Mari, Sind tunnustati sel suvel Eesti Folkloorinõukogu Teotoe auhinnaga. See, mille kõigega sa oled silma jäänud, ja kõik, mida su kohta on lausutud, viitab üpriski sellele, et Tammeougu Mari on üliinimene. Millisena sa ise ennast ja enda tegude tulemusi näed?
Kui jääda ootama, et teised teeks seda, mida sina vajad, võid ootama jäädagi. Igaühel on omad unistused, soovid, vajadused ja ideaalid, kelle asi on minu soovide järgi miskit teha? Kes peaks pühendama oma aega, et mu lastele paremat tulevikku luua? Kelle mure on hoida minu kodukandi pärimuskultuuri? Ega polegi ju kellegi teise mure – ise pead tegema, mis tarvis on ja teha saad.
Ning on tore kui leidub ka mõttekaaslasi – koosloomes sama eesmärgi suunas tegutsedes jõuab palju kiiremini, kõrgemale ja kaugemale kui üksi.
Neist kahest mõttest lähtudes oleme seda asja katsunud siin ka ajada. Leidnud inimesi, kelle siht ja töömeetodid, väärtushinnangud ja ideaalid oleks lähedased. Aktiivseid ja võimekaid, et koos ühes suunas tegutseda. Nii ongi need kõige ülivägevamad asjad tehtud alati koos meeskonnakaaslastega. “Sörulase aabitsat” poleks ilma Merle ja Katrinata, Sörulaste Raadium oleks võimatu Marguse ja Helleta, Maakoori ei oleks Anuta, pärimustantsu ei tehtaks Laurata, Ammuker oleks kujuteldamatu Ainika või Elveta, Küi või Soe Jutt ei tegutseks Oliverita, Ammukeri albumit poleks Marguse või Karinita. Vädajate kõrval seisavad meie tegijad: lauljad, tantsijad, reporterid, kirjutajad, asjaajajad, pillimängijad, noored ning vanemad, kelle pealehakkamiseta ei oleks võimalik üldse midagi eest vedada! Lisaks on meil ka pikk rida toetajaid.
Need suured teod meie isioma kultuuri hoidmiseks oleks kindlasti sündinud varem või hiljem ka minuta. Nii vajadus, oskused kui ka tegijad on ju kõik siinsamas alati olemas olnud! Mina olen vaid üks neist kuuekümnest, kes iga päev tasapisi seda tööd siin teha nokitsevad. Tõsi, olen olnud hüüdjaks hääleks, mõnikord ka katalüsaatoriks või viimaseks piisaks. Selleks, kes otsad kokku seob, inimesed kohale kutsub, reklaami teeb, kümneid kirju saadab, rahataotlusi ning aruandeid kirjutab ja lõpuks ka need nähtamatud kolmsada tibatillukest liigutust ikkagi oma vabal õhtul ära teeb.
Kui siis on tehtud see kontsert, raamat, ettemängimine või koolitus, saade või salvestus, kõne või koosolek, on korraks hea tunne küll. Saime hakkama! Saime hakkama olles nii amatöörid kui võimalik, töötades enamasti (kuigi enam mitte alati!) nii olematu tasu eest kui üldse saab, muu elu ja töö kõrvalt, keskkonnas, mis meid sugugi nii tuliselt ei toeta kui vaja oleks, väikese meeskonna ja töö käigus omandatud oskustega.
Uhke tunne saavutuse üle kestab vahel tunni, vahel ehk ka paar päeva. Hiljemalt selleks ajaks on vaja kibekiirelt esitada aruandeid, kirjutada kokkuvõtteid, tänada iga abilist, maksta arved. Lisaks ootab alati oma tähelepanu raamatupidamine, kajastused meediasse, ja veel mõned aruanded… ning siis kiirustada tagasi oma pisut hooletusse jäänud pere juurde, hädas põllule. Kusagil ootab mu elutunde ka palgatöö, amet, mida olen sügavuti õppinud, mu kutsumus ning mis muuhulgas ka leiva lauale toob.
Mis on sinu jaoks see “oma asi”, mida sa sihikindlalt ja loovalt ajad? Kas see teadmine on sul alati olnud või mis on seda vorminud ja vormib?
Sõrvemaa ja sõrulaste isioma kultuuri püsimajäämine.
See, mille nimel tegutsen, on minu esivanemate kultuur ja soovin, et see jääks ka mu laste omaks. Seda nii stabiilse alalhoidmise mõttes kui ka edasi arenemise ja edenemise näol. Elus kultuur muutub koos maailmaga, jäädes ometigi omanäoliseks.
Mõistmine, et minu esivanemate põlise kultuuri püsimajäämine on minu ja ainult minu mure, on kasvanud koos minuga. Kasvab koos teadvuse ja teadmistega, kogemiste ja kogemustega. Kuhu lõpuks välja jõuame, eks seda ole näha!
Tunnustuse väärivad ikka need, kes on teistele elavaks eeskujuks. Milline on eeskuju vastutus (ja koorem)? Aga rõõm? Kas tunned, et su kogukonnal on sulle ka suuremad nõudmised ja ootused, sest oled nende “kimpukoguja”?
Ma ei tunneta, et oleksin eeskuju. Parimal juhul olen meie pärimuse seltsi jaoks üks eestvedajatest. Mõnes asjas saan ka pisut juhendada ja aidata.
Kui mina ei jaksa vedada, jääb mingi mulle oluline asi vedamata. Kas teiste jaoks jääb siis midagi olulist tegemata? Tegelikult ma ei usu. Igaüks seisab ikka ise omade väärtuste ja vajaduste eest. Nii nagu oskab, saab ja suudab. Ning pisukest uute võimekate eestvedajate pealekasvu meie pärimuse selts juba ka näeb!
Kui pead midagi väärtuslikuks ning ise mitte midagi selle väärtuse püsimise nimel ei tee, oled endale (ja teistele) oma väärtuste osas valetanud. Ei mina ega keegi teine maailmas ei võta vastutust Sinu vanaema lugude kirjapanejana, ei õpeta keegi teine su lapselastele su kodust murdekeelt ega hoia alles su perele armsaid kindakirju või hapukurgiretsepti. Seda teed Sina.
Töö, mida Sinule väärtusliku kultuurikillu (külakiige, laulukoori, kirikuaia, kartulisordi või mardikombestiku) alalhoidmise nimel kogukonnas teha tuleb, on Sinu töö! Kas sellega lõppeks õnnestud või ebaõnnestud, polegi nii väga oluline. Tähtis on, et elad oma väärtushinnangute järgi ja teed mida suudad.
Kas ja kuidas saaks Sõrvemaa pärimuse (kogukonna) edulugu olla eeskujuks kogu Eesti kultuurile? Mida saaksid ja võiksid teised teilt õppida?
Eduloost oleme me üpris kaugel. Peamiselt tuleb meil endil, sõrulastel ning sõrve omakultuuri kandjatel, õppida, kuidas teised väikesed kultuurikandjad on suutnud oma kultuuri alal hoida, arendada ja luua uut. Tuua kokku tegijaid ja kogukondi. Õppida nii neilt, kel on hästi läinud kui ka neilt, kel nii hästi ei ole läinud.
Mida pean aga meie kogemustest edasiandmise vääriliseks?
Kõige tähtsam on, et igaüks, kes peab väärtuslikuks oma esivanemate põliskultuuri, võtaks ka enda kanda vastutuse omaenese esivanemate pärimuse püsimajäämise eest. Ja ka teeks selle nimel reaalselt kõike seda, mida oskab ja saab. Olgu selleks kultuurikilluks keel, lood, jutud, pillimäng, kokakunst või põllutöö. Oskused ja teadmised, mida saad oma vanemailt või ka naabrionu käest aina paremini tundma õppida, alal hoida ning oma lastele (ning võimaluse tekkimisel ka laste sõpradele) edasi õpetada.
Kuna suure osa kultuurikildude püsimiseks on vaja kogukonnana tegutsemist, tuleks otsida ning leida ja võimalusel saada sõpradeks ning hakata koos tegutsema ka teiste sarnaste väärtushinnangute kandjatega. Elagu nad siis kõrvaltalus või naaberkülas. Omas või ülejärgmises kihelkonnas. Leia need, kes on sinuga ühel lainel! Nii saavad sündida ühiseid väärtusi kandvad sõpruskonnad, seltskonnad, kogukonnad ja meeskonnad, kes koos tegutsedes suudavad nii hoida kui luua, arendada ning edasi anda palju enamat kui igaüks ise oma pereringis seda teha saaks. Koos on võimalik jõuda kuhu iganes teie ühine loomekirg teid kannab. Eestimaa eri kantides on sel moel jõutud nii külakiikede ehitamise, kohaliku keele tundide, e-õpikute, ketramistalgute, pärimuspulmade, künnivõistluste, koolitusprogrammide või ka sadu omakultuuri kandjaid kokku toovate omakeelsete laulupidudeni.
Jõudu meile kõigile!
Comments are closed.