Nägin-kuulsin Helmīt esimest korda laulmas üle 40 a tagasi, kui Tartu Ülikooli tudengina rahvalaulurühma Hellero liikmena Riias esinesime, koos Skandiniekiga. Helmī ja Dainis jätsid mulle sügava mulje kui väga loomulikud ja kaasahaaravad rahvalaulu ja kommete esitlejad; tegu oli rahvapäraste perekondlike ja lapseristimise rituaalidega. Paar aastat hiljem, kui olin Tallinnas liitunud rahvamuusikaansambliga Leegajus, algas tihedam kokkupuude Helmīga, ikka rahvalaulu kaudu. Meie maailmad sobisid kokku, sest meid ühendas huvi rahvamuusika vastu ning soov seda kaasajas taas elavaks, tänaste inimeste traditsiooniks tõsta. Selles on mulle (peale Leegajuse juhi Igor Tõnuristi) heaks kaaslaseks läbi aastate olnud Õie Sarv, praegu kõige väärikam ja loominguline seto laulik, kellega neid meenutusi koostasime.
Liivi pärandi tähendus sai meile sügavuti selgeks, kui koos Helmī ja Julgiga esines 1986.a Viru säru festivalil ka Oskar Stalt. Meie imetlus kasvas ning 1988.a Baltica ajaks õppisime meiegi liivi (ja läti) laule ja võtsime osa Ire rahvamaja taasavamisest. Need on vaid mõned arvukatest kohtumistest läbi aastate.
Aga meile Õiega meenub Helmīga seoses meie ühised pingutused luua rahvalaulu ja pärimuse edasiandmise võimalusi lastele Läti ja Eesti iseseisvumise ajastul. Helmī käis festivalidel, mida Leegajuse lasterühmaga korraldasime Tallinnas ja meie tulime Riiga. Nende külaskäikude jooksul jõudsime ka Helmī ja Dainise koju, kus meid lahkelt vastu võeti ja kus oli väga meeldiv olla. Ühiselt liivi ja seto, eesti ja läti laule lauldes ning pärimuse elujõust mõtteid vahetades veetsime tunde. Need mälestused on alatiseks meiega.
Meie sooviks on sõnastada piltlikult, mida Helmī (ja muidugi ka Dainis) meile tähendasid ja kuidas me neid meenutame: neis mõlemas kehastus liivi vägi ja pühalik ilu, elurõõm ja loomingulisus, sügav veendumus liivi pärandi väärtuses üle aegade, mida oma lastele edasi anda.
Kõrgemad taevased jõud tekitasid mulle võimaluse täna Riias olla. Ja seegi annab tunnistust Helmī ainulaadsest tähendusest.
Ma tulin kaugelt ega toonud lilli, mis läti kombestikus nii tähtsad, ma tean. Aga esitan meenutuseks mõne rea eestikeelset regilaulu: Laula, kuni elad!
Kristin Kuutma ja Õie Sarv Eestist, Leegajusest
Sõnavõtt 13. juunil 2023. a Riias
Helmī Stalte mälestusüritusel Väikese Gildi saalis (tõlkis Laura Šmideberga)
Kristin Kuutma,
Tartu Ülikool, kultuuriteaduste professor, vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetooli juhataja
Comments are closed.