Sel kevadel lükkas Eesti Folkloorinõukogu käima projekti, mille pikem eesmärk on luua terviklik ja toimiv üle-eestilise folkloorikuraatorite võrgustik, kus iga paikkonna esindajal on olemas hea ülevaade enda piirkonnas toimuvast ning ta on saanud tarviliku ettevalmistuse, et folklooriliikumist suunata, edendada ning elavdada. Nüüdseks on esimene etapp selja taga – mis see meile õpetanud on?
Erinevad inimesed, ühised mured ja rõõmud
Selleks et saada aimu, mis olukorras me täna oleme, alustasime olemasolevate vabatahtlike folkloorikuraatoritega arenguvestluste pidamist. Aprillis-mais toimus neid kokku 15 tükki, igast maakonnast ühe kuraatoriga. Kuigi olukorrad paikkondades on erinevad, tuli esile siiski mitmeid ühisjooni.
- Enamikes maakondades vajavad folkloorikuraatorid enda kõrvale meeskonda, kellega ühise eesmärgi nimel tegutseda. Aga pole ka ime – koostöö ise on ju motiveeriva jõuga ja annab alati uut hingamist. Et see aga lihtsalt mõtteks ei jääks, on tekkimas nii mitmeski maakonnas vallapõhised folkloorikuraatorid, kes omavahel maakonnaüleselt tuumiku moodustavad. Tänu sellele on meie võrgustikku juurde tulnud üle kümne uue inimese, kellest kaheksa juba ka igakuiselt osa võtmas koolitustest ja kohvihommikutest.
- Väga paljud kuraatorid näevad oma seniste õnnestumistena kõike aktsiooniga Hakkame santima! seonduvat. Peamine põhjus on Folkloorinõukogu poolt seatud selgetes ootustes ja võimalustes, aga samas on santimisega seonduv andnud vabad käed. See tegevus on regulaarne ja järjepidev, santimine ise võimaldab olla loominguline ja mänguline.
- Enamus kuraatoreist on tundnud läbipõlemist ja peamiselt on selleni viinud asjade kuhjumine ja ebaselged ootused, sh Folkloorinõukogu poolt.
- Folkloorikuraatorid vajavad regulaarseid kokkusaamisi, mis neid innustaksid, ja et nad tunneksid vabatahtliku töö puhul suuremat seotust organisatsiooniga.
Mida teeme, et olukorda parendada?
Kokkusaamisi ei ole vaja aga ainult folkloorikuraatoritel, vaid ka meil Folkloorinõukogus. Nii olemegi korra kuus teinud virtuaalseid kohvihommikuid. Nime poolest lõõgastav kohtumine on siiski aga töise iseloomuga: esimeses osas tunniajane koolitusamps, teises seame iga järgneva kuu ühiseid eesmärke, uutel liitujatel on võimalik saada aimu folkloorikuraatorite tegemistest ja kõigil on võimalus vabas vormis peegeldada, mis hetkel oma kogukonnas teoksil, millised mured ja rõõmud silma ning hingele jäänud.
Koolitusi on I etapis olnud kolm:
- psühholoog ja koolitaja Tiina Saar-Veelmaa rääkis tööõnnest pingeliste aegade kiuste, sh muutunud tööfilosoofiast ja enesejuhtimise meetoditest;
- psühholoog ja Peaasi vaimse tervise esmaabi strateegiline juht Gea Ashilevi rääkis tööstressist ja läbipõlemise ennetamisest. Õppisime üheskoos erinevaid meetodeid, mida igaüks saab ise oma vaimse tervise hoidmiseks ja stressi vähendamiseks kasutada.
- meie projektipartner Martin A. Noorkõiv Kultuuri ja Teaduse Sihtasutusest Domus Dorpatensis viis aga läbi kahepäevase arenguseminari, kus mõtisklesime pärimuskultuuri ökosüsteemi üle, kaardistasime peamised probleemid, tõime välja toimivaid ja häid praktikaid igast kogukonnast ning leidsime kohti, kuidas Folkloorinõukogu saaks kuraatoreid ja kogukondi keskselt toetada ning arendada.
Kes nüüd kõike seda lugedes tundis ära, et tahaks samamoodi panustada folkloorikuraatorite võrgustikku, võib julgelt võtta ühendust oma maakonnas juba tegutsevate vabatahtlikega: https://folkloorinoukogu.ee/vorgustik/folkloorikuraatorid/ või kirjuta laura@folkloorinoukogu.ee. Mitmeski paigas on meil Eestis kaart tublide eestvedajatega täitmata!
Folkloorikuraatorite võrgustiku teises etapis toimuvad igas maakonnas ka kokkusaamised, nii et tasub silmad-kõrvad lahti hoida, et oma kogukonnas olulises kaasa rääkida!
Projekti rahastab Euroopa Majanduspiirkonna toetuste Aktiivsete Kodanike Fond, mida vahendab Avatud Eesti Fond koostöös Vabaühenduste Liiduga.
Comments are closed.