Vähene infokogus tingib loogikavea, mis takistab meil adumast vaadeldavate objektide keerulisemaid seoseid ja allikaid. Loogikavead viivad omakorda müütide tekkeni, mis on küll subjektiivselt põnevad, ent objektiivselt väheväärtuslikud. Kui tuua loogikajärelduseks kaks eeldust: “kõik hobused on nelja jalaga”, “koer on nelja jalaga”; võiks see viia loogiliselt järelduseni, et koer on hobune. Me teame, et see on väär, kuna toetume oma järeldustes kogemuspagasile, mida omasime enne järelduse tegemist. Kui aga kogemuspagas multikultuurses ühiskonnas on eri gruppidel erinev, tekib eetiliste hinnangute andmisel teatud kultuurinähtustele paratamatult erinevaid arvamusi ja arusaamanihkeid.
Seetõttu võib öelda, et kõik järeldused rahvakultuuris sobilike ning sobimatute nähtuste kohta on õiged, isegi, kui need erinevad teineteisest nagu päev ja öö. Me lähtume oma hinnangute andmisel täiesti erinevatest printsiipidest, seetõttu ei saa me jõuda sarnaste järeldusteni. Jääb ainult küsimus, kes võib otsustada aksepteeritavuse üle rahvakultuuris ning kui me räägime rahvast, siis millise rahva kultuuris: kes on see rahvas, see siseringi suletud sekt?
Näiteks muusika puhul oleme harjunud, et ei teki mingit küsimust, kui mängitakse Chopini “Nokturn Nr 20”, isegi kui esitaja ei tea, mida tundis helilooja seda isiklikku pala komponeerides või mida elas läbi toonase Poola kultuur. Ent kui laval lauldakse mõnd afroameerika 19. sajandi anonüümset teksti valge esitaja poolt, tekib küsimusi ning kahtlusi rohkem kui küllalt. Sarnaselt toetume nihestunud infoväljas triivivale intuitsioonile, viimase tekitatud tabudele või ebatabudele, kui pelgame laulda laule, kus kõneldakse juudist. Viimasel ei ole mitte kunagi midagi selle vastu, kui teda tema rahva nimetusega kutsutakse. Mingil põhjusel ei hoia me end aga tagasi, kui laulame romantilisi laulukesi mustlastest, ehkki nemad sooviksid pigem olla kutsutud romadeks. Seejuures tasub aga tähele panna, et subjekti olemus ei muutu, kui me nimetame seda erinevate nimedega. Tähtis on, mida me teame ja arvame nende ajalooliste ja rahvakultuuriliste nähtuste kohta ning kuidas me suudame seda oma rahva kultuurilugu viljeleda nõnda, et selle iga tahk oleks ka teistele vastuvõetav, ilma et peaksime oma rahvakultuuri enne seda tsenseerima – pesema, kuivatama ja triikima. Seeläbi õpime enam austama ja väärtustama ka teiste rahvaste folkloori.
Tekst: Lauri Õunapuu
Fotod: Kristi Pumbo
Comments are closed.