Värska talumuuseumis on kuni 19. augustini avatud soome-ugri naisele ja tema loomingule pühendatud näitus «Vaidu kinkis Zojale…».
Kes on soome-ugri naine? Milles seisneb tema eripära? Kus ta elab? Nendele küsimustele saame vastata kas arvesse võttes kõiki soome-ugri naisi, kelle käsitöö loomingut me täna näeme muuseumis või vanaema kirstus. Või siis võtame ühe udmurditari ja läbi tema loomingu püüame mõista soome-ugri naiste maailmavaadet.
Zoja Lebedeva (1957) on sündinud Buraanovas, Udmurtias. Suur armastus viis ta Moskvasse õppima. Sealt põgenes ta tagasi oma sünnikohta, kus tema loominguenergia leidis väljapääsu omapärases disainis õmblemise, kudumise, joonistamise ja sotsiaalsete projektide kaudu.
Eestisse saabus ta esimest korda 2015. aastal, kui Obinitsa oli soome-ugri pealinn ja ta leidis siit rohkem kui armastuse. Setomaal kohtus ta Eesti dokumentaalfilmide operaatori Vaidu Vidiliga, kes uskus temasse rohkem kui ta ise endasse. Vaidu kinkis Zojale värvid, lõuendi, molberti, armastuse ja mõistmise. 2017. aastal lahkus Vaidu siit ilmast ja Zoja jäi üksinda. Alles nüüd tuleb Zoja vaikselt kaheaastasest leinast tagasi elu ja loomingu juurde. Praegu on tema looming muutumises, ta otsib uusi väljendusvorme.
„Raske on ette kujutada naist ilma käsitöö ja loominguta. Läbi ajaloo on olnud naiste looming suunatud ja rakenduslik, aga tänapäeval on see pigem vaba eneseväljendusviis. Naiste loomingus kajab eelmiste põlvkondade kogemus, see sama kultuurikood, mis vajab interpreteerimist,“ ütles näituse kuraator Lyudmila Yamurzina, Eesti Folkloorinõukogu vähemusrahvaste töörühma juht. „Eriti tähtis on see traditsioonilises kultuuris. Meie näitusel esitatud etnograafilised asjad viivad meid sügavale eelmise sajandi alguses kas mari, mordva või udmurdi külas elanud soome-ugri naise traditsioonilisse maailma. Muster oli riietuses väga tähtis, eriti suulises kultuuris.“
Ornament – see on kommunikatsioon. Soome-ugrilaste kultuur on suuline kultuur ja nagu ütleb Kärt Summatavet: „Rahvakunst on kõige iidsem ja arhailisem üleskirjutatud tekstide kogum meie minevikust, olevikust ja tulevikust.“
„Tikkimine, see on kiri, kus on säilinud suguvõsale oluline info. Tikkimisel on omad reeglid, mis sõltuvad sellest, kus tikand asub – kas kleidi rinnal, alläärel, seljal, rätikul või peakattel. Igal pool on oma muster,“ ütles Yamurzina. „Tänapäeval on seda kirja keeruline mõista, me saame seda vaid aimata ornamenti analüüsides. Aga me saame kindlasti seda nautida ja imetleda keerukat, peenekoelist ja sügavamõttelist soome-ugri naise loomingut.“
Näitus toimub käesoleva rahvusvahelise põliskeelte aasta raames, mil UNESCO julgustab kõiki seda tähistama ning kohalikul tasandil põliskeelte teemalisi üritusi korraldama. Näitus oli aprillis Laeva Kultuurimajas, mais Valga muuseumis, aga juunist augusti keskpaigani on näitus Värska Talumuuseumis, augusti lõpust septembri lõpuni TÜ Pärnu Kolledzis, oktoobris Räpina loomemajas, novembris Tori Rahvamajas ja detsembris Rannu rahvamajas.
«Väljendame sügavat tänu neile, kes aitasid seda näitust ellu viia, kes uskusid meisse ja laenasid oma rahvarõivaid. Täname Eesti Folkloorinõukogu ja Eesti Kultuurkapitali, kes toetasid näituse korraldamist» , ütleb näituse kuraator Lyudmila Yamurzina, Eesti Folkloorinõukogu vähemusrahvaste töörühma juht.
Näituse korraldab Eesti Folkloorinõukogu vähemusrahvuste töörühm.
Comments are closed.