Eesti Folkloorinõukogu kuulutas tänavu folklooriliikumise aasta nooreks Võrumaal Vastseliina piirkonnas elava ja tegutseva Marit Külvi. Oma 28 eluaasta kohta on ta jõudnud eest vedada õige mitmeid tegemisi, mis rikastanud pärimusmaastikku: algatanud lauluringe ja olnud isegi mh pulmalaulikuks, tegelenud pärimuse uurimise ja käsitööga ning andnud koos Marju Rebasega välja raamatu „Lõuna-Eesti pulma- ja sünnipärimus 20. sajandist tänapäevani“.
Marit, mille üle sellest pikast nimekirjast sa ise enim uhkust tunned?
Ühte konkreetset teemat või tegevust on keeruline teistest ettepoole seada. Kõige enam rõõmu pakuvad saavutused, mis elavad oma elu edasi ehk esmajoones lapsed ning neile võimaluse loomine kasvada looduslähedases keskkonnas loomulikult pärimuse sisse. Rõõmsaks teeb ka kogukond, kes tuleb agaralt erinevate tegevustega kaasa, olgu selleks regilauluõhtu, kadrisantimine, talgud või pulmadeks veimede valmistamine. Kogukonna kooskasvamisse panustatud aeg on end igati ära tasunud, olen leidnud “oma inimesed”.
Folklooriliikumises näeme, et osalejate hulgas tekib langus just noorte seas. Millal ja kuidas tekkis sul huvi pärimuse vastu ja mis on hoidnud sind sel rajal?
Pärimus ehk esivanematelt saadud pärand on mind saatnud kogu elu, näiteks lapsepõlves vanaemalt õpitud käsitööoskused ja aiandusnipid. Teadlikum huvi käsitöö vastu tekkis põhikooli lõpuklassides, kui tutvusin arhailiste tikandimustritega. Keskkoolis õppisin kaks aastat Norras rahvusvahelises UWC Red Cross Nordic kolledžis – seal veedetud aeg andis veel suurema tõuke eesti kultuuri uurimiseks, tutvustamiseks ning oma kultuurilise identiteedi ja juurte otsimiseks. Pärandi mitmekesisesse maailma sukeldumine on avanud järjest uusi tahke ning iga uus taipamine toonud mitmeid uusi inspireerivaid, põnevaid küsimusi ja praktilisi katsetusi. Mulle meeldib läheneda uurimisküsimustele interdistsiplinaarselt, põimides ajalugu käsitööga, võrkvöid pulmakombestikuga, pärimusmeditsiini tekstiilidega, regilaulu aiandusega jne. Uusi inspireerivaid avastusi leiab esivanemate vaimuvara ja käsitööoskuste hulgast igal sammul.
Millest sa unistad, mida soovid pärimuse valdkonnas veel kindlasti ära teha või millest näed, et on puudus?
Kõige olulisem arenguaspekt on minu silmis sidusus. Juba mitu aastat olen mõtisklenud, kuidas köita tervikuks teadmised ja oskused, mis seostuvad pärimusliku isemajandava talupidamisega. Pärimuskultuur, mida tänapäeval tunneme paljuski esinemis- ja pidupäevakultuurina, on argise kodukultuuri pealisehitus, traditsiooniliselt viis tähistada raske töönädala, kevadise külviaja või sügisese saagikoristuse lõppu. Seejuures ei sea ma ideaaliks pelgalt nö vana aja elulaadi, vaid näen, et on palju lõimimisvõimalusi tänapäevaste lihttehnoloogiliste ning permakultuursete lahendustega. Olen vastava töögrupi eestvedaja MTÜs Kagu-Eesti Loodusrahvas. Meie töögrupp – pärandkultuuri- ja käsitöö ulualune – ühendab kindlalt ära katsetatud vana, keskkonnasäästliku ja permakultuurse uuega, olles ühtlasi nii muuseum, elulaad kui õpikeskkond. Meie unistustes saavad lapsed ja linnainimesed kogeda ning õppida tundma vanu tööriistu ja -võtteid adraga kündmisest kuni pilutikandini. Oleme inimestena taas esivanemate kombel rohkem ühenduses Maaga, tundes taimi, säästlikku püsimetsandust, aiapidamist, looduslikke puhastusvahendeid, põliste pidupäevade kombeid, vestes lugusid ja lauldes (regi)laule, järgides oma toimetustes looduse rütme jne. Lisaks talupojatarkusele kasutame väikseid aeglaseid iseseisvaid lihttehnoloogilisi süsteeme. Vahetame ja jagame teadmisi, oskusi ning vahendeid kogukonnas. Kogukonnas on hulk isemajandavaid majapidamisi ning erinevate erialade meistrid, kelle juures saab õppida. Meistrite juures ja külakeskustes on töökojad, kus on võimalik ise asju valmistada, parandada, tööriistu hooldada ja muidu muhedate inimestega ühisloomeks trehvata. Panustan läbi isikliku eeskuju ja põliskodu loomise eelmainitu teostamisse.
Foto: Marit Külv ja Kati Taal 2021 juulis Võromaal pärimuspulmas laulmise eest saadud veimedega. Foto autor Andres Treial.
Comments are closed.