Märtsi lõpus valiti ametisse Eesti Folkloorinõukogu uus juhatus koosseisus: Anu Randmaa, Elvi Nassar, Jaanus Põlder, Janika Oras, Kati Taal, Kristiina Siig, Lili Välimäe ja juhatuse esimees Lauri Õunapuu. Uurisime, millisena näeb igaüks neist enda rolli, mille üle tahaksid nad tunda kolme aasta pärast uhkust ja mida põnevat on pärimusest avastanud viimasel ajal.
Anu Randmaa: “Vaadates tulevikku ja kujutades ette suurt pilti, ei saa rahulolevalt käsi rüppe lasta.”
“Minu südameteema on rahvarõivad ja nende püsimajäämine. Selles vallas ma igapäevaselt töötan ning muidugi oskan ja saan panustada kõige rohkem just sellest lähtuvalt. Rahvarõivad on suur ja sisukas osa meie pärimusest ning saanud keerulistel aegadel eestlaste identiteedi väljendajaks. Nii on neist lisaks kaunile kehakattele saanud ka meie oma suur lugu, mis kogub tänapäeval hoogu juurde tänu pärandi uurijatele ja võimalusele omandada käsitööalane kõrgharidus; tänu väga paljudele eestlastele, kes on otsustanud endale ja perele rahvarõivad valmistada ja seeläbi Eesti käsitöökultuuri väärtustada ja edasi kanda. Sellega oleme maailmas unikaalsed ja paistame silma. Rikkalik ja mitmekesine pärimus, mis rahvarõivais kätketud, on tugevaks aluseks ka Eesti uusloomingule.
Rahvarõivad kuuluvad vaieldamatult meie laulu- ja tantsupidude juurde. Rahvarõivad kuuluvad ka CIOFFi festivalide juurde.
Paraku tuleb nüüd mõõduka murega nentida, et paljudes folkloorirühmades võtavad maad stilisatsioonid ja tantsurühmades lihtsustatud rahvarõivad, mis selle läbi kaotavad oma väärtust ja väärikust. Me teame kõik seda suurt põhjust, milleks on raha, aga selle kõrval on üks veel suurem põhjus – teadlikkuse vähesus. Teeme küll iga päev tööd, et teadlikkust tõsta, aga selle tõhususele aitab kindlasti rohkem kaasa pärimust hoidvate organisatsioonide koostöö ühiste eesmärkide saavutamisel.
Ka minu hiljutine taipamine tuleb samast vallast ja võib esmapilgul, eriti rahvarõivaste praeguse populaarsuse juures, tunduda ülepaisutatuna. Ent vaadates tulevikku ja kujutades ette suurt pilti ei saa rahulolevalt käsi rüppe lasta.
Rahvarõivaste valmistamine ja kandmine on meie ajaloos keerulistel aegadel paljuski ellu jäänud tänu laulu- ja tantsupidudele, tänu tantsijatele. Aga ka kõige suurem oht – rahvarõivaste lihtsustumine, tähenduse ja väärtustunnetuse kadumine ning muutumine pelgalt esinemiskostüümiks – tuleb täna samuti tantsijate poolt. Olude sunnil ja teadlikkuse puudumisel. Kui need kaks tegurit saavad kokku, lisaks ka rühmade kiire tekkimine ja soov saada Suurele Peole, rühmade suur arv ja pretsedentide kiire kohanemine, juhtub see päris ruttu. Märke selle kohta on, aga see pole suur mure ega etteheide, vaid näitab kätte meie kitsaskohad ja vajadused, kuhu edaspidi oma tegevust rohkem suunata. Üksteise tundmaõppimine, koostöö ühiste eesmärkide suunas ja nii öelda ühte jalga astumine oleks see, mida juhatuse liikme rollilt ootan.”
ANU SOOVITAB: Et tundmaõppimisega kohe algust teha ja eelnevale jutule näiteid juurde tuua, soovitan lugemiseks-vaatamiseks LUGUSID meie veebilehelt Eesti rahvarõivad.
Elvi Nassar: “Mulle sobib mõtestaja, kuulaja ja vaikse, kuid visa tegutseja roll.”
“Olen Folkloorinõukogu juhatuses olnud ka varem ning aru saanud, et mulle sobib mõtestaja, kuulaja ja vaikse, kuid visa tegutseja roll. Loodan ühildada oma teadmised, oskused ja kogemused teiste juhatuse liikmete teadmiste-kogemustega, et tekiks sünergia ning saaksime tuge pakkuda nii liikmeskonnale kui ka büroole. Isiklikus plaanis on kavas koondada oma rahvakultuuriga seotud artiklid, mis ilmunud perioodikas, lõpuks raamatusse.
Minu viimane põnev taipamine oli, et rahvalaul annab väge ja pikendab eluiga! Minu juhendatava leelokoori endised lauljad on elanud kõrge eani: üks sai hiljuti 97, teine 94, kolmas 93, neljas saab peagi 87 ja viies 82. Üks memmedest, 85-aastane, on endiselt meie ridades laulmas, ja see teeb rõõmu!
Negatiivse poole pealt aga on kurb, et ikka ja jälle tuleb kogeda, kuidas kultuur on alarahastatud.”
ELVI SOOVITAB: Vaatasin hiljuti kaht Mati Viiuli tehtud filmi Igor Tõnuristist, valminud aastatel 2007-2008, ja soovitan neid ka teistel kindlasti kaeda. Sealt leiab iga pärimuskultuuriga tegelev inimene hingepidet ja inspiratsiooni. Oli ju Igor väga mitmekülgne: laulis, musitseeris ja tutvustas muusikariistu, juhendas rahvamuusika ühendusi, vaimustus rahvarõivastest (oskas ka ise õmmelda) ja suunas neid õigesti kandma, pidas loenguid, kirjutas ja tõlkis palju.
Lugeda soovitan aga uut seto rahvarõivaraamatut – ajaloolaste, etnograafide, folkloristide ja käsitööliste võimsat ühistööd. Kokku on kogumikul lausa 20 autorit! Mahukas-sisukas ja kaunilt kujundatud raamatus on ka palju seni avaldamata põnevaid fotosid.
Jaanus Põlder: “Laste huvi pärimuse vastu on seotud vanavanemate teadmiste ja oskustega.”
“Kuna olen olnud üle 30 aasta rahvamuusika- ja pilliõpetaja, millest üle 20 aasta ka muusika- ja kunstikooli direktor, siis kogemuse mõttes on (huvi)haridus, õpetamine ja selle sidumine pärimusega valdkonnad, milles näen end Folkloorinõukogu juhatuses kaasa rääkimas.
Minu jaoks on oluline, et säiliksid eripärad ja pärimusele omased variatsioonid, et kõike ei lihvitaks ühetaoliseks. Endagi puhul tean, et ilmselt ei suuda ma ühte asja kaks korda täpselt ühte moodi mängida.
Kuigi see pole otseselt ühegi organisatsiooni suunata, siis puht inimlikult soovin, et meil oleks vanaemasid ja vanaisasid, kes kooksid sokke, mängiksid pilli, tantsiksid lastelastega, jõuludel topiks verivorsti ja jaanipäeval hüppaks üle lõkke. Kui meil selliseid eeskujusid ei ole, väheneb ka laste huvi pärimuse vastu.
Samas peab teadvustama, et pärimus muutub ajas vastavalt vajadusele – olgu selleks triibuseeliku külge peidetud mobiilitasku või rollide ümberjagamine laulumängus. Sellised ühiskondlikud muutused kajastuvad pärimuses, kui see on elavas kasutuses. Ja seda me ju tahame, et ta oleks.
Viimaste aastate huvitavaimad avastused on minuni jõudnud tänu internetiavarusele: mitmetele 20. sajandi uuemale rahvalaulule või -muusikapalale on tekkinud taha justkui autorid või avardunud nende päritolu. Olgu näiteks “La Petite Tonkinoise”, mis meil tuntud kui “Tinna” ja “Kitajanka”, või miski muu.”
JAANUS SOOVITAB: Olen avastanud enda jaoks Spotify-keskkonna, kus kuulan igapäevaselt paar plaati läbi ja tänu millele olen avastanud taas mitmeid seoseid. Ilmselt kõlab säärane mõte sama üldiselt kui soovitus “Külastage raamatukogu!”, aga kutsun üles sellele kõigele lähenema teadlikumalt: oskuslikult valides, mida kuulata, leiab Spotify’s kõige massi seest üles pärlid, tekivad seosed ja avarduvad teadmised muusikapalade kujunemisloost.
Janika Oras: “Lugedes lähed inimese eluga kaasa, nutad ja naerad, ja saad aru, kui rikkad ja mitmekesised on eestlaste muusikamaailmad.”
“Kuna tegelen pärimuslauluga, siis minu unistus on, et pärimuslaulu kogukonnad püsiksid – ja vahel ka Folkloorinõukogu kaudu kokku saaksid. Tore formaat selleks on suhteliselt väiksemad ja intiimsemad üritused, olgu Metsalaulupidu või kirmas Setomaal. Selliseid sündmusi otsin ja osalen rõõmuga ja toetan, kui oskan. Aga minu “asjad” on eelkõige väljaanded. Näiteks oleks imetore jõuda valmis seto mitmehäälse laulu veebis õppimise vahend ja veel palju muudki toredat.
Minu selle aasta alguse suureks elamuseks oli Eesti Rahvaluule Arhiivi 2022. aasta kogumisvõistlusele “Muusika minu elus” saadetud kirjutiste lugemine. Lugedes lähed inimese eluga kaasa, nutad ja naerad, ja saad aru, kui rikkad ja mitmekesised on eestlaste muusikamaailmad ja kuivõrd teiste lood võivad liigutada ja meelde tuua ka midagi sarnast oma elust, mis tundus olevat ammu unustatud. See on jälle lugemiskogemus, mille üle tahaks mõelda ja mida jagada.”
JANIKA SOOVITAB:
- Rännu- ja hõimurahvaste huvilisele on põnev lugemine Aado Lintropi “Soome-ugri reisid”, aga kes tahab lühikest lugemist taskusse pista, siis võib võtta ju Mari-Ann Remmeli “Konnad eesti rahvapärimuses”.
- Internetis kolades võib iga päev Facebookist üle vaadata päeva ERAtera, otsida vaatamist-kuulamist Eesti Rahvaluule Arhiivi Youtube’i kanalilt või Kirjandusmuuseumi kodulehe sündmuste järelvaatamisest.
- Lastega tegelejad on ilmselt juba leidnud Opiq keskkonna pärimusmuusika õppevideod ja regilauluhuvilised Regilaulu podcast‘i.
Kati Taal: “Tunnen uhkust, kui meie külades ja linnatänavatel on näha ehedaid ja lustlikke mardi- ja kadrisante.”
“Näen enda rolli Kagu-Eesti kogukondade vahendajana, kuna olen ise olnud seotud maakonna kultuurikorraldusega ametlikul tasandil ning teisalt elan ise aktiivses pärimuskultuuri hindavas kogukonnas.
Kolme aasta pärast tunnen uhkust selle üle, kui meie oma mardi- ja kadrisanditamise traditsioon on teiste Eesti sissekannete kõrval UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjas ning seetõttu on siis ka meie külades ja linnatänavatel näha ehedaid ja lustlikke mardi- ja kadrisante rohkem kui halloween’itajaid.
Tore avastus oli viimati keeleteemadel. Osalesin Obinitsas lihavõtete ajal taime- ja toidulaadal ning sattusin Kauksi Üllega juteldes kuulma lugu sellest, kuidas eelmisel aastal oli sama laada kohta ilmunud Setoma lehes reklaam. Selles kutsuti ostma “loomakõisi”, kuigi laadal ei müüdud muud peale hoidiste, taimede ja toidukraami. Tuli välja, et seto keeles tähendab sõna “looma” taime. Lähen laada peale “loomakõisi” ostma tähendab minna taimi ostma. Seto keelt mitte mõistvate lugejate hulgas oli see seik tekitanud palju elevust. Kauksi Ülle sõnul tuleb sõna tähendusest looma, loomine (vrdl sõna loona ehk loodus maausus).”
KATI SOOVITAB: Kevadistele rohenäppudele soovitan sel aastal taimi külvates mõelda ise seemnete kogumise peale. Valida taimed, mis on meie pärandsordid ja millest saab seemneid võtta. Alusta väikese sammuga, näiteks aknalauatomatitega või lilleseemnetega (saialill, kassinaeris). Vahel võib üllatusega leida ka oma vanavanematega vesteldes, et nemad on kogunud oma vanaema või ema kasvatatud saialille või tomatiseemneid või on aias kasvamas neli põlvkonda vana tikripõõsas. Kes tahab rohkem teada saada terviklikust aiandusest ja sellest, miks tasuks mõelda näiteks sõbrannaga koos seemnepanga alustamisele, soovitan külastada suvel Vastseliinas Triinu Guerrini permakultuuriaeda või vaadata tema aiakooli videoid.
Kristiina Siig: “Sügavam mõistmine pärimuskultuurist tuleb aeglaselt ja käib spiraalidena.”
“Olen igapäevaselt rahva- ja pärimustantsuõpetaja, nii et kõige julgemini avaldan mõtteid tantsuteemadel. Samuti on mul pikk kogemus rühmajuhendajana – Folkloorinõukogu juhatuses täiendan folkloristide-uurijate, pärimuse kandjate, folklooriliikumise kuraatorite rida nö tavalise rühma õpetajana, keda pean meie valdkonnas üheks oluliseks tegelaseks.
Mul on Folkloorinõukogu tegemiste üle väga hea meel ning ma ei astunud juhatusse kripeldustundega, et see või too asi vajaks “parandamist” või “ära tegemist”. Pean juhatuse liikmeks olemist privileegiks ning püüan aidata seal, kus oskan. Võib-olla üheks arengukohaks olekski seesama õpetajate-juhendajate märkamine, otsesuhtlus nendega. Nt Baltica repertuaarilehti lugedes tunnen alati puudust, et õpetaja nime seal kirjas pole – see teadmine vastaks kohe mitmele küsimusele ja tõstataks järgmised, mille üle koos arutleda.
Viimase aja põnevaim avastus tuli Sille Kapper-Tiislerilt, kes ütles, et rootsi tants tantoli on meie kiigadi-kaagadi sugulane!
Selliseid üksikuid avastusi-märkamisi tuleb ikka ette, kui hakkad mõne teemaga või konkreetse repertuaariga tööle. Aga sügavam mõistmine pärimuskultuurist tuleb aeglaselt ja käib spiraalidena. Mina kogen “taipamist”, et olen mõnest teemast hakanud teistmoodi mõtlema siis, kui näen või kuulen oma õpilasi või nooremaid kolleege tantsimas / tantsust rääkimas – “ahjaa, ma arvasin täpselt samamoodi” käib mõnikord peast läbi ja siis märkadki, et aja jooksul on enda vaatenurk veidi muutunud.”
KRISTIINA SOOVITAB: See Sille Kapper-Tiisleri ja Leigarite tehtud film / video on eesti pärimustantsu aja- ja kujunemisloost. See on hästi tihe ja informatiivne ehk pigem mõeldud teadmiste ammutamiseks konspektiivsel kujul. Et pärimustantsu kõige paremini mõista, tuleks seda ise kogeda. Üks väga hea võimalus on Sabatantsu festival!
Lauri Õunapuu: “Pingutame ja püüame, külvame rahvakultuurivilja – küll siis ka lõikuspüha näeme!”
“Leian, et iga juhatuseliikme roll on olla kõigi oma oskuste ning võimalustega toeks ja abiks Folkloorinõukogu töö suurepäraseks toimimiseks. Meie tugevus on see, et peale suurepäraste juhatuse liikmete on meil ka väga võimekad põhitöötajad, kellega koos on meil võimalus omi eesmärke koos seada ning neid heal tasemel teostada. Vähem tähtsad ei ole ka meie liikmed – meil, loomulikult ka mul, on au kõigi teiega ühes paadis olla!
Suur soov on loomulikult põhikohaga töötajate arv ning tasustamine. Meil on palju eesmärke, palju võimalusi ka oma hääl maksma panna kõigis valdkondades, mis meie tegevusi puudutavad, kasvõi huviharidus üldiselt meie kaunis vabariigis. Meil on soov pakkuda ka liikmetele suuremaid võimalusi – häid üritusi, erialapäevi, esinemisvõimalusi –, ent kahaneva inimtööjõuga ja üldise kultuurivaldkonna kokkukuivamisega neid võimalusi täiel rinnal täita on raske. Kõik juhatuse liikmed panustavad Folkloorinõukogu toimimisse samuti vabatahtliku töö ja kohustustega, ent sellest jääb tihti paraku väheks. Pingutame ja püüame, külvame rahvakultuurivilja, mis muud. Küll siis ka lõikuspüha näeme!
Põnevaid avastusi jagub igasse päeva. Folkloorinõukogu torupilli töörühma liikmena võiksingi leidudest kõnelema jääda! Eile suhtlesin Hamburgi ja Berliini muuseumidega, et leida 1937. aasta suvel Hamburgi väisanud eestlaste grupi torupilli ja hiiukandle salvestusi, mis kõlasid ka sealses raadioeetris. Salvestatud plaadid mängiti ette Hamburgis heliplaatide kuulamisõhtul, mida külastas kokku 20 000 inimest. Eestlaste kontserdid olid olnud veelgi menukamad. Lisaks on leitud 1924. aastal vändatud, nüüdseks kadunud, Eesti filmi “Mineviku varjud” säilinud kaadrite hulgast seal iseend mänginud Torupilli Juss. Saaremaalt on tulnud päevavalgele torupillimehe Jaan Ratase foto, kus ta uhkelt poseerib oma pilliga Pärasma kooli ees.”
LAURI SOOVITAB: Kuulamissoovitus on mul loomulikult pärimuse podcast Folksti! On kena kuulata, kuidas oma ala asjatundjad igaüks omi mõtteid jagab. Tasub kuulata ja loomulikult ka omi mõtteid noil teemadel avaldada. Miks mitte meilegi saata!
Lili Välimäe: “Kuigi väljendite vaesus keeles on tajutav, mõjuvad rahvalaulud uuele põlvkonnale meditatiivselt.”
“Tunnen end hästi just tegutsedes. Olen ideede ellukutsuja ja korraldaja, suudan olla ka kõneisik. Usun paikkondlike traditsioonide kandvasse jõusse ning võrgustike toimesse. Austan ja armastan kogu hingest oma rahvast. Pean lugu rahvuslikust käsitööst, teadmistest ja lugulauludest, mis on jõudnud üle aegade meieni.
Minu meelest ei ole võimalik ära teha vaid “ühte asja”. Saan olla kaasarääkija, kõneisik, valdkonna hoidja, mõtteviisi ja elustiili kandja.
Töötades laste ja noortega olen saanud aru, et linnastumise keskkonnas jääb nende perekondlik või elustiililine suhe pärimusega järjest kaugemaks. Aina raskem on selgitada laulutekste, sest keeleline taju ja oskus ning väljendite vaesus igapäevakeeles on tajutav. See on olnud ehmatav taipamine. Samas märkan ka seda, et uuele põlvkonnale mõjuvad lausa meditatiivselt needsamad viisid ja rütmid, lood ja laulud, mis rikastavad ja ülendavad meid vaatamata soole või eale.”
LILI SOOVITAB: Soovitan lehitseda, sirvida Saara kirjastuse poolt välja antud käsitööraamatuid ja siis endale sobilik välja otsida ning kaanest kaaneni läbi lugeda ja uurida.
Vahedat mõistust, õiglast meelt ning raugematut rammu uuele juhatusele! Suur tänu ka Sille Kapper-Tiislerile ja Ave Matsinile senise väsimatu panuse eest eelmise juhatuse töös!
Comments are closed.