2020. aasta suvelt tänavu sügisesse lükatud Baltica festival leidis aset veebikonverentsina „Baltica foorum“. Otsuse kohta oli loomulikult vastakaid arvamusi. Mulle isiklikult meeldis idee – võtta oludest tingituna festivali virvarrist aeg maha ning hoopis kõnelda sarnasustest ja erinevustest Baltimaade rahvalaulus, -tantsus, -muusikas, aga ka pärimuspeost Baltica. Ka tehniline lahendus töötas paremini kui ootasin. See aga ei tähenda, et järgnev on Baltica foorumi kriitikavaba ülistus.
Vormiliselt olid festivalipäevad (20.-22. september) üles ehitatud ühtviisi. Hommikuti kõlasid ettekannete plokid, kus iga teemat avasid Eesti, Läti ja Leedu spetsialistid. Igale teemaplokile järgnes küsimuste-vastuste voor, kus iga maa stuudiost sai esitada ühe küsimuse ühele esinejale. Esimese õhtu lõpetas veebikontsert, teise pulmateemaline plokk, kolmanda ühistantsimine. Igas riigis oli oma stuudio kohaliku moderaatoriga ning esinejad tegid oma ettekanded enamasti stuudiost, mõni üksik oli ettekande eelsalvestanud. Sünkroontõlkega konverentsi sai otseülekande vahendusel jälgida igas Balti riigis.
Küsimustele ei järgne dialoogi
Ehkki keerukas ülesanne – kolm keelt, kolm stuudiot, kuus sünkroontõlki – oli tehniliselt pigem hästi lahendatud, seadis see siiski piirid diskussiooni sisukusele. Esinejal ei olnud üldjuhul võimalik täpsustada talle esitatud küsimusi, küsijal võimalust kommenteerida vastust või arutelu jätkata. Ise kogesin, et leedu tantsu uurija Dalia Urbanaviciene ei vastanud minu küsimusele. Ei ole võimalik, et ta sisuliselt poleks aru saanud. Ehk sõnastasin küsimuse ise halvasti või läks midagi tõlkes kaduma? Igal juhul puudus võimalus küsimust täpsustada ning seega ka vastust saada, millest oli kahju. On tõenäoline, et teiste valdkondade spetsialistid tundsid sedasama.
Ehkki konverentsi ajal oli ka kuulajatel võimalik küsimusi esitada, seda võimalust pigem ei kasutatud. Et konverentsi eelistati järelvaadata, kadus võimalus sisukaks ja spetsiifiliseks diskussiooniks. Julgen väita, et moderaatorid küsisid nende põhiampluaasse mittekuuluvate teemade puhul kohati triviaalseid küsimusi. See ei tähenda aga, et ettekannet poleks hoolega kuulatud või see poleks põnev olnud. Asjatundjate küsimused oleksid teemade käsitlust kindlasti rikastanud.
Teine aspekt lihtsakoeliste küsimuste esitamise juures on muidugi toosama formaat: mõistlik inimene ei esita ühe lause piires liialt keerukaid, mitmetahulisi ega heas mõttes provotseerivaid küsimusi, sest dialoogi järgneda ei saa. Sellesama tõid leedukad välja festivali viimase päeva vestlusringis “Folkloori arhailised vormid tänapäeval: teoreetilised ja praktilised eeldused, asjakohasus, probleemid ja ohud”. Veeretati kena juttu, kuid puudus oponeerimine, probleemide üle arutlemine, edasiviivad mõtted. Ent kirglikuks on keeruline minna, kui sõna andmine ühest stuudiost teise käib kindlas järjekorras (Leedu-Läti-Eesti). Isegi, kui õnnestub järjekorda muuta, käib see siiski veidi kohmakalt, sest kahele dialoogi pidavale inimesele on vestluses lisaks kaks erinevat tõlki. Riskikohti ja muutujaid on sisuka diskussiooni alustamiseks liiga palju. Ent olgu siinkohal veelkord öeldud, et tehniline meeskond ja tõlgid olid tasemel ning andsid endast parima. See ei ole kivi nende kapsaaeda, vaid paratamatuse nentimine.
Taustal olevad teemad tähelepanukeskmesse
Konverentsi programm oli mitmekesine, valitud teemad ja ülesehitus paljutõotav: alustades arheoloogilisest, mütoloogilisest ja keelelisest vaatest liiguti laulu-, tantsu- ja pillimuusika traditsioonide juurde. Viimasel päeval räägiti pärimuse õpetamisest, taaselustamisest, esitamisest. Konverentsiformaat võimaldas esile tõsta ka teemad, mis folkloorifestivalil on küll alati esindatud, kuid pälvivad sageli vähem suunatud tähelepanu: käsitöö, toit, keel.
Värskendavalt mõjus, et keelelises vaates oli läti ja leedu kui sugulaskeelte kõrval teemana üles võetud ka eesti ja läti keele sarnasus, mis tuleneb ühisest ajaloost ja kultuuriruumist. Muljetavaldav oli Valdis Muktupavelsi põhjalik ning asjatundlik ülevaade baltimaade rahvapillimuusikast ning kolme Balti riigi rahvamuusikainstrumente tutvustavate trükiste tutvustus. Eesti stuudiost peetud ettekannetest oli minu lemmikuks Janika Orase ettekanne eesti laulutraditisoonist, mida ilmestasid EMTA rahvamuusika eriala tudengite-õppejõudude elavad esitused. Küllap see vormi erinevus võluski: rohkem kui üks inimene stuudios, laul elavas ettekandes ja mitte arhiivilintidelt. Mis ei ole mõistagi hinnang üksiku lektori ja arhiivisalvestiste formaadile kui sellisele – lihtsalt kolmepäevase veebiseminari puhul mõjus mitme esinejaga ettekande vorm virgutavalt. Ent erinevalt ülejäänud kuulajatest, oli mul privileeg seda ettekannet kogeda viibides esinejatega samas ruumis.
Tantsijana tundsin ebaõiglust tantsuvaldkonna kajastamisele eraldatud aja osas. Kui rahvalaulule oli ette nähtud 45, siis tantsule 15 minutit. Üllatav oli lätlaste valik läti folkloorse tantsuteemalise ettekandja osas. Kui tema kommunikatsiooni-, reklaami- ja avalikkuse kaasamise lahenduste paneeli kuulunud veebilehe dancukratuve.lv esitlus oli põhjendatud ja omal kohal, siis tantsupärimuse tundmise osas jäid teadmised eesti ja leedu ettekannetele karjuvalt alla. Samuti mõjus suvaliselt ja isegi asjatundmatult leedulaste kolmapäevaõhtuse ühistantsimise tantsuvalik ning eelkorraldus.
Soovitus kuulata-vaadata jupikaupa
Jätan kõrvale küsimuse, kas „Baltica foorum“ asendas Baltica festivali ja kas oleks saanud või pidanud püüdlema suuremale seotusele festivaliga. „Baltica foorumi“ kui Baltikumi pärimuskultuurialase konverentsi suurte teemaplokkide valik ja järjestus oli väga hea. Programmi sisuline osa oli kokkuvõttes hea – nagu ikka oli õnnestumisi ja vähem tabavaid ettekandeid. Kui sama programmiga konverents toimuks reaalelus, tormaksin registreeruma. Paraku nõudis veebiformaat oma: diskussiooni võimalust oli püütud luua, kuid sisuliselt see ei toiminud. Samuti väsitas tõlge – ehkki ettekannete sisu oli pigem hästi esitatud ja tõlgid tegid head tööd, oli päevast päeva samade häälte kuulamine väsitav. Loomulikult ei ole ka sünkroontõlgi intonatsioon ja ilmekus võrreldav esineja enda omaga.
Soovitan veebikonverentsi rahulikus tempos ja sobival ajal jupikaupa siiski järelvaadata. Samuti loodan, et analoogne konverents – ülevaatlik ja mitmekesine, mõnusa tasakaaluga teadusliku ja populaarteadusliku vahel leiab kunagi aset reaalelus. Eesti, Läti ja Leedu pärimuskultuuris, selle kandjates ja uurijates-vaatlejates on nii palju sisu ja mõtteid, et need väärivad esitamis- või ka osaluspõhise festivaliformaadi kõrval ühist sõnalist mõtestamist.
Kristiina Siig
Rahva- ja pärimustantsuõpetaja, tantsuansambli Leesikad juht
Baltica foorumi eestipoolne päevamoderaator
Comments are closed.