Elava pärandi rollile kogukondade heaolu- ja elatusallikana tuleks senisest enam tähelepanu pöörata! Just sellisele järeldusele jõudis Tartu Ülikooli vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetooli juhitud uurimisrühm LIVIND-projekti tulemusi uurides.
Soome keskne kultuuripärandi agentuur algatas Soome välisministeeriumi toetusel 2021. aastal rahvusvahelise projekti, mille eesmärk oli suurendada teadlikkust elava pärandi rollist kestliku arengu allikana. Möödunud aastal lõppenud koostööprojekt „Loov ja elav kultuuripärand kui ressurss põhjapoolses piirkonnas (LIVIND)“ oli esimene omataoline Põhjala-Balti regioonis, hõlmates partnereid üheksast riigist (Taani, Eesti, Soome, Island, Läti, Leedu, Norra, Poola, Rootsi), omavalitsuspiirkondadest (Taanis – Gröönimaa ja Fääri saared, Soomes – Ahvenamaa) ja saamide asualalt Skandinaavias. Projektist said tuge ka kolm algatust Eestist: haabjaehituse meistriklass Soomaal (OÜ Karuskose), jutuvestmisfestival „Ööbikuööd“ (Eesti Rahvakultuuri Keskus) ning mardi- ja kadripäeva kombestikku elavdav aktsioon Hakkame santima! (Eesti Folkloorinõukogu).
Lisaks praktilisele poolele oli projekti kaasatud teadlasi koondav töörühm, kuhu kuulusid TÜ UNESCO vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute õppetool ja Läti Kultuuriakadeemia UNESCO vaimse kultuuripärandi poliitika ja õiguse õppetool. TÜ UNESCO õppetooli juhataja, kultuuriteaduste professor Kristin Kuutma juhitud uurimisrühma ülesandeks oli analüüsida, kuidas elav pärand ja säästev areng teoorias ja praktikas omavahel seotud on, aidates ühtlasi kaasa projekti tegevuste kavandamisele ning elluviimisele. Arvestades elava pärandi ja kestliku arengu kokkupuutepunkte käsitlevate uuringute nappust, võtab uurimisrühma analüüs “Elav kultuuripärand ja kestlik areng: Teadusuuringud ja LIVIND-projekti poliitikasoovitused“ ülevaatlikult kokku tänased võimalused ja väljakutsed, mis kaasnevad elava pärandi ja kestliku arengu raamistike ühendamise katsetega.
Uuring näitas, et kuigi kohalikul tasandil on tehtud inspireerivaid ja uuenduslikke projekte, on teadlikkus elava pärandi ja jätkusuutlikkuse vahelistest seostest üldiselt madal. Kuna elava pärandi ja kestliku arengu alane töö ei ole eri valdkondades, valitsemistasanditel ja ühiskonnas omavahel integreeritud, on selliste ettevõtmiste mõju ebaühtlane. Seejuures keskenduvad pärandiga seotud sidusrühmad sageli pigem sotsiaalse ja kultuurilise jätkusuutlikkuse kui majandusliku ja keskkonnaalase jätkusuutlikkuse küsimustele. Strateegilist planeerimist takistavad lünklik koostöö ja kommunikatsioon ning tõhusate järelvalve ja hindamise meetmete puudumine. Hindamisel keskendutakse seejuures peamiselt hõlpsasti mõõdetavatele aspektidele, nagu näiteks majanduslikud investeeringud kultuuripärandisse, jättes tähelepanuta sotsiaalsed, kultuurilised ja keskkonnaalased mõjutegurid. Suurem teadlikkus, koostöö ja teadusuuringud toetavad tõenduspõhist poliitikakujundamist ja soodustavad terviklikku lähenemist, võttes arvesse kestliku arengu keskkondliku, majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise mõõtme omavahelised seosed.
Allikas / Loe lähemalt: https://kultuuriteadused.ut.ee/et/uudis/elav-parand-sailenotkus-vajab-tahelepanu
Ingliskeelne kokkuvõte ja poliitikasuunised: https://livind.fi/wp-content/uploads/2025/01/LIVIND_PolicyPaper_2025_final.pdf
–
Comments are closed.