Suur suvi koputab juba uksele – meid on ootamas nii kodukamarat väisav Baltica festival kui ka koolinoorte laulu- ja tantsupidu. Paljudele väikestele inimestele on see esimene kord selga panna rahvarõivad. Ja kui pere pole just rahvatantsuhuviline või tegele folklooriga, siis tabab nii mõndagi emmet-issit pisuke paanikahoog, mispidi kõik need vidinad küll selga peaks panema….
Mõista-mõista, kellele vits-, kellele kuhiksõlg?
Rahvarõivaid on loendamatu hulk sorti ja värki. Kindel on see, et kõik komplektid sisaldavad särki – siin õnneks pole eriti palju võimalusi, mispidi see rõivatükk selga käib. Üle pea lupsti ja kui särgil on ees ka paelad, siis kinni siduda. Edasi läheb veidi keerulisemaks, sest särgikaelus käib traditsiooniliselt kinni sõlega. Kui väikestele tüdrukutele sobivad nii pisikesed preesid kui ka vits-ja kuhiksõled, siis poisikeste särgikaelust passib kinnitama ainult vitssõlg. Ehk siis eelmainitud ehteasjad – preesid ja kuhiksõled – jäävad tüdrukute varustusse. Ükskõik kui väikesed need ehted ka ei oleks. Tüdrukutele sobib kaela panna ka helmekee või kohe mitu, alates kurguhelmestest, mis traditsiooniliselt saigi piiga esimese hamba ilmumisel. Seejuures tasub meeles pidada, et rahvarõivaste juurde plastmass ei passi, vaid ikka klaashelmed on olnud au sees.
Poistele sobib hästi kaelarätt, piigad kannavad mustrilisi rätikuid. Kihelkonniti on see aga jällegi natuke erinev, sest igale poole roosirätt hästi ei sobi.
Vöö, traksid ja sukapaelad on ikka selleks, et riided seljas püsiks
Järgmine riidetükk on tüdrukutel seelik. Teinekord on sellel kavala trikina küljes traksid, et väikesel inimesel ei sajaks seelik tantsukeerus seljast. Selga käivad seelikud nii, et tuleb üles otsida sile lapp kurdude või voltide vahel – see vigur käib ette kõhu peale. Kui seelik on üleni volditud või kurrutatud (kurrutamine on selline peenikeste-peenikeste voldikeste kogum), siis tasub lähtuda talupojatarkusest, mispidi rõivatükk selga läheb. Peale seotakse seelikule vöö. Erinevates kihelkondades on see natuke erinevalt, aga vöö mõte on hoida seelikut üleval. Vöö otsad tasub toppida tugevalt vöökeerdude alla. Mõistliku pikkusega vöö käib ikka mitu-setu korda ümber kõhu, siis püsib raske triibuseelik ka kenasti paigal. Tittedel seevastu võib triibuseeliku õmmelda linasest või sitsist pihaosa külge.
Poisid sikutavad jalga aga põlvpüksid. Pükste esimene osa on lakaga, mis tavaliselt kinnitatud kenade läikivate vasknööpidega, ja tagumine pool on väikese lõhikuga, mis käib paeltega kinni. Püksid on kihelkonniti pisut erinevad: kui sääremarja ümber on mansetid, siis seotakse säärepaelad ümber manseti; kui püksid on ilma mansetita, siis seotakse säärepael otse suka peale, nii et otsad ikka kenasti püksisääre alt välja piiluvad.
Rahvarõivaste juurde ei passi poolde säärde põlvikud, mis tegevusehoos maha sajavad, vaid päris traditsioonilised sukad ulatuvad põlvesilmani ja neid saab kenasti sukapaeltega üles siduda. Ka tüdrukud kannavad sukapaelu, aga seovad neid pisut teisiti, mitte suure lehviga. Sukapaela eesmärk ongi sukka üleval hoida.
Pärg, rätik või müts – selles on küsimus!
Pärg on selline neidude peakate, mida kannavad need piigad, kel meheleminekuga juba veidi kiire käes. Tasub meeles pidada, et rahvarõivakandmise aegu olid need vanused pisut nooremad kui praegu heaks tooniks peetakse. Seevastu lillepärga võivad suvisel ajal rahvarõivaste juurde pähe punuda igas eas kandjad. Kuuma ilmaga – ja seda päikest ju ikka jagub – tasub väikese lapse puhul mõelda pearätikule. Päris tittedel on toredad titemütsid.
Tanud ja põlled jäägu abielus naiste riidekirstu. Välja arvatud mõningate saarepiigade puhul, kel tavaks leeriealistena põlle kandma hakata.
Ka poiste mütsivalik on lai: murumütsid, nokaga mütsid, kootud ja heegeldatud mütsid. Kaabu seevastu käib koos vatiga (tolle pintsaku moodi asjaga) ja pisipoiste pähe ei sobi!
Kinga sisse pistetud villane sokk teeb nii mõnegi jalanõu parajaks
Vestid, jakid, kampsunid (kihelkonniti on neil rõivatükkidel toredaid nimesid: liistikud, porstid jms) käivad selga, nööbid-aasad-haagid eest kenasti kinni. Vesti alla võib väikesele (ja teinekord ka väheke suuremale) poisile sokutada traksid – nii ei roni särgisaba lipuna lehvima.
Rahvarõivajalats on nii poistel kui tüdrukutel tume kinnine king. Teinekord ka pastel – nii mõneski kihelkonnas on pastlad pikalt au sees olnud. Baleriinad ja kilgendavad kivikesed rahvarõivajalanõuks väga hästi just ei lähe. Kui kingad on lapsele suured – ikka juhtub! –, siis lihtne lahendus on kinga sisse panna villane sokk.
On auasi oma rõivaid õigesti kanda!
Eestis on üle saja kihelkonna, lisaks veel erinevad saared ja paigad. Kihelkondlikke eripärasid on traditsiooniliselt vägagi täpselt järgitud. Nii ei passi kokku Peipsiveere seelikud Saaremaa särkidega – on auasi oma kodukihelkonna rõivaid päris-päris õigesti kanda! Ja valikuid selleks on ääretult palju, ka ühe kihelkonna piires. Näiteks Tõstamaalt on kogutud üle kolmekümne seelikutriibu – valikut jagub nii suurele kui väikesele.
Rahvarõivakandjat abistab Rahvarõivaveeb ja alati saab nõu ning abi üle Eesti asuvatest Rahvarõiva Nõuandekodadest.
Ilusat saabuvat pidusuve!
Lembe-Maria Sihvre
Comments are closed.