Eesti Folkloorinõukogu tunnustas tänavu arhailist meestelaulu ansamblit Lüü-Türr aasta folkloorirühma tiitliga, muu hulgas eriti toimeka möödunud aasta eest. Mis vägi mehed kokku tulema ja laulma paneb, selgitavad nad ise.
2021. aasta ei olnud enamiku jaoks just helge. Lüü-Türr sai preemia üle ootuste eduka aasta eest. Mida teil õnnestus korda saata?
Eks kõige rõõmsam tuleb olla selle üle, et oleme kõik elus ja terved. See viiruseperiood pani proovile kõik kooslused, aga tundub, et samas tõi ehedalt esile, mis ses elus on päriselt tähtis. Nii oli kokku saada siis eriti meeleolukas. Ja tõesti, 2021. aasta sisse mahtus Lüü-Türri esimese plaadi valmimine ja arhailisele meestelaulule pühendatud TürrFesti korraldamine, kus kokku sai selle ala raskekahurvägi. Sekka ka mitmeid esinemisi üle Eesti kõikvõimalikes huvitavates paikades ja sündmustel. See on alati omaette elamus, kui rikas on Eesti oma inimeste ja looduse poolest – Eesti on rohkemat kui ainult Tallinn! Lisaks sai käidud ka abis regilaulu podcasti jaoks paari laulu sisse laulmas. Sellised asjad jäävad alati meelde! Linti laulmised on meie jaoks väljakutse, sest seda tuleb teha keskkonnas, kus heli ei helise ja mehed, kes kõrtsis on hõbekõriga kotkad, väristavad kõik mikrofoni ees häält.
Kuidas see juhtus, et täis elujõus mehed endale just sellise nime valisid?
Täpselt ei mäleta, aga millegipärast hakkasime uurima just rahvapäraseid linnunimesid ja kuna öösorr, ehk siis lüü-türr, tundus olema kõige ägedam, siis valisimegi selle. See ägedus on muidugi jutumärkides, sest egas me julgenud päris laululinnu nime endale ka kohe võtta – öösorri lauluoskustega oskasime ennast paremini samastada…
Kui kaua on Lüü-Türr koos käinud ja mis teid kõiki ühte köidab?
Lüü-Türril on tänavu juubeliaasta – selle nime all täitub 10 aastat tegutsemise algusest Arukülas Harjumaal. Enne seda oli mõni meist käinud Tallinnas meestelaulutoas, kuid kui see ära vajus (sest Õunapuu Lauri kolis Lõuna-Eestisse parema elu peale), siis edasi proovisime sarnast laulmist teha kodule ligemal. Nii ta käima läks ja enamus mehi ongi täna Aruküla kandist pärit.
See ühtehoidmise tunne on sümbioos sõprusest, naljast, napsist ja ka argipäevast. Eks kõigil ole aeg-ajalt raske, aga seda kõike ei jõua ju ära viriseda. Muidugi aitavad laulud, nende viisid ja sõnad, meile meelde tuletada, et elu on pikem ja huvitavam kui palgapäevast palgapäevani elamine ja laulud aitavad ka leida sõnu, kui ise ei suuda teatud teemadest rääkida või aru saada. Traditsiooniks saanud kolmapäevane näost näkku kohtumine on kujunenud selliseks, kus räägitakse ära oma mured ja rõõmud, vastavalt teemale sekka mõni laul, palju naeru ja vahel ka häälekat vaidlemist. Muidugi võib juhtuda ka nii, et möla saab võitu ja lauluks ei lähegi – kõik me oleme inimesed.
Laulmise juures on tähtsaim laulumõnu. Mida soovitate algajatele – kuidas jõuda tõelise laulumõnuni? Mis laulumõnu pärsib?
Eeskätt peab laulust ise mõnu tundma ja mitte pabistama, kas keegi järele ka laulma hakkab, kas kõik sõnad on meeles või kas ma ikka viisi tean ja pean. Enamus meist on seda ka tundnud – keegi meist ei tulnud siia ilma regilaul suus! Põhiline on laulda neid laule, mis sind puudutavad ja laulda nii, nagu sulle meeldib. Mitte püüda kramplikult matkida teisi või arhiivisalvestusi. Eks see ole täiesti eriline tunne, kui kogu kamp hakkab kokku kõlama (oma karvasuses muidugi). Ja kindlasti võiks püüda mitte laulda nii nagu tihti eestlasele kombeks – iga mats omas nurgas kaugel üksteisest.
Kui keegi võtab eest, siis astu julgelt ligi ja kui ei oska laulda, siis laula kaasa pikki vokaale (see töötab ka mõne võõrkeelse laulu puhul hästi). Kui viisi ei pea, siis ära muretse – keegi niikuinii sind ei kuula ega kuule. Laul on ju tavaliselt pikk ja kui alguses on imelik, siis hiljem on imelik, et nii ruttu läbi sai. Kui mehed on kambakesi koos, siis keegi tegelikult ei vaata viltu, kui tsõõri sisse trügid – otse vastupidi, kõik on teretulnud ja keegi ei eelda, et sina peaksid järgmise laulu eest võtma.
Mis on Lüü-Türri jaoks armastatuimad paigad, olukorrad laulmiseks?
Kõige mõnusam on laulda lõkke ääres, looduses, hiites, aga ka kontserdil, kui publik kaasa elab ja laulab. Omaette tegemine on muidugi kõrtsis või simmanil, kus üks laul tekitab teise, keegi laulab vastu, melu ja detsibellid tõusevad läbi lae ning kella ei vaata keegi – või kui, siis pärast kukke hommikul…
Mida soovitate neile, keda laulupisik pole veel nakatanud?
Ei tasu pabistada, et pole ei häält, mälu ega viisipidamist. Kui sul on suu peas, siis kõlbadki juba laulutuppa. Eks me oleme kõik erinevad – osad teavadki palju sõnu ja meeldib pigem omaette nokitseda, aga teised tahavad kohe lava peale. Igaühele oma rada, aga tasub uskuda, et igal juhul ühte- või teistpidi regilaulude või vanemate laulude laulmine on siiski vägev kogemus, mida kõrvaklapid peas arvuti taga istudes ei koge.
Comments are closed.