Mamukel Gorelašvili on pärit Gruusiast, sündinud ja kasvanud Tbilisis, kuid tema juured ulatuvad Pshavisse – mägedepiirkonda, kust pärit ka meile tuttavad hinkalid. Mehe vanaisa teenis nõukogude ajal Eesti sõjaväes, siin kohtas ta ka oma tulevast. Nii on Mamukelis tänu vanaema Leida Kasele ka killuke eestlast.
Tallinna vanalinnas asuvas Gruusia restoranis töötav peakokk Mamukel jõudis ise aga Eestisse 2006. aastal, mil ta tuli siia õppima majandust. Varem oma kodumaal arstiteadust tudeerinud mehe isal oli unistus, et tema pojad saaksid kõrghariduse just Tartu Ülikoolist.
Tänaseks on Mamukel aga oma valitud erialadest teises suunas liikunud ja see on andnud talle võimaluse hoida gruusia traditsioone alal Eestiski elades. Ema käe all kokakunsti õppimine oli loomulik jätk, sest toiduarmastus sai mehe enda sõnul alguse juba lasteaiast.
15 tundi kestvad pidusöögid
„Grusiinidele ja eestlastele meeldib mõlemile väga süüa. Aga ühte peab ütlema küll – šašlõkki süüakse siin rohkem kui Gruusias,“ naerab Mamukel. Tegelikult näeb ta, et toidukultuur on kahel rahval siiski küllalt erinev. „Gruusias mööduvad pidustused ja õhtusöögid alati suure pika laua taga, mis kaetud rohkete erinevate toitudega. See annab külalistele võimaluse proovida just nii palju ja nii erinevaid asju, nagu nad soovivad. Sellised suprad võivad Gruusias kesta lausa 10-15 tundi!“ kirjeldab mees. Pole ka ime, sest grusiinide peolt ei puudu laulud, tantsud ega pikad toostid. „Viimased võivad teinekord olla lausa 15-20 minutit pikad! Selle jaoks on meil lausa tamadaa – laua peamees või peovanem, kelle ülesanne ongi toostide ütlemine ja kontrollimine, et kõigil oleks hea olla.“
Nina nina vastu
Eestis elades on Mamukel aga nii mõnegi kohaliku kombe omaks võtnud. „Kui Gruusias inimesed kohtuvad, siis seisavad nad rääkides üksteisele nii lähedal, et võib peaaegu oma näo vastas tunda vestluskaaslase ütlusi ja lõhna. Mina olen aga ära harjunud siinse kombega seista teisest vähemalt poole meetri kaugusel,“ muigab kokk. Niisamuti on ta õppinud meie maal elades hoidma tagasi grusiinidele omase küsimustelaviini. „Gruusias tahavad kõik teada, kuidas sa elad, mida sa teed, kuidas perel läheb. Selle eesmärk pole uudishimutsemine omakasu eesmärgil, vaid nad tahavad olla kursis su eluga, et kui midagi peaks juhtuma, siis saame kokku hoida. Kui sa tead inimesest, siis saad teda ka aidata.“ Sellise kombe tagamõte on vägagi üllas, kuid nüüdseks on Mamukel omaks võtnud teise kultuuriruumi käitumisnormid.
Kaks isamaad
Kuigi peakokast Mamukel tunneb end Eestis elades hästi sulandununa, suhtleb ta tihedasti ka oma siin elavate rahvuskaaslastega. Eestis elab Statistikaameti andmetel* 490 grusiini. Mamukeli hinnangul pole seda just kuigi palju, aga need, kes Maarjamaale on elama sattunud, hoiavad kokku. „Pühapäeviti on meil gruusia kool, kus õpetame lastele gruusia keelt, tantse ja tutvustame meie kööki. Tihti korraldame ka gruusia õhtuid, kuhu kaasame ka eestlasi.“
Mamukeli jaoks pole kahtlustki, et tal on kaks isamaad – Gruusia, mille mägede järele ta hing pidevalt igatseb, ning Eesti, kus on tema vanemad, pere, sõbrad, töö ja igapäevaelu. „Eestlastele, nagu grusiinidele, on kõige tähtsamad rahu ja iseseisvus. Meil gruusia keeles on sõna „gamarjoba“, mis on nagu „tere“, aga tähendab, et „sa oled võitja“. Kui sa oled võitja, siis sa oled ka iseseisev ja sellele järgneb rahu. Selle jätkumist soovingi Eestile ka sünnipäevaks! Palju õnne, Eesti!“
* Rahvaloendus (2011). Statistikaamet.
KOLM TEADMIST MAMUKELIST
Mamukeli teine armastus. Asi, mis kokkamise kõrval on mehele südamelähedane, on ragbi. Hetkel on tal hobi aga pausil, sest sai augustis trauma ja vajab aega taastumiseks.
Toiduäris kogu perega. 2009. aastal avas Gorelašvilide pere esimese toidukoha Tartus, tänaseks tegutsevad nad Tallinnas kahe kohaga – Mamukel ja tema ema köögis ning isa ja vend kõige muuga, mis tarvis.
Mamukeli hoiab Eestis pere ja siin sisse seatud elu. „Kui ma kuskile kauaks reisile lähen, igatsen väga Tallinna vanalinna järele – mulle meeldib seal jalutada. Eestis on ka mu oma väike pere – naine ja 5-aastane tütar Eva-Maria. Eesti loodus on väga ilus, aga ainus probleem on, et siin pole mägesid,“ naerab mees.
Comments are closed.