Tuisulise segarühma tantsijad käisid augustis Belgias rahvatantsufestivalil, kus nelja päeva jooksul anti viis lühikontserti, korraldati eesti tantsude töötuba ning tutvustati kohalikele laiemalt Eestit.
Flandrias Bonheideni linnakeses tegutseva rahvatantsuseltsi De Krekels’i poolt (eesti k. Ritsikad) korraldatavale iga-aastasele festivalile olid seekord peale eestlaste kutsutud ka Prantsusmaa ja Brasiilia tantsurühm ning oma rahvakultuuri näitasid ka Belgias elavad indialased. Kõigi tantsurühmade esinemist Bonheidansfestivalil saatsid oma pillimehed – Tuisulisel kaks lõõtspillimängijat.
Tuisulise repertuaaris olid kutsujate soovi kohaselt peamiselt pärimustantsud, mistõttu esitasime tantse nagu Oige ja vasemba, Kaerajaan, Inglisjakk, Vastatsite tants, Kalamees jne. Aga iga esinemise lõpetasid siiski ka paar seatud tantsu: Kuhaanuška, Kuuvalgel ööl ja Tuljak.
Meie esinemised said väga sooja vastuvõtu osaliseks ning iga kontserdi lõputantse saatis rütmis plaksutamine ja soe aplaus. Oli tunda, et pealtvaatajad – peamiselt De Krekelsi praegused ja endised tantsijad ja nende lähedased – on asjatundjad ning oskasid meie esitlust hinnata.
Kontsertide konferansjee selgitas meile, et kui eestlaste jaoks võõrapärastest riikidest, sh ka Lõuna-Ameerikast käib neil gruppe pea iga aasta, siis meie esinemine oli nende jaoks täiesti teistsugune ja eksootiline. Meid tunnustati ka hea lavakultuuri ja professionaalsuse eest.
Kuna Bonheidansfestivali reegel on, et külalised majutatakse vastuvõtjate kodudesse, siis nii elasime ka meie flaami peredes. See andis täiesti unikaalse võimaluse tutvuda tavaliste belglaste eluga – süüa nende perega koos, liikuda jalgratastel ning loomulikult väga palju suhelda. Kuulsime endalegi üllatuseks, et „küll eestlased on ikka avatud ja sotsiaalsed, oskavad hästi inglise keelt ning on üldse ühed ütlemata toredad inimesed.“
Muidugi tugevdasid meie sidemeid ka vastuvõtjate korraldatud ekskursioon lähedalasuvasse väga ilusa vanalinnaga Mecheleni, igaõhtused peod koos muusika, tantsu ja maitsva belgia õllega ning muidugi kohalike ääretult heatahtlik hoiak. Igal juhul kinnitasid Ritsikad, et sooviksid meiega kindlasti veel kohtuda – kas Belgias või vahest juba järgmisel suvel üldtantsupeo ajal.
Neli päeva, mis algasid neljapäeva varahommikul kell neli Tallinna lennujaamas ja lõppesid samas kohas pühapäeva öösel kell kaks, olid küll väsitavad, aga tugevdasid meie omavahelisi sidemeid ja tantsuoskusi ning pakkusid ka mõnusa vahelduse igapäevarutiini.
Mait Ots
Comments are closed.