Pärimuspeo Baltica korraldustoimkond on aastaid pead murdnud, mida hakata peale arvukate kaebekirjadega, mille saatjaiks on südamepõhajani solvunud kaaskondlased, keda häirib lokkav lohakus, hoolimatus või teadmatus pärimuse edasikandmisel. Sestap on tänavu kogu festivali ajal liikvel pärimuspolitsei ehk PÄPO, et korrarikkujaid õigeaegselt tabada ja korrale kutsuda. PÄPO vormirõivastuseks on erinevate Eesti piirkondade laitmatud rahvarõivakomplektid, et mõjuvad elava etteheitena neile, kel selles vallas veel pikk maa minna. Kiireks ja operatiivseks liikumiseks kasutab PÄPO monorattaid.
Pärimuspolitseinikud kontrollivad olukorda jooksvalt, samuti on kõikjale riputatud plakatid hädaabinumbriga, et tähelepanelik kodanik rikkumist märgates koheselt reageerida saaks.
Foto: Rene Jakobson
Oma eksimusest peab ise aru saama
Et festivalile on rahvast oodata palju, ei lasku ringisõitvad korravalvurid pikematesse vestlustesse, vaid annavad puudustest sõidu pealt kiirelt, kuid meeldejäävalt märku – näiteks lüües võsast võetud kaikaga sõbraliku võmmu kuklasse, pottmütsile või põlveõndlasse, mispeale tabatu peab ise aru saama, mis on valesti ja oma rõivaid või käitumist kärmesti kohendama. Kergemate eksimuste korral nähvatakse kasevitstega mõned korrad vastu sääri. “Mõjusaim vahend tulevaste vigade ennetamisel on see, kui inimene saab ise oma eksimustest aru,” selgitab Baltica peakorraldaja Monika Tomingas. “Valutav kukal aitab ka järgmisel päeval kärmelt meenutada, et murumüts ei käi mitte kuklasse, vaid korralikult pähe. Äralõigatud juuksesalgud tuletavad aga meelde, et naisterahva juuksed ei pea tanu alt lohakalt välja tolknema ning kibedad vitsajäljed säärtel ei lase unustada, kui kõrgele peavad ulatuma sukad.”
Mille kohta kõige rohkem kaebusi tuleb?
“Suurimaks murekohaks on valesti hooldatud rahvarõivad,” annab mõista PÄPOna tööd alustav Ave Matsin. “Näiteks on sageli märgata, et linaseid särke on pestud lõhnava pesupulbiga ja, nagu sellest eksimusest veel vähe oleks, ka elektrilise triikrauaga sirgeks triigitud! “Tule taevas appi!” tahaks siinkohal hõigata. Pärimuspeol kantavad linased särgid olgu pestud pesukünas pesukurika ja kas searasvast keedetud seebi või tuhaleelisega. Pesemisele peab kindlasti järgnema kuivatamine värskes õhus ja sirgendamine vaalikurika ning -kaika abil. Kui tegevus toimub õhtul, siis otse loomulikult küünla- või peerutule valgel.” Kas rõivaid on õigel viisil hooldatud, on ju kaugele näha!
Naistel ja meestel erinevad vead
Eelmise aasta pilootprojekti käigus selgus, et naisterahvaste puhul on eriti häirivaks silmameik ja värvitud huuled. “Tegu oleks veel kuidagimoodi andeksantav, kui ripsmeid võõbataks tuha-searasva seguga, kuid keemiline ripsmetušš on täiesti välistatud. Selle reegli vastu eksinud saadetakse pärimuspeol otsemaid silmi pesema,” avalikustab mullu PÄPOna tegutsenud Leanne Barbo (pildil), mis saama hakkab. Pärimuspeole tulles kaalub tark inimene alati alternatiive. “Milleks mäkerdada huuli huulepulgaga, kui täpselt sama tulemus on võimalik saavutada ka huuli villase sokiga verele hõõrudes!”
Sageli eksivad naised ka sellega, et särgi all kantakse aluspesu. Need moodsad nipstükid jäägu ikka õigesse sajandisse. Aluspesu hakkasid esimesed julged Eestis kandma 1920ndatel aastatel koos lühemate kleitidega ja see ei passi kohe kuidagi pärimusteadliku rahvarõivakandjaga kokku.
Paljud meesterahvad ei tee jällegi vahet naiste ja meeste sõlgedel ning vöödel. “Ega see mõni paabapraasnik pole, pane siis juba triibuseelik ka selga! Lisaks tahaks meestele öelda, et siledaks aetud lõug ja rahvarõivas ei sobi kuidagi kokku,” toob välja PÄPOdele väljaõpet teostav Lembe Maria Sihvre. Mehel olgu kenad õlgadeni juuksed ja lambaraudadega piiratud täivaba habe. “Õige mees lehkab tubaka ja õlle, mitte odava odekolonni järele!”
Üks pudrukauss kõigile
Muidugi ei puuduta kaebused vaid rõivastust, vaid ka kõiki muid valdkondi. Näiteks pole pärimuspeo ajal võimalik mistahes ajal toidutaldrik käes ringi jalutada. “Kas meie esivanemad siis tegid nõnda? Pärimuspeolised söövad üheskoos kindlatel kellaaegadel, millest antakse märku lokku lüües. Laudade keskele asetatud ühest suurest savikausist pistab igaüks puulusikaga endale putru suhu, ilma et oleks mingit taldrikutega jändamist ja edvistamist. Sama kehtib joogikruuside kohta. Kogu alal on kasutusel vaid mõned käest kätte ringlevad õlle- ja kaljakapad,” toob Monika Tominagas välja, kuidas tänavused lahendused panustavad ka rohepöördesse. Lapsed seisavad söömise ajal muidugimõista täiskasvanute selja taga ja alles seejärel, kui need on söönud, võivad nad üle täiskasvanute õla oma lusikaid pudrukausi poole küünitada. Janustele on pärimuskülas mõned allikaveega täidetud puust ämbrid, mida kallutades saab üle ääre kosutavat vett rüübata.
Ootame ettepanekuid
Nii korraldajate endi kui ka osalejate poolt põhjustatud häirivaid vahejuhtumeid on olnud arvukalt ning 1. aprillil asub toimkond koostama pikka ja põhjalikku juhendit, mille pähe õppimine on igale Baltica pärimuspeost osavõtjale kohustuslik.
Vaata, mida inimesed ideekorje raames suurimate rikkumistena välja tõid SIIT!
Comments are closed.