UKRAINLANNA NADIIA: “LAULMINE VÕIB OLLA VÕIMAS RELV VAENLASEGA VÕITLEMISEL JA MITTE AINULT LAHINGUVÄLJAL.” 

Kirjutan seda 24. veebruaril. Üheksa aastat tagasi algas sõda. On raske mõelda ja uskuda, et eksisteeris veel teistsugune elu. 

Mu isa sõdis II maailmasõjas, kuid ta ei kandnud kunagi selle eest teenitud medaleid, sest sõda oli tema jaoks õudustäratav kogemus. Nii olen ka mina tema tütrena haaratud katastroofi kohutavusest. Ma ei oleks ealeski arvanud, et pean seda omal nahal kogema. Aga läks teisiti. Kui eelmisel aastal Venemaa uue pealetungi korraldas, võttis see minult kõik: mu kodu, mu töö, mu perekonna, mu sõbrad. Ma arvasin, et nüüd ongi see käes – nüüd ongi lõpp! 

Kui olin 7-aastane, pandi mind muusikakooli. Harjutasin tunde ja tunde iga päev, aga kui sul ei ole annet, siis see kõik on mõttetu. Mu õpinguid ei saatnud edu. Lõpuks õppisin lihtsalt mehaaniliselt mäletama kõiki klaveril olevaid noote. Ja tegelikult ei olegi see nii halb mõte! Ma lõpetasin muusikakooli veendumusega, et see on viimane kord, kui keegi mind eales klaverit veel mängimas või laulmas kuuleb. 

Õnneks eksisin rängalt. Mõned aastad hiljem õppisin mängima kitarri ja laulma. Aga sel korral oli kõik teisiti – see ei kõlanud hästi, nii nagu oskaksin mängida, aga ometi pakkus see tõelist rahuldust. Sellest ajast alates on muusika mu parim sõber. 

Inimolevus osutub väikeseks ja kaitsetuks, kui ta peab tõtt vaatama rakettide ja mürskudega. See on hirm jõuetuse ja suutmatuse ees kasvõi midagi kontrollida. Päeva lõpuks oled sellises olukorras sunnitud pöörduma tagasi põhilise juurde. Ja mis see on? Ükskõik kui kulunult see ka ei kõlaks – ja me kõik teame seda vastust: see on elu. Ma olin õnnelik, et olin elus veel ühe päeva. Või veel ühe tunni.  

Iroonilisel kombel tuleb ellujäänuna hakata uuesti elama. Juurteta ja eksinuna, teadmata, kuidas tavaelu toimib. 

Ma pidin põgenema oma sünnilinnast Eestisse, olles hüljatud ja haavatud. Taipasin peagi, et kuigi mul ei ole mu kodu, mu tööd, mu perekonda ega mu sõpru, siis see ei ole lõpp! See on hetk, kui elustub muusika või mõne muu olulise tegevuse jõud: spordi-, lugemise, kudumise, maalimise vägi. Võtmeroll on järjepidevalt tegutseda, tunda rahulolu sellest, mida sa teed. Psühholoogid kutsuvad seda vookogemuseks või kulgemiseks. Laulmisel on seejuures ilmseid eeliseid, nagu ilu ja rõõmu tajumine ning teiste inimestega kontakti loomine. 

Ja ühte võib öelda – eestlased teavad nii mõndagi laulmisest! Mu sõber kutsus mind Tartu ukraina lauluringi, kus ma olen kohtunud siirate ja lahkete Eesti naistega, kes on mind inspireerinud avastama selle imelise ja uhke riigi ajalugu ning kultuuri. Laulvast revolutsioonist teadasaamine oli mu jaoks välgatus, ilmutus. 

Mu kodulinn Severodonetsk on siiani okupeeritud, sõda jätkub, nõudes iga päev sadu elusid. Me peame olema tugevad, et sellest läbi tulla. Aga mida see tegelikult tähendab? Esiteks seda, et tuleb hoida pea külmana ja mitte hulluda. Sest kui sa oled ise katki, siis kuidas sa saad midagi üldse ära teha? Me saame õppida Eesti kogemusest, et laulmine võib olla võimas relv vaenlasega võitlemisel. Ja mitte ainult lahinguväljal. 

Nii et nii kaua kui laulmine annab meile jõudu, palun laulgem! 

Nadiia  

Janika Oras: “Laulud kannavad ilusaid mälestusi ja toovad mõttesse kodumaa – olen näinud pisaraid nii meie lauljate kui esinemistel kuulajate silmis.” 

Mõte alustada Tartu ukraina lauluringi tekkis Väikse Hellero seltskonnas varsti pärast sõja algust. Tahtsime ukraina laule laulda, aga tundus, et seda peaks tegema koos ukrainlastega, sest ka neile võiks oma rahvalaulude laulmine jõudu ja tuge anda. Alustasime 2022. aasta aprillis. Kõiki kokkusaamisi kuulutame välja Facebooki Tartu ukrainlaste grupis, algul panime üles ka paberkuulutusi. Laulmas on käinud päris palju rahvast. Tasapisi on kujunenud tuumik, kuhu kuulub nii ukrainlastest sõjapõgenikke kui ka neid, kes Eestisse tulid juba enne sõja algust. Meie kooskäimiste korralduspoolt hakkas pühendunult juhtima Iryna Yatsiuk, Tartu Ülikooli doktorant. Saame kokku Tartu Ukraina Majas ja oleme juba päris palju esinenud nii Ukraina Maja kui teistel Ukraina toetajate korraldatud üritustel. 

Oleme järginud kaasava laulmise põhimõtet – oodatud on kõik, kes tahavad laulda, eelduseks ei ole varasem laulmiskogemus, kindla repertuaari tundmine ega viisipidamine. Laule valides oleme lähtunud sellest, et repertuaaris oleks laule, mis on tuttavad ja armsad enamusele ukrainlastest, aga ühtlasi ka midagi uut. Ma ise otsin vanu, suulisest traditsioonist pärit laule, aga laulame ka mitmesuguseid rahvalikke laule, mida lauljad on välja pakkunud. Suhtleme eri keeltes, igas proovis kõlab ukraina, eesti, inglise ja vene keel. Ehkki viimast tahaks vältida, on see ainus võimalus mõnede ukrainlastega suhtlemisel. Silla loomiseks olen püüdnud ära õppida korduvaid sõnu, näiteks laulame, kordame, esimene, teine, … hääl, salm. Samas kõik meil vene keelt ei oska, nii et pidev ümberlülitumine on paratamatu. 

Laulud kannavad ilusaid mälestusi ja toovad mõttesse kodumaa – olen näinud pisaraid nii meie lauljate kui esinemistel kuulajate silmis. Ühe laulja sõnadega: „Iga meie lauldud laul on väike, ehkki ainult virtuaalne teekond koju.“ Aga peab lisama, et ukraina mitmehäälne rahvalaulutraditsioon on väga rikkalik ja nauditav ka ilma kodukoha- või poliitiliste seosteta. 

Janika Oras