Põlva Seto Seltsi leelokoor Madara osales septembri lõpus Gruusias rahvusvahelisel polüfoonia sümpoosionil. Tegemist oli 11. korda toimuva traditsioonilise üritusega, mis koondas endas polüfoonilise laulu uurijaid üle maailma. Sümpoosioni korraldavad alates 2002. aastast Tbilisi Riiklik Konservatoorium koostöös Gruusia Riikliku Folkloorikeskusega.
Madara leelokoorile oli see esimene kord tutvustada seto leelot niivõrd teadliku publiku ees. Olime unistanud Gruusias esinemisest tegelikult juba mitu aastat, kuid vahepealsed keerulised ajad muutsid reisimise raskeks. Kui leelokooride meililisti tuli viimase hetke kutse tulla Tbilisis toimuvale sümpoosionile leelot tutvustama, ei kahelnud meie koori vanem Ingrid hetkekski, ja enne, kui ülejäänud koor sai esinemisest teada, olid esimesed kokkulepped juba sõlmitud.
Laulvad naised
Madara naiste jaoks ei ole gruusia rahvalaul võõras, kuna oleme vastu võtnud Baltica festivali raames folkloorirühma Chveneburebi ja nendega koos palju laulnud, kuid ühtegi gruusia laulu meie repertuaaris ei ole. Seda suurem rõõm oli kuulda, et seto mitmehäälse laulu traditsiooni elavat esitlust, mis ilmestaks Eesti etnomusikoloogide Žanna Pärtlase ja Janika Orase aastate jooksul tehtud teadusettekandeid, on oodatud sellele sümpoosionil juba ammu.
Esimene üllatus tabas meid sümpoosioni avakontserdil. Kui tavaliselt on festivalidel kuulda just gruusia meestelaulu, siis avatseremoonia gala esinejateks olid valitud naised. Põhjuseks Rahvusliku Polüfoonilise Uurimiskeskuse äsja välja antud mahukas artiklite kogumik „Womens role in UNESCO-Recognized European Traditional Singing Practices”. Kontserdil astus ülesse 13 valdavalt naistest koosnevat kollektiivi (mõni üksik toetav meeshääl sekka), kellest 11 laulsid ainult gruusia rahvalaule. Eriliselt jäid meelde kanada teadlase Andrea Kuzmichi tudengitest ja teadlastest kokku pandud koor, kes laulus ukraina mitmehäälseid rahvalaule, ning Mtiebi noorte rahvamuusikateater. Üle kahe tunni kestev mitmekesine ja kaunis kontsert hajutas viimasedki kahtlused, et Gruusias oskavad laulda vaid mehed. Laulavad ka naised, ning kuidas veel!
VAATA VIDEOT!
Olgu sa kanadalane, prantslane või belglane – igaühel on kodumaal peidus oma gruusia folklooriansambel
Gruusia üllatas meid igal hetkel. Sümpoosion, mis koosnes viie päev jooksul terve päeva vältavatest süvateaduslikest ettekannetest, toimus Tbilisi keskuses kohaliku konservatooriumi ruumides. Kohe esimesel päeval saime selgeks, et sümpoosionil osalejad ei ole mitte lihtsalt säravad ja andekad mitmehäälse laulu uurijad ja eksperdid, vaid ka vana ja tugev sõpruskond, keda seob armastus gruusia mitmehäälse laulu vastu. Ning, nagu selgus eelviimasel päeval korraldatud ühisel väljasõidul Tbilisi lähedal asuvate vaatamisväärsuste juurde, on tegemist lisaks teadlastele ja sõpradele ka tugevate praktikutega. Peaaegu kõik välislektoritest osalejad laulsid pidusöökidel ja vastuvõttudel ennastunustavalt ning sageli ka üksteist üle trumbates gruusia rahvalaule, olgu siis nende enda kodumaaks Kanada, Prantsusmaa, Belgia, Itaalia või mõni muu riik. Gruusia mitmehäälne laul oli võitnud aastate jooksul kõikide uurijate südamed ning peale reisi saime ka ise teada, miks: sest grusiinide südameid sulatav külalislahkus ning tohutu armastus ja uhkus oma rahvalaulu üle, mida nad absoluutselt kõikvõimalikel juhtudel külalistele näitavad, saadab igat nende tegevust ja on tavaeluga niivõrd läbi põimunud, et võimatu on mitte jääda selle imeliselt kõlava kultuurinähtuse sisse lummatult unelema.
Hilisemate päevade jooksul saime teada, et enamustel laulu-uurijatel on oma kodumaal juhendada folklooriansambel, mis tegeleb mitte kodumaa rahvalaulude, vaid just imelise kõlaga gruusia mitmehäälsete laulude laulmisega. Kuigi mitmehäälset traditsioonilist laulmist on leida nii prantslaste, ukrainlaste, slaavlaste, setude, leedukate kui paljude teiste rahvaste traditsioonis, tundub gruusia laul olevat kui kõige kõrgemal ligipääsmatul oksal asuv kõige mahlasem ja ihaldusväärsem õun, millest igaüks soovib osa saada ja mille maitse/kõla jätab varju kõik teised. Kes kord on sattunud grusiinidega koos õhtusöögi lauda istuma ning kogenud nende laululembust, seda keha läbistavat võimsat helivibratsiooni ja kõrvu paitavat mahlast mitmehäälsust, mõistab, kui kerge on gruusia rahvalaulu armuda. Seda enam oli meil rõõm pakkuda gruusia laulu kõrvale oma kodumaist seto leelot, mis elab ja õitseb selle väikese rahvakillu keskel ja on vähemalt meie enda kodumaal peaaegu sama ahvatlev ja popp kui gruusia rahvalaul mujal maailmas.
Külalislahkus, kaunis loodus, toostid ja pidusöögid
Grusiinid on tuntud oma külalislahkuse poolest ja sellele saime ka meie kinnitust. Sümpoosioni jooksul avanes võimalus osaleda kahel väljasõidul – üks Kahheetiasse ning teine Ateni ja Uptlistikhe piirkonda. Madalal maal elavale eestlasele toob iga Munamäest kõrgem mägi ahhetuse üle huulte ning nii olime ka meie lummatud Gruusia mägedest ja kaunist loodusest. Saime osa kolmel erineval õhtul peetud vastuvõttudest, mis igaüks olid täiesti omanäolised ja on jäänud sügavalt meelde. Esimene neist toimus populaarse gruusia laulja Soso Kopaleishvili kodus, kes korraldas sümpoosionil osalejatele grilliõhtu koos gruusia lauludega. Sündmus toimus koduaias ning seal avanes võimalus jälgida ehedas keskkonnas, kuidas Soso ema valmistas kohapeal värskeid hinkaalisid ja kuidas tekkis ema ning poja vahel spontaanne lauluvõistlus. Õppisime ka seda, et kui gruusia mehed laulavad, siis käib vennastumise juurde ka õlgade ümbert kinni hoidmine. Füüsiline kontakt, mis on olnud nii tavaline ka seto meestelaulu juures, ei ole siin kuhugi kadunud.
Teine õhtu jäi meelde oma toostidega. Meil oli esinemiste vaba päev ja otsustasime tellida Poola päritolu noormehelt Viktorilt Kahheetia piirkonna ekskursiooni. Reis osutus imeliseks ja giid täitis oma ülesannet suurepäraselt. Saime teada gruusia toostide järjekorrast, millised on kohustuslikud toostid, millised on lauas istumise kombed, tutvusime gruusia rahvusköögiga. Esimene toost Loojale ehk sellele, kes on andnud meile elu. Nii nagu Eestis, usutakse ka Gruusias, et külalise vastu tuleb alati olla lahke, sest kui võtad vastu külalise, võtad oma majja vastu ka Jumalad. Järgnevad toostid rahule, riigile, perekonnale, esivanematele, tulevikule ja armastusele. Peoõhtu kõige viimane toost on alati pühendatud taaskohtumisele ja jällenägemisele, kuna Gruusias ei jäeta kunagi hüvasti või ei öelda “head aega!”. Usutakse, et kohtutakse taas õige pea.
Kolmas kogemus Gruusia külalislahkusest ja kommetest oli koos sümpoosionil osalejatega õhtusöögil imelise Alaini kloostri lähedal looduslikus orus, kus voolas puhta allikaveega oja ja kuhu kohalik pere oli ehitanud palverännutee äärde koduhosteli. Kogesime taas võõrustajate poolt väga sooja vastuvõttu ja lugupidamist seto kultuuri vastu. Sellel südamlikul viimasel õhtul, kus toostide jada ei tahtnud lõppeda, saime veelkord kinnitust, kui suur haruldus on see, et meil on olemas oma seto mitmehäälne laulutraditsioon ja saame sellistel kokkusaamistel laulda ülipopulaarse gruusia rahvalaulu vahele oma kodust helikõla, oma leelot.
Madara leelokoor tänab Eesti Folkloorinõukogu, Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Rahvakultuuri Keskuse Setomaa pärimuskultuuri meedet toetuse eest!
Kati Taal
Comments are closed.